Otse pÔhisisu juurde

Gotland I

Töötamisest

TĂ€na pesukĂ€ruga ĂŒle mĂ€nnijuurte pansionaadi majakeste vahet rassides vedeles keset kitsast jalutusrada seest tĂŒhjaks Ă”gitud jĂ€nese laip, sipelgad askeldamas karvatuusti silmades. TĂ”stsin ta eemale pÔÔsa alla, andmata nii rootsi pensionĂ€ridest suvitajatele (vanad inimesed on siin Gotlandi lĂ”unatipus asuvas suvituskeskuses enamuses, sekka lastega peresid, mootorrattureid) vĂ”imalust surma ĂŒle mediteerida. Eks nad mĂ”tisklevad sellest siin mereÀÀrses rahus niigi. VĂ”i mine tea, kes millest ĂŒldse mĂ”tleb.
Algus oli minu jaoks raske. Ei jĂ”udnud sellesse paika sisse elada, jalad valutasid seismisest ja kĂ”ndimisest, töötasin nĂ”udepesija- koristaja- linadevahetajana neli pĂ€eva jĂ€rjest, sest ĂŒks eestlastest lĂ€ks just Ă€ra ja praegu oleme paarilisega kahekesi.
NĂŒĂŒd on juba jalad harjunud ja rabelemine meeldib. Mulle meeldib, kui köögis on kiire, olla selles protsessis sees, selles voolamises nĂ”ude vahel. Keha muudkui tegutseb, aga pea on tĂ€iesti tĂŒhi. VĂ”tan seda kui zen-budistlikku harjutust, ka ĂŒleĂŒldiselt siin toimetades. Metsamajakestes koristades meeldiks mulle jĂ€lle omaette rahulikult ja pĂ”hjalikult askeldada. Nii et on aega, ei pea tormama. Siis loominguline mĂ”te lendab, kirjutan mĂ”tetes vestlusi. Kirjutan arutlusi. Rattaga metsa vahet sĂ”ites ja mere ÀÀres konnates kĂ”nelen Jumalaga.
PÔhiliselt seisan silmitsi aga oma egoga. Siin on aega olemist jÀlgida, jÀlgida neid rootslasi, kuidas nad on ja tegutsevad, jÀlgida oma emotsioone, reaktsioone, meeleseisundeid. Olen siin veel nii vÀhe olnud, aga ikka tuleb ette olukordi, kui mu haavatav ego pead tÔstab ja maailmas Ôigust ja Ôiglust nÔudma tahab hakata. Oi, kuidas tahaks vahel öelda ja lajatada. Mulle ikka ei meeldi, kui mulle nÀpuga mingit poollÀbipaistvat pisiplekki nÀidatakse vÔi kuidagi kamandatakse. Ent lasen sellel kÔigel olla, mÔne aja pÀrast vaatan, et inimesed on toredad ning kÔik tegelik negatiivne, kui seda on olnud, on toimunud minu ajukeemias.
Jah, mulle meeldib fĂŒĂŒsilist tööd teha, meeldib tunda ennast tugevana. Tunda, kuidas töö lendab, higi voolab, pĂ”sed Ă”hetavad, nagu teeks sporti. Aga ikka n-ö projekti korras, periooditi. Sest maal saab valmis, luuletus saab valmis, tĂ”lge on konkreetne valmis asi, aga mÀÀrdunud nĂ”ud ja tolm ei saa kunagi otsa. Jama on siis, kui aega napib ja hirm mĂ€ngu tuleb. Ja hirmuga töötegemine pole Ă”ige asi. JĂ”udsin pĂ€rast ĂŒhe elamise kraamimist higisena Holmeni nimelise majakese juurde. Tegin uksed – aknad lahti, merelt puhus soe tuul. Seal oli palju inimesi olnud. Vaja voodid ĂŒles vĂ”tta, prĂŒgikastid tĂ€is jne. Neli voodit tarvis valmis seada. Hakkasin hooga toimetama ja nautisin protsessi. Siis aga meenus, et paariline oli öelnud, et ĂŒle tunni ei tohiks ĂŒhes majas olla, hakatakse ehk kahtlustama, et vedeled niisama. Mina aga panin