esmaspÀev, 18. juuni 2018

Gotland I

Töötamisest

TĂ€na pesukĂ€ruga ĂŒle mĂ€nnijuurte pansionaadi majakeste vahet rassides vedeles keset kitsast jalutusrada seest tĂŒhjaks Ă”gitud jĂ€nese laip, sipelgad askeldamas karvatuusti silmades. TĂ”stsin ta eemale pÔÔsa alla, andmata nii rootsi pensionĂ€ridest suvitajatele (vanad inimesed on siin Gotlandi lĂ”unatipus asuvas suvituskeskuses enamuses, sekka lastega peresid, mootorrattureid) vĂ”imalust surma ĂŒle mediteerida. Eks nad mĂ”tisklevad sellest siin mereÀÀrses rahus niigi. VĂ”i mine tea, kes millest ĂŒldse mĂ”tleb.
Algus oli minu jaoks raske. Ei jĂ”udnud sellesse paika sisse elada, jalad valutasid seismisest ja kĂ”ndimisest, töötasin nĂ”udepesija- koristaja- linadevahetajana neli pĂ€eva jĂ€rjest, sest ĂŒks eestlastest lĂ€ks just Ă€ra ja praegu oleme paarilisega kahekesi.
NĂŒĂŒd on juba jalad harjunud ja rabelemine meeldib. Mulle meeldib, kui köögis on kiire, olla selles protsessis sees, selles voolamises nĂ”ude vahel. Keha muudkui tegutseb, aga pea on tĂ€iesti tĂŒhi. VĂ”tan seda kui zen-budistlikku harjutust, ka ĂŒleĂŒldiselt siin toimetades. Metsamajakestes koristades meeldiks mulle jĂ€lle omaette rahulikult ja pĂ”hjalikult askeldada. Nii et on aega, ei pea tormama. Siis loominguline mĂ”te lendab, kirjutan mĂ”tetes vestlusi. Kirjutan arutlusi. Rattaga metsa vahet sĂ”ites ja mere ÀÀres konnates kĂ”nelen Jumalaga.
PÔhiliselt seisan silmitsi aga oma egoga. Siin on aega olemist jÀlgida, jÀlgida neid rootslasi, kuidas nad on ja tegutsevad, jÀlgida oma emotsioone, reaktsioone, meeleseisundeid. Olen siin veel nii vÀhe olnud, aga ikka tuleb ette olukordi, kui mu haavatav ego pead tÔstab ja maailmas Ôigust ja Ôiglust nÔudma tahab hakata. Oi, kuidas tahaks vahel öelda ja lajatada. Mulle ikka ei meeldi, kui mulle nÀpuga mingit poollÀbipaistvat pisiplekki nÀidatakse vÔi kuidagi kamandatakse. Ent lasen sellel kÔigel olla, mÔne aja pÀrast vaatan, et inimesed on toredad ning kÔik tegelik negatiivne, kui seda on olnud, on toimunud minu ajukeemias.
Jah, mulle meeldib fĂŒĂŒsilist tööd teha, meeldib tunda ennast tugevana. Tunda, kuidas töö lendab, higi voolab, pĂ”sed Ă”hetavad, nagu teeks sporti. Aga ikka n-ö projekti korras, periooditi. Sest maal saab valmis, luuletus saab valmis, tĂ”lge on konkreetne valmis asi, aga mÀÀrdunud nĂ”ud ja tolm ei saa kunagi otsa. Jama on siis, kui aega napib ja hirm mĂ€ngu tuleb. Ja hirmuga töötegemine pole Ă”ige asi. JĂ”udsin pĂ€rast ĂŒhe elamise kraamimist higisena Holmeni nimelise majakese juurde. Tegin uksed – aknad lahti, merelt puhus soe tuul. Seal oli palju inimesi olnud. Vaja voodid ĂŒles vĂ”tta, prĂŒgikastid tĂ€is jne. Neli voodit tarvis valmis seada. Hakkasin hooga toimetama ja nautisin protsessi. Siis aga meenus, et paariline oli öelnud, et ĂŒle tunni ei tohiks ĂŒhes majas olla, hakatakse ehk kahtlustama, et vedeled niisama. Mina aga panin jĂ€rjest, pausi tegemata, aeg hakkas otsa saama, mind oodati peagi kööki. Olin ajahĂ€tta jÀÀmas. Siis tundsin, kuidas vimm tĂ”useb, kujutasin ette, et kui peremees otsima tuleb, siis on mul talle ĂŒhte koma teist öelda: “Ma vĂ”in töötada nagu robot, aga olen ikkagi inimolend ja kiiremini pole lihtsalt vĂ”imalik seda elamist korda saada, vĂ”ta vĂ”i jĂ€ta.” Tekkis Ă€revus, meeleheide ja selga lĂ”i valu – olin tuuletĂ”mbuses kĂŒlma saanud. Siis otsustasin mitte hirmu ligi lasta, tĂ€idan korralikult oma ĂŒlesannet ja jĂ”uab, millal jĂ”uab. Sest tööd pole mĂ”tet hooletult teha, kui teha, siis juba korralikult. Veerandtunnise hilinemisega kööki jĂ”udes emotsioon lahtus, selja ĂŒmber sidusin paariks tunniks kampsuni, olemine lĂ€ks heaks. Haigeks ei tohi jÀÀda.
Keegi ei paistnud murelik. Ometi mainis paariline Ă€ra, et peremees oli paar korda minu jĂ€rele kĂŒsimas kĂ€inud, et kus ma olen. Ta oli vastanud, et majades loomulikult. Assaa, jĂ€lle jĂ”udsin poolmuheledes mĂ”elda: “kapitalist selline!” Loomulikult ei ĂŒtle ma siin kellelegi midagi. Suhelda tuleb normaalselt. Mitte naiivset mĂ€ngida ega ka julmalt Ă”igust taga nĂ”uda. Suhted on kĂ”ige olulisemad.
Selle pansionaadi peremees ja perenaine on hĂ€mmastav vanapaar. Vanuse jĂ€rgi peaksid ammu pensionil olema, aga lasevad pĂ€ev otsa mööda asutust ringi, nii seitse pĂ€eva nĂ€dalas. MĂŒĂŒvad baariletis jooke, aeg-ajalt toovad kandikuid kööki, suhtlevad klientidega, ajavad asju. MĂ”lemad tĂŒtred on perefirmas tööl. Üks töötab koos teiste kokkadega köögis nagu eimiskit, nĂ€gu naeru tĂ€is. See kĂ”ik on vĂ”luv, mingisugune traditsioonide alleshoidmine. Lapsed ei torma vanemate juurest ilma peale laiali, vaid terve pere veab ĂŒksmeelset ĂŒhist ettevĂ”tet, nii nagu vanasti elati taludes, aeti ĂŒhte asja. Tekib kĂŒsimus muidugi, mis sellest ilust ja rahast tolku, kui puhkust ei vĂ”eta. Ent kĂŒllap see kĂŒlalistemaja ongi nende elutöö ja hobi. Kui koju lesima jÀÀda, vĂ”ib ĂŒsna ruttu Ă€ra vajuda. Tunne, et ilmselt nad kukuvadki mingil hetkel jala pealt.
Eile Ă”htul ajasin töökaaslasega meie köögi juures juttu, jĂ”ime paar klaasi veini. Pea lĂ€ks uimaseks, kuigi olin mĂ”elnud kirju kirjutada, arveid maksta. Jalutasin mere ÀÀrde. Taevas oli tĂ”mbunud tumesiniseks, kuivanud heinamaad intensiivseks ookerkollaseks. Hakkas potsatama vihmapiisku. VĂ”imas. Tundsin kahetsust, et telefoni kaasa ei vĂ”tnud, sest selle vaatega seoses tekkis kergelt metafĂŒĂŒsilise maali idee, tahtsin seda taustana kasutada. Siin peab isegi viieks minutiks jalutama minnes mingi asi, mis pilti suudab teha, taskus olema. Mere ÀÀrde jĂ”udes hakkas pĂ€ris sadama. JĂ”in paar sÔÔmu merevett. Tahtsin ĂŒle tĂŒki aja merd maitsta, vĂ”ib-olla ka lihtsalt soola. Siin on pikalt pĂ”ud olnud, see vihm jĂ€i aga ĂŒĂŒrikeseks.
Tagasi kĂ”ndides sain aru, et mulle hakkab siin meeldima. Iga pĂ€evaga lĂ€heb jĂ€rjest paremaks. Eks millalgi keskpaigas tekib kriis, aga seegi on ĂŒleelatav. PĂ”hiline mure on minu jaoks laps, tema eemalolek. Jutustame Ă”htuti Skype´is. Aga siin pole hĂ€da midagi. VĂ€hemalt praegu tundub nii. TĂ€na on vaba pĂ€ev. Magasin vĂ€he, sest vestlesin kella viieni kellegagi FB-s. SĂ”itsin rattaga randa ja tagasi, jĂ€lle Ă”nnetunne. Aega mĂ”lgutada vĂ”i siis jĂ€lle pĂ€ris mĂ”tetest tĂŒhi olla. NĂ€edsa, mĂ”ned kĂ€ivad retriitidel, maksavad peale, mina pesen mediteerides nĂ”usid ja makstakse peale ka.






Merle ja Ülle


HolmhÀllari pansionaadi majakestest leiab ikka klientidele öökappidesse pandud Nya Testamenteteid.



JĂ€nestel on siin hea elu, surevad vist loomulikku surma. Pole suuri kiskjaid nii palju, kes neid murda viitsiks. Neid vĂ€ikseid on aga kĂ”ik pÔÔsaalused tĂ€is. Ilmselt kunagi metsistunud kodujĂ€nesed, mĂ”ni must sekka. VĂ”i on nad segunenud. Ei teagi. Laipa on parem pildile saada kui elus jĂ€nest , mul pole siin kahjuks fotokat ning telefoni kaamera ei vĂ”ta kuigi kaugele, jÀÀvad vaid pruunid lĂ€rakad.


 Tahaks muudkui Alice´ina imedemaal mööda metsi jĂ€neseid taga ajada, aga tööpĂ€evadel pole selleks ĂŒldse aega, tuleb ignoda, vabadel pĂ€evadel vĂ”ib seda vist mööda saart lĂ”putult teha. Kahju ainult, et korralikku kaamerat ei ole, ainult telefoni fotokas .






Liisa puu. Seal Liisa (Murdvee) Gotlandil olles koob ja naudib loodust :-)





teisipÀev, 12. juuni 2018

reede, 8. juuni 2018

Dao – kas tee, seadus, vool, rĂ€nnak vĂ”i kulg?




Tartu Ülikool



Dao kas tee, seadus, vool, rÀnnak vÔi kulg?

Essee

Kristina Viin

Tartu 2018


Lao-zi´le omistatud taoismi alustekst “Daodejing” algab sĂ”nadega: “kulgetav kulg on pĂŒsitu kulg nimetatav nimi on pĂŒsitu nimi nimetu on taevasmaa algus nimetatu on musttuhandete ema “ Linnart MĂ€lli tĂ”lkes vĂ”i “SĂ”nades öeldud Tao ei ole igavene Tao; nimetatud nimi ei ole igavene nimi. Nimeta ilmamaa algus; nimega – tuhandete ema” Jaan Kaplinski tĂ”lkevariandis. Niisiis, kui lĂ€heneda sĂ”divate riikide ajastul Hiina loodusfilosoofiast vĂ€lja arenenud kulgemise Ă”petusele lĂ€bi keele vahendite, vĂ”ib öelda, et dao (道), “tee”, on sĂ”nades kirjeldamatu, see mĂ”iste ĂŒletab keele piire. Siinkirjutaja vĂ”iks esseele lisada kasutatud kirjanduse, vormistada töö korralikult Ă€ra ning saata Ă”ppejĂ”ule puhtad valged lehed – see oleks aus ja mingis mĂ”ttes rohkem polekski tarvis, seletamaks dao´d, sest seda on vĂ”imalik elada, hĂ”lmavalt lĂ€bi verbaalsete vahendite kirjeldada aga mitte. Ometi tuleb siikohal pĂŒĂŒda analĂŒĂŒtiliselt vastata, mis on dao, kas tee, seadus, vool, rĂ€nnak vĂ”i kulg. 

Nii sĂ”divate riikide ajajĂ€rgul elanud filosoofilise taoismi klassiku Zhuangzi (369 – 286 e.m.a) kui ka Laozi arvates oli dao miski seletamatu ja nimetamatu. Ometi pĂŒĂŒdsid nad sellele tunnusjooni anda. Laozi jaoks oli dao ĂŒlim reaalsus, eristamatu tervik, kuuldamatu, nĂ€htamatu, kĂ”ikidest olenditest sĂ”ltumatu, isetoimiv, piiritu, suur, igavesti tagasipöörduv, tsirkulaarses kosmilises protsessis. Zhuangzi jaoks oli dao eituse lĂ€bi kĂ”neldes nĂ€htamatu, kuuldamatu, ilma tegutsemiseta, vormita, vĂ”imetu saamaks omastatud. Jaatavalt kĂ”neldes on dao tĂ”eline, usutav, iseseisev, eksistentsi eelne, kĂ”igi asjade ĂŒlim pĂ”hjus, ajas ja ruumis lĂ”pmatu, valdav kĂ”igis olemasolevais asjus. PĂ”hiline vahe Laozi ja Zhuangzi dao mĂ”istmises peitub lĂ”putusest arusaamises. Kui Laozi arvates peab dao´l olema mingisugune algus, siis Zhuangzi meelest on ta igavene nii ajas kui ruumis, nii et ta vĂ”ib lahti pakkida lĂ”pmatult rikkalikke vĂ”imalikkusi. Laozi jaoks oli dao isemanifesteeruv ĂŒlim reaalsus, mis avaldab ennast vĂ”imalikkustes, eimiskisuses, olevas ja mitteolevas. Tema kosmogoonia jĂ€rgi vĂ”imalikkustes avalduv dao manifesteerib ennast vastandustes: olevas (you) ja mitteolevas (wu), yin´is ja yang´is, liikumises ja puhkuses jne. Zhuangzi leidis, et keel piirab kosmogooniast rÀÀkimist, selle mĂ”istmine on sĂ”ltuv keele vĂ”imalustest ja piiratusest. NĂ”nda on dao kĂ”neldamatu, kuna on lĂ”pmatu ja kĂ”iki asju ĂŒletav. Samamoodi sĂ”ltuvad teooriad dao´st kui asjade esmapĂ”hjusest vĂ”i selle puudumisest suuresti keele vĂ”imalustest (I.Cua; Shen 2003: 210).

Taoism on iidne filosoofiataditsioon ja religioosne uskumus, mis on sĂŒgavalt juurdunud Hiina kommetesse ja maailmavaatesse. Taoism kĂ”neleb taost. Dao (道) tĂ”lgitakse enamasti “teeks”. Ometi pole kerge öelda, mida see “tee” tĂ€pselt tĂ€hendab. Tao iseenesest kujutab endast universumi ĂŒlimat loovat printsiipi, milles kĂ”ik asjad on omavahel seotud” (bbc.co.uk). See on hiina filosoofia kĂ”ige pĂ”himisem termin, mis tĂ€histab ĂŒlimat reaalsust, tĂ”de, meetodit ja kĂ”igi asjade tuuma. Kuid mida peetakse sĂ”nasĂ”naliselt silmas, kui kĂ”neldakse dao´st kui “teest”? Vastus on, et viis, kuidas asjad liiguvad ja sĂŒndmused toimuvad, pĂ”hjustavad vĂ”i mÀÀratlevad selle, mis nad on vĂ”i milleks nad saavad. Selle tee tĂ€henduses on ka inimlik aspekt – tee, mille inimesed kĂ”ndides loovad (202). “EtĂŒmoloogiliselt tĂ€hendab hiina sĂ”na “dao” teed, millel (kĂ€ies) inimene saab vĂ€lja töötada suuna ja samuti teekonna vĂ€lja” (I.Cua; Shen 2003: 356).
Dao´d kui “teed” vĂ”ib mĂ”ista mitmel viisil: 1. Dao on looduse tervik ja terve universum. Dao mĂ€hib endasse looduse kui terviku ja loob looduse kui terviku. 2. Dao on seega protsess, milles terve loodus ennast manifesteerib ning protsess, milles ja mille lĂ€bi asjad on loodud ja sigitatud ning loodus avaldatud. Protsess on tee ja tee on protsess. 3. Dao on muutusteprotsessi ja asjade loomise pĂ€ritolu ja allikas. PĂ€ritollu ja algallikasse suhtutakse kui lĂ”pmatusse ning selle generatiivsesse vĂ€esse kui ammendamatusse. Seega dao on loov jĂ”ud, mis loob “jĂ”usse jĂ€tvalt”, (vĂ€esolevalt) ja loomise lĂ€bi hoiab alal. 4. Kuna dao kehastab teed vĂ”i viisi, kuidas asju luuakse ja viisi, kuidas sĂŒndmused muutuvad, saab see esindada seadusi, piiranguid vĂ”i saatust – millele asjad peavad alluma ja mida jĂ€rgima. 5. Kuigi see ĂŒletab aega ja ruumi, jÀÀb dao asjades tervikuna konkreetsesse/tajutavasse kohalolekusse/juuresviibivusse. Selle iseloomustuse pĂ”hjal vĂ”ib öelda, et dao´l on nii ontoloogilised kui kosmoloogilised omadused ning need lĂ€bistavad ĂŒksteist. See on ontokosmoloogiline filosoofia vĂ”i lihtsalt, dao ontokosmoloogia (I.Cua; Cheng 2003: 203).
Xici kommentaaris Yijing´le, (Muutuste raamatule), mis kujunes vĂ€lja sĂ”divate riikide perioodil, kirjeldatakse yi (muutus) dao´d selgesĂ”naliselt kui “yin´i ja yang´i vaheldumist ja vahetust. Yin´i ja yang´i kirjeldatakse erinevates kohtades kui puhkust ja liikumist, pehmust ja resoluutsust, tumedust ja heledust, sulgumist ja avanemist. Kui muutuse protsessi nĂ€hakse kui asjade moodustumist ja transformatsiooni, siis yin´i ja yang´i vaheldumine ja vahetumine peaks olema reaalsuse loovad tegutsemised. (Ibid.). Taiji (suur ĂŒlim), esindades loova muutuse allikat, on see, mis paneb yin´i ja yang´i esile tĂ”usma. Taiji dao´na on reaalsuse allikas ja dao on taiji´na kui reaalsuse protsess. Kuid mis on reaalsus? Sellele saab vastata yi (muutuse) dao terminites: “Spirituaalsel/vaimsel ei ole asukohta ja muutusel ei ole substantsi.” See tĂ€hendab, et reaalsust kogetakse lihtsalt kui muutuse protsessi ja pole midagi, mis oleks lĂ”ppkokkuvĂ”ttes muutuse substantsina identifitseeritav (Ibid. 203).
Tulles aga 5. sajandist e.m.a pĂ€rineva “Daodejing´i” juurde, kĂ”neleme vaatest, mis pĂ”hineb “dao muutusel” (dao zhi yi), mis on eristatav Yijing´ist, mis pĂ”hineb “muutuse dao´l” (yi zhi dao). “Daodejing” keskendub esimest korda dao`le kui filosoofilise diskursuse substantsile. Ükski kirjeldus ei suuda dao´d kinni pĂŒĂŒda. See ĂŒletab kĂ”ike ja pole identifitseeritav millegagi maailmas. Ses mĂ”ttes on dao mitte-asi, teispool meie kontseptualisatsiooni vĂ”i piiritlemist (Ibid. 203). Meie keel vĂ”i mentaalsed kontseptid ei ole vĂ”imelised haarama reaalsuse allikat ja essentsi, sest osutav vĂ”i kontseptuaalne mĂ”tlemine pĂ”hineb demarkeerimisel ja piiritlemisel, mis omakorda pĂ”hinevad esemestamisel vĂ”i objektidel ja vĂ€listavad terviklikkuse ning enesereflektsiooni (Ibid. 204). Laozi ontokosmoloogias “Daodejingis” on dao taeva alguse algus, maa, ja maailma asjad. Kuna dao jÀÀb tabamatuks keelele, see eelneb taevale ja tegelikkuste tĂ€ielikkusele kui kĂ”ikĂŒkssus. Laozi kasutab ĂŒletava, maailmast sĂ”ltumatu , kuid paindliku ja igiloova dao vĂ€e kirjeldamiseks sĂ”na “tĂŒhjus” (wu). Aga see ei tĂ€henda, et dao oleks eimiskisus taandumise ja regressiooni mĂ”ttes. “TĂŒhjust” on pigem ette kujutatud oletatava lĂ”putu ja lĂ”pmatult mitmesuguse loomevĂ”imena, mida Zhuangzi hiljem viimistleb (Ibid.). Teine oluline “Daodejingi” panus on dao dialektika kĂ€ibelevĂ”tt selles mĂ”ttes, milles me nĂ€eme, kuidas asjad dao´st tulenevad, kuidas nad edenevad dao´s ja kuidas nad dao´sse naasevad (Ibid.).
Zhuangzi kÀsitluses on
dao rohkem eristatud, isikupĂ€rastatud, eripĂ€raseks tehtud. Ta keskendub dao´le kui loodusele kulgemistes ja asjadele ĂŒleminekutes. Ta kĂ”neleb dao´st konkreetsetes asjades nagu nĂ€iteks liivas ja sĂ”nnikus. Asjade hulgas valitsev dao (dao tongyu yi) vĂ”imaldab Zhuangzi´l kĂ”nelda “teadlikkusest kalade Ă”nnelikkusest” oma kuulsas kĂ”neluses loogik Hui Shi´ga Qiwulun´is. Inimese meel on mitte ainult vĂ”imeline olema teadlik looduses esinevate olendite tunnetest, kuid ka mĂ”istma asju lĂ€bi dao vaatepunkti ning kĂ€ituma maailmas kantuna dao vaimust. Selleks, et olla kooskĂ”las dao´ga, peab inimene ĂŒletama oma kalduvust asju kontseptualiseerida ning vabastama ennast eelarvamustest, emotsioonidest, loogikast ja vaidlustest. TĂ”eline teadmine tuleb emotsioonide ja teadmiste ĂŒletamisest. Selles mĂ”ttes kĂ”neleb Zhuangzi dao´st kui meeleseisundist, mida chan-budistid kirjeldaksid kui “valgustumist” vĂ”i “Ă€rkamist” (wu) (Ibid.). Inimene peab saama “tĂ”eliseks inimeseks” (zhenren), et omada tĂ”elist teadmist (zhenzi). Dao´ga kooskĂ”las olemise mĂ”ttes vĂ”ib rÀÀkida dao´st kui teest ka kui qi (eluenergia, hinguse, materiaalse vĂ€e) liikumisest.
Vahepeatusena vĂ”taksin dao kui “tee” tĂ€henduse kokku: see tĂ€hendab nii ĂŒlimat reaalsust, protsessi, kĂ”ikide asjade algallikat, vĂ€ge, potentsiaalidest tulvil tĂŒhjust, vaatepunkti elule, teatavaid tehnikaid ning samuti tĂ€iuslikku harmoonilist maailmas olemise viisi. Linnart MĂ€ll on tĂ”lkinud “Daodejingi” “Kulgemise vĂ€e raamatuks”. Dao tĂ€hendab ka inimese kulgemist, tĂ€iusliku inimese vĂ€ekat kulgemist maailmas dao´ga kooskĂ”las. Eestikeelses Wikipedia´s on dao erinevad aspektid selge tabelina lahti mĂ”testatud (ilmselt lĂ€bi lÀÀneliku filosoofia mĂ”istmise): “Kosmoloogiliselt: kogu universumi algus,
ontoloogiliselt: kÔik olemasolev,
teoloogiliselt: kÔikjalviibiv jumal,
fĂŒĂŒsikaliselt: ĂŒhendvĂ€li,
psĂŒhholoogiliselt: puhas teadvus,
eetiliselt: Ôige kÀitumine,
pragmaatiliselt: tulemuslikkus jne“ (Wikipedia).
Hiinalik analoog lÀÀne vĂ€ljendile „tĂ”eotsing” on „tee (dao) otsing”. See on ka nii tĂ”eni (tee) viiv meetod (tee), kui selle otsimise meetod (tee). Seejuures ei taotleta niivĂ”rd teadmist (elust), kuivĂ”rd oskust (elada). Tegu pole teoreetilisuse vaid praktilisusega. SeetĂ”ttu pole dao teadmine, vaid juba teoks saanud oskus (osavus). Dao on taoistidele teatud mÀÀral sĂŒnonĂŒĂŒmne sĂ”nadega fang (meetod, kunst) ja fa (seadus).
Taoismis on kokku seotud kolm dao olulist tÀhendust:
  1. kulg (dao kulgemisena; n-ö oleva elava tÔena)
  2. kulu otsimine (dao teelolekuna kuluni)
  3. kuluni viiv tee (vahend) (dao teena-vahendina, Ôpetusena)
NĂ€iteks „Daodejingi” esimest lauset (dao ke dao fei chang dao) saab paljude muude vĂ”imaluste hulgas lugeda ka:
Tee kulgemiseni pole pĂŒsiv Kulg. (Teel teelolemine pole pĂŒsiv Kulg.)” (Ibid.)
Laozi dao – idee tekkis lahendusena sotsiopoliitilisele ja spirituaalsele kriisile. Tema arvates elas tollane ĂŒhiskond korratuses. Probleemid olid pĂ”hjustatud valitsejate poliitilisest vĂ”imuahnest domineerimisest, mis hĂ€iris ja moonutas inimeste loomulikku suhtlust loodusega, teiste inimestega ja dao´ga. Inimesed rabelesid vĂ”imu ja sotsiaalse positsiooni pĂ€rast, madalat pĂ€ritolu meestest vĂ”isid saada kĂ”rgametnikud. See tasakaalutus pĂ”hjustas ka sĂ”du. “Kui dao ei ole maailmas valdav, peavad sĂ”jahobused sigima piirialadel.” kirjutas ta Daodejingis. Kuid Laozi polnud pelgalt sotsiaalkriitik, ta kritiseeris ka ideoloogiaid, eriti konfutsianistlikku eetikat. Tema implitsiitne, varjatud sisekĂ”ne oligi suunatud pĂ”hiliselt konfutsianismi kriitikale (I.Cua; Shen 2003: 207). Laozi kritiseeris pĂ”hiliselt igasugust domineerimist, mille lĂ€bi inimesed kaotasid ĂŒhenduse dao´ga ja tegudest kadus “dao´st vĂ€lja purskuv spontaanne loomingulisus”. Konfutsianistlik filosoofia lĂ”i tema jaoks kunstliku ja ebaloomuliku olemise, liiga antropotsentrilise eneseteadvuse. Sotsiaalne korratus ja kommertslik tsivilisatsioon oli tekitatud himurate ihade ja kalkuleeriva intellekti lĂ€bi, aga Laozi arvates olid inimeste sĂŒdamed kallutatud hoopis vabaduse ja loomingulisuse poole ning soovisid olla emantsipeeritud igasugustest (ebaloomulikest) sundustest ja tĂ”ketest. ÜhesĂ”naga nĂ€gi Laozi, et konfutsianistlik eetika ei olnud adekvaatne lahendus tolleaegsete ĂŒhiskondlike probleemide lahendamiseks. Ta leidis koguni, et konfutsianislik ideoloogia ise oli inimeste dao´st eemaldumise tagajĂ€rg (I.Cua; Shen 2003: 208).
Dao mĂ”iste oli Hiina intellektuaalses ajaloos originaalne selles mĂ”ttes, et ta asendas traditsioonilise ja eriti konfutsianistliku taeva (tian) mĂ”iste kui ĂŒlima reaalsuse printsiibi dao´ga. Tian tĂ€histas konfutsianismi tuummĂ”istena nii ĂŒlimat reaalsust, isiklulist Jumalat vĂ”i kĂ”rgeimat printsiipi. Kuid Laozi (ja Konfutsiuse) aegsete inimeste jaoks oli raske uskuda naiivselt mingisse erapooletusse isikulisse Jumalasse vĂ”i kĂ”rgeimasse moraalsesse printsiipi, mis vĂ”iks osutada Ă”iglust vĂ”i leevendada inimeste lĂ”ppematuid kannatusi. Seega otsustas Laozi seletada lahti ja tĂ”lkida tian´i “looduseks”, paigaks vĂ”i positsiooniks, kus kĂ”ik asjad ilmuvad (tiandi) ning looduse seaduseks, loodusseaduseks (tiandao). Laozi nĂ€gi kĂ”ike seda kui tuletatud dao (ĂŒlima reaalsuse) manifestatsioone. Suhe dao ja inimese vahel asendas traditsioonilise antropotsentrilise ja humanistliku suhte taeva ja inimese vahel. See tĂ”i kaasa fundamentalistliku muutuse iidse Hiina metafĂŒĂŒsikas ja filosoofias. Samamoodi asendas Laozi ka konfutsianistliku mĂ”iste xing (inimloomus) de´ga. Ta integreeris idee inimloomusest globaalsesse mĂ”istesse, mis tĂ€hendab kĂ”igi asjade spontaanset loomust. De esindas iga olendi dao´st sigitatud spontaanset voorust eneseeristusprotsessis (Ibid.). De jĂ€i iga olendi sisimaks konstitutsiooniks, pĂ€rast seda, kui see oli eristunud “tohutusse hulka asjadesse” ning alles jÀÀnud sinna kui spontaanne voorus (Ibid.). Kui Konfutsius oli Ă”petanud: “Mida taevas edastab inimesele, seda kutsutakse inimloomuseks (xing). Laozi oleks öelnud pigem, et see, mille dao annab olenditele, on nende voorus, de. Konfutsianistlik valem oli antropotsentriline ja humanistlik, kuigi see tunnistas tian´i kui inimese ontoloogilist alust. Daoistlikus valemis polnud midagi antropotsentrilist vĂ”i humanistlikku. See vĂ”ttis kĂ”igi olendite spontaanset voorust kui vajalikku vahendajat dao ja inimese vahel. Seega pidi inimene mĂ€rkama seda seost vĂ”i ĂŒhendust kĂ”igi asjadega. Laozi ĂŒtles: “dao loob need. De edendab, kasvatab nad ĂŒles. Mateeria annab neile fĂŒĂŒsilise vormi. Asjaolud ja kalduvused teostavad neid. Inimesed ja asjad jagasid sama metafĂŒĂŒsilist struktuuri ja sama saatust. Inimene ei tohiks domineerida teiste olendite ĂŒle ega neid ekspluateerida kui vahendeid vĂ”i objekte. Selle asemel peaks neid kohtlema kui vahendajaid inimese ja dao vahel. NĂ”nda on daoistlik voorus vĂ€ga erinev konfutsianistlikest moraalsestest vÀÀrtustest nagu ren, yi ja li. Laozi arvates peab tark saavutama dao´st tulenenud spontaanse vooruse, mis jĂ”uaks kĂ”igi olenditeni. Laozi kutsus seda ehedat targa saavutatud voorust “sĂŒdame pĂ”hjast tulenevaks vooruseks”, “igaveseks vooruseks”, “ĂŒlimaks vooruseks” ja “suureks vooruseks” (Ibid. 209).
Nii Laozi kui Zhuangzi pĂŒstitasid idee tĂ€iuslikust inimesest, teatava paradigma. Nad kĂ”nelevad “targast”, “ĂŒlimast inimesest”, “ehedast inimesest”, inimesest, kes sĂ€ilitab oma loomuomase natuuri. MĂ”lema jaoks kujutas tĂ€iuslik inimene endast
dao inkarnatsiooni. Laozi mĂ”istis kĂ”rgeimat voorust kui (inimese) saavutamist totaalset ĂŒhendust dao´ga ning selle spontaanse, loomuliku loomevĂ”ime jagamist. Ta iseloomustas seda voorust kui kĂ”ikesĂŒlelevat, sĂŒĂŒtut, lihtsat, algupĂ€rast, suuremeelset ning ennastunustavat. Dao kehastas ennast ise, avaldudes targas inimeses. Tark, kuigi olles inimene inimeste seas, oli ĂŒletanud kĂ”ik inimlikud nĂ”rkused ja isekuse, sai ĂŒheks dao´ga ja realiseeris nĂ”nda kĂ”rgeima vooruse loomulikus vabaduses ja rĂŒvetamatus lĂ”pmatuses. Tark teadis, kuidas saavutada armastuse maailma ja austust, andes end suuremeelselt maailma heaks. Laozi lĂ”i pildi lapsest, iseloomustamaks (tĂ€iuslikku) taoistlikku paradigmaatilist indiviidi. Tark polnud oma olemuselt mitte laps, vaid justnagu laps, kelle voorused sarnanesid lapselikele headele omadustele. Ta kasutas “last” metafoorina. “Tark kĂ€itub nagu ta oleks laps, kuigi ta loomulikult pole seda. Last ilma spirituaalse edasijĂ”udmiseta ei saaks targaks kutsuda.” (Ibid. 211). Zhuangzi “tĂ€iuslik inimene” oli mĂ”nevĂ”rra mitmekĂŒlgsem. Tema autentse dao´ga kooskĂ”las elava inimese spirituaalsed saavutused hĂ”lmasid endas nii sotsiaalset kĂ€itumist kui eneseharimist: “Ehe inimene ei sĂ”itnud ĂŒle nĂ”rgast, ei seljatanud neid brutaalse jĂ”uga, ei koondanud enda ĂŒmber nĂ”uandjaid. Seega ei andnud lĂ€bikukkumine pĂ”hjust kahetsuseks ega edu pĂ”hjust eneserahulduseks. Ja nĂ”nda vĂ”isid nad kĂ”rgustesse tĂ”usta vĂ€risemata, astuda vette mĂ€rjaks saamata, minna lĂ€bi tule kuuma tundmata. See on sedasorti teadmine ja tundmine, mis jĂ”uab dao sĂŒgavuseni” (Ibid.). Zhuangzi kirjeldas eheda inimese enesekontrolli, mis saavutati lĂ€bi hingamispraktikate. Enesekontroll vĂ€hendas ihasid selle punktini, kus inimene vĂ”is seda valitseda isegi teadvusetus olekus, kuni selle mÀÀrani, et tal polnud neid ka sĂŒĂŒes ega unenĂ€gudes. Ehe inimene ĂŒletas kĂ”ik elu ja surma sundused ja tĂ”kked ning jĂ€rgis sĂŒnni ja surma loomulikku rĂŒtme tĂ€ielikus spirituaalses vabaduses. Siiski, kuigi dao vĂ”ib inimeses manifesteeruda, ĂŒletab ta igat inimest, isegi tĂ€iuslikku (Ibid.).
Nii Laozi kui Zhuangzi lĂ”id “elupraksise” idee Konfutsiuse moraalipraksise asemel. Zhuangzi jĂ€rgi, kes seda ideed arendas, algab elupraksis kehaliste ja spirituaalsete funktsioonide ĂŒhendamisega meditatsioonis. LĂ€bi loomuliku hingamise puhastub hing vĂ”i vaim selle mÀÀrani, et teadvus selgineb ning sellest saab metafĂŒĂŒsiline peegel ja intuitsioon kĂ”igi asjade loomusest, essentsist tekib lĂ€bi nende “olla laskmise”: Siis, lĂ”puks, lĂ€bi mĂŒstilise passiivsuse, saab inimene ĂŒhendusse
dao´ga. Dao´ga ĂŒhtesulandumine on “kosmilise energia orgaanilise akumuleerumise efekt”. Teisest kĂŒljest, nĂ€iteks suremine on kosmilise energia hajumise efekt. Elamine ise, olla vĂ”imeline fĂŒĂŒsilist kuju vĂ”tma, on nauditav eksistentsi aspekt, kuid see ei tĂ€henda, et surm oleks kahetsusvÀÀrne. Meele avatus peab viima ĂŒlima harmooniani, see ei tohi olla kuidagi tĂ”kestatud elu ja surma eristusse klammerdumise lĂ€bi. Zhuangzi jĂ€rgi peaksid inimesed jĂ€rgnema kosmilistele rĂŒtmide loomevĂ”imele selle asemel, et rakendada endid ainult konkreetse eksistentsivormi kĂŒlge. Inimkehasse sattumise haruldus ei tĂ€henda veel, et see oleks ĂŒlim olemise vorm. Zhuangzi arvates on kĂ”ik elavad olendid ontoloogiliselt ĂŒhtsed. Seega pole ka eristust ĂŒlla ja Ă”ela, Ă”ige ja vale, ratsionaalse ja tundliku vahel. Tema mĂ”istujutt Zhuang Zou´st ja liblikast, kus tark liblikaks saanuna on vaba ja graatsiline, uitav ja looduses mĂ€nglev, sĂŒmboliseerib kuldset aega, mil inimesed olid veel loodusega ĂŒhenduses. Vaba, graatsiline eksistentsi stiil ĂŒletab kĂ”ik eristused ning naaseb algsesse ĂŒhendusse dao´ga. See ongi tee (Ibid. 212).
Tao on mÀÀratlematu. Lao Tzu “Tao Teh Ching´is” on lĂ”ik, mis ĂŒtleb: “Inimene, kes tunneb Tao´ , sellest ei rÀÀgi”. // Kirjanduslikus, kitsas mĂ”ttes tĂ€hendab Tao teed vĂ”i rada. Kirjanduslikus tĂ€henduses on Tao tee Washingtonist Atlantisesse minekuks vĂ”i teekond sĂŒnnist surmani. SĂŒgavam tĂ€hendus, nagu Tao ise, tuleb leida ridade vahelt. Saladus paljastub osaliselt, kui me heidame kĂ”rvale kĂ”ik, mis ei ole see, ja avastame selle seaduspĂ€rasused” (Lowenthal, 2004: 90). “Taeva ja maa Tao ning inimese Tao tundmaĂ”ppimine nĂ”uavad vĂ€ga erinevaid protsesse. Taeva ja maa Tao saavutamiseks on vaja esmalt vabaneda Ă”pitust, sellest, mis blokeerib chi´d: kehalisest pingest, ego kĂ€sklustest ning hirmust. Meil on vaja Ă”ppida usaldama ning omaks vĂ”tma seda tarka, kristallselget last meie hinges, kes juba praegu on ĂŒks taeva ja maa Tao´ga. Inimese Tao on meeltevĂ€line ja keeruline, kuna see hĂ”lmab mitte niivĂ”rd kĂ”iketeadvat hinge kui illusioonidest tulvil mĂ”istust ja ego. See protsess nĂ”uab teadmiste omandamist maailma kohta. Lao tzu ja Konfutsius vĂ€idetavalt kohtusid nind Konfutsius tunnistas pĂ€rast seda, et tema Ă”petus ei laiene Lao tzu´le, kuna “Lao tzu on draakon”. Selle kohtumise looga seoses selgitas professor, et Lao tzu Ă”petuse jĂ€rgimiseks peab inimene elama ĂŒksinda mĂ€etipus. “Maailmas elamiseks on vaja tunda inimese Tao´d” (Ibid: 164).
Kas dao on tee, seadus, vool, rĂ€nnak vĂ”i kulg? VĂ”iks öelda, et selles kĂŒsimuses on tegemist mitmetĂ€hendusliku, ehk isegi paljutĂ€hendusliku sĂ”namĂ€nguga, mille sisu on lihtne, kuid mitte kergelt sĂ”nasessepandav. NĂ€iteks ĂŒlal tsiteeritud Wolfe Lofenthal´i tai chi´st ning professor Cheng Man-chingi Ă”petustest kĂ”neleva teose “Siin ei ole saladusi” pĂ”hjal vĂ”iks dao´st rÀÀkida ĂŒheaegselt kui maailma, looduse seadusest, milles harmooniliselt tai chi´d harjutades ning “jumalikku” ĂŒhtsust ĂŒlima reaalsusega pĂŒĂŒeldes, “toimimata toimides” kulgeda, harjutades lĂ€bi elu rĂ€nnata, kĂ€ia dao teed. Ja dao on vool, mis maailmas kulgeb ja teiseneb, millest kĂ”ik on tulnud ja kuhu kĂ”ik suubub. VĂ”iks öelda, et tegemist on ka teatava mĂ”tte- vooluga, kui minna sĂ”nadega mĂ€ngimisega edasi. AnalĂŒĂŒsiga lĂ€bi keele vĂ”iks rÀÀkida dao , taoismi sisestest vooludest, religioossest taoismist, neo-daoismist, sĂŒnkretistlikest arengutest seoses budismi ja konfutsianismiga ning keskaegsest mĂŒstikast ja alkeemiast taoismis, kuid see pole siinkohal oluline.
KĂ”rvutades taoismi kristliku teoloogiaga vĂ”i kĂ”neldes selles keeles, oleks dao kristliku lÀÀne inimese jaoks lihtsasti lahtiseletatav. Dao on justkui jumalik alge, Jumal, olgugi nimetu, mittepersonaalne, ta on kĂ”igi asjade algus ning lĂ”pp. Ta on transtsendentaalne, aga ka siinpoolne, ta on elav ja toimiv, teda on vĂ”imalik kogeda lĂ€bi teatavate meeleseisundite kultiveerimise, ta on justnagu “armastuses viibimine”. Nii nagu me ĂŒtleme, et “Jumal on armastus”, on dao´s kulgemine olemine armastuses. Seejuures on ta nimetamatu nii nagu pole vĂ”imelised hĂ”lmavalt kirjeldama Jumalat, samuti on “Jumalas elamine” pĂŒsitu, see nĂ”uab pĂŒhendumist, nĂ”nda nagu “kulgetav kulg on pĂŒsitu kulg”. VĂ”iks öelda, et dao on nagu PĂŒha Vaim, aga ei ole ka. Siiski pole see vĂ”rdlus Ă”ige ega ammendav. Dao on ka meetod, toimimise viis ja asjade tuum ning igavesti vĂ€esolev protsess, mis manifesteerub lĂ€bi vastanduste. Lisaks pole ta ainult “looja”, vaid tervikuna ka loodu, loodus ise. Ta on ĂŒlim reaalsus, olev, mis on samal ajal protsess, pĂŒsitu, pidevas muutumises. Selleks, et inimene vĂ”iks dao´d mĂ”ista ja kogeda, peab ka tema olema dao´ga harmoonilises paindlikus ja maailmale avatud protsessis. Dao on ka seadus, viis, kuidas asjad muutuvad ja luuakse. Reaalsus, mis on samas muutuse protsess, kuid see pole substantsina identifitseeritav. Tuleb eristada taeva ja maa dao´d – see ĂŒlim, mis loob ja nĂ€htamatuna liigub ning inimese dao´d, oskust kulgeda. Dao on kulg ise, kulgemise algallikas, kulu jĂ”udmiseni viiv tee ning seadus, Ă”petus sellest, kuidas kulgeda.
KokkuvĂ”tteks, kui kĂŒsida, kas dao on tee, seadus, rĂ€nnak vĂ”i kulg, vĂ”ib vastata, et ta on need kĂ”ik ja samas ei ole ka. Sellele on vĂ”imatu kĂ”ikehĂ”lmavat vastust anda. Dao on maailma toimimise printsiip. selle alusprintsiip, printsiip, kuidas asjad maailmas toimivad ning printsiip, kuidas harmoonilises ideaalis asjad, st inimene maailmas toimima peaks. Taoism on monistlik usund, milles puudub isikuline Jumal, ta ei kĂ”nele sellest. Dao on kulg ja kulgemine on dao. Taoism pĂ”hineb pĂŒsituse filosoofial ning ĂŒlistab ĂŒle kĂ”ige sundimatut ja loomulikku, nii elusse kui surma klammerumatut loodusega kooskĂ”las elamist. 

Kasutatud kirjandus:
I. Cua, Antonio, S. Encyclopedia of Chinese Philosophy. New York, Routledge, 2003.
Lowenthal, W. Siin ei ole saladusi. Tallinn, Varrak, 2004.
Kaplinski, J. Laozi. Daodejing. Tallinn, Vagabund, 2001.












Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.