laupäev, 16. august 2008

Inno tähismaa ja põlev siga

Päevad mööduvad TARTUFFi tähe all. Õhtul peab ikka kolm filmi ühe jutiga ära vaatama, hiljem sõprade-tuttavatega linna peale tuuritama, kell 4 hommikul koju, kell kaks päeval ärkan, siis kodus söön, unustan end paariks tunniks netti kolama, sirvin, toimetan, nokitsen, koristan; ja kell 20 jälle raeplatsi ning uuele ringile.

Aga mis ma filmidest ikka kirjutan. Jutustan hoopis ühest veidrast unenäost. Nii palju, kui mäletan.

Järsku märkan kuivanud heinamaal üht põlevat siga. Tema selg on leekides ning loom üritab end maas rullides palangut kustutada. Kuid see ei aita, leegid aina kasvavad. Ta on üsna lähedal, kuid ma ei saa teda aidata. Olen kahestunud. Ühest küljest, oma mõtetes ja tunnetes olen inimene, kes tahab loomale appi söösta, teisalt on minu keha kinni kaamera küljes, pean sündmuse filmilindile saama. Mõtetes tahan appi söösta, kuid näen läbi filmija pilgu, seetõttu olen kimbatuses ja ei saa midagi teha.

Olen kasvuhoones. Siseneb kõrbenud seljaga siga. Tirin tema ette veeämbrid, mis on mõeldud tomatite-kurkide kastmiseks. Siga joob nagu loom, nagu ta ongi, nagu ta poleks terve kuu mitte tilkagi vett saanud.

Satun seks-orgiale. Olen sunnitud magama ühe vanamehega, kes on mulle vastumeelt. Keeldun. Aga kellegagi ma ikkagi teen seda, kuid ei mäleta, kellega. Siis märkan alasti Inno Tähismaad. Ja Irjat. Nemad peavad magama oma endistega. Teevadki seda. Vaatan selgema pilguga, et nad seksivad siiski teineteisega, Inno Irjaga.

Märkan Inno selga. See on üleni põlenud, kõrbenud. Miskipärast on seljal paralleelsed jämedad tumedad triibud. Nagu oleks teda grillitud. Hiljem nelja silma alla sattudes küsin mehelt siira hämmastusega,et kas sina olidki see heinamaal põlev siga? "Jah, see olin mina," kõlas Inno Tähismaa aus vastus.


Veider küll. Polegi nagu erilist seost nende Tähismaadega, ei tunnegi pea-aegu(Lätetel kohtutud), aga unenäos näen niisugust lugu. Vahel olen nende blogi lugenud, ehk olen siis alateadlikult mõjutatud. Mingil moel elan kaasa ja kirun mõtetes ka. Ei tea.

Mõtlesin, et peaksin talle sellest unenäost kirjutama. Või siiski mitte.

Kell on 19. 12, aga ma ikka vedelen voodis teki all. Ja mõtlen hirmuga, et varsti on vaja jälle filmile söösta. Ei taha ju maha magada. :) Nagu nõiaring, kuid erutav,põnev, hariv. Õnneks saab see varsti läbi.





Kommentaare ei ole:

voogasin üle rapsipõllu

voogasin üle rapsipõllu mul polnud nime voolasin mööda maantee serva mul polnud nime ladestusin surnuaias pargipingi vaikusesse mul polnud n...