jĂ€rjest, pausi tegemata, aeg hakkas otsa saama, mind oodati peagi kööki. Olin ajahĂ€tta jÀÀmas. Siis tundsin, kuidas vimm tĂ”useb, kujutasin ette, et kui peremees otsima tuleb, siis on mul talle ĂŒhte koma teist öelda: “Ma vĂ”in töötada nagu robot, aga olen ikkagi inimolend ja kiiremini pole lihtsalt vĂ”imalik seda elamist korda saada, vĂ”ta vĂ”i jĂ€ta.” Tekkis Ă€revus, meeleheide ja selga lĂ”i valu – olin tuuletĂ”mbuses kĂŒlma saanud. Siis otsustasin mitte hirmu ligi lasta, tĂ€idan korralikult oma ĂŒlesannet ja jĂ”uab, millal jĂ”uab. Sest tööd pole mĂ”tet hooletult teha, kui teha, siis juba korralikult. Veerandtunnise hilinemisega kööki jĂ”udes emotsioon lahtus, selja ĂŒmber sidusin paariks tunniks kampsuni, olemine lĂ€ks heaks. Haigeks ei tohi jÀÀda.
Keegi ei paistnud murelik. Ometi mainis paariline Ă€ra, et peremees oli paar korda minu jĂ€rele kĂŒsimas kĂ€inud, et kus ma olen. Ta oli vastanud, et majades loomulikult. Assaa, jĂ€lle jĂ”udsin poolmuheledes mĂ”elda: “kapitalist selline!” Loomulikult ei ĂŒtle ma siin kellelegi midagi. Suhelda tuleb normaalselt. Mitte naiivset mĂ€ngida ega ka julmalt Ă”igust taga nĂ”uda. Suhted on kĂ”ige olulisemad.
Selle pansionaadi peremees ja perenaine on hĂ€mmastav vanapaar. Vanuse jĂ€rgi peaksid ammu pensionil olema, aga lasevad pĂ€ev otsa mööda asutust ringi, nii seitse pĂ€eva nĂ€dalas. MĂŒĂŒvad baariletis jooke, aeg-ajalt toovad kandikuid kööki, suhtlevad klientidega, ajavad asju. MĂ”lemad tĂŒtred on perefirmas tööl. Üks töötab koos teiste kokkadega köögis nagu eimiskit, nĂ€gu naeru tĂ€is. See kĂ”ik on vĂ”luv, mingisugune traditsioonide alleshoidmine. Lapsed ei torma vanemate juurest ilma peale laiali, vaid terve pere veab ĂŒksmeelset ĂŒhist ettevĂ”tet, nii nagu vanasti elati taludes, aeti ĂŒhte asja. Tekib kĂŒsimus muidugi, mis sellest ilust ja rahast tolku, kui puhkust ei vĂ”eta. Ent kĂŒllap see kĂŒlalistemaja ongi nende elutöö ja hobi. Kui koju lesima jÀÀda, vĂ”ib ĂŒsna ruttu Ă€ra vajuda. Tunne, et ilmselt nad kukuvadki mingil hetkel jala pealt.
Eile Ă”htul ajasin töökaaslasega meie köögi juures juttu, jĂ”ime paar klaasi veini. Pea lĂ€ks uimaseks, kuigi olin mĂ”elnud kirju kirjutada, arveid maksta. Jalutasin mere ÀÀrde. Taevas oli tĂ”mbunud tumesiniseks, kuivanud heinamaad intensiivseks ookerkollaseks. Hakkas potsatama vihmapiisku. VĂ”imas. Tundsin kahetsust, et telefoni kaasa ei vĂ”tnud, sest selle vaatega seoses tekkis kergelt metafĂŒĂŒsilise maali idee, tahtsin seda taustana kasutada. Siin peab isegi viieks minutiks jalutama minnes mingi asi, mis pilti suudab teha, taskus olema. Mere ÀÀrde jĂ”udes hakkas pĂ€ris sadama. JĂ”in paar sÔÔmu merevett. Tahtsin ĂŒle tĂŒki aja merd maitsta, vĂ”ib-olla ka lihtsalt soola. Siin on pikalt pĂ”ud olnud, see vihm jĂ€i aga ĂŒĂŒrikeseks.
Tagasi kĂ”ndides sain aru, et mulle hakkab siin meeldima. Iga pĂ€evaga lĂ€heb jĂ€rjest paremaks. Eks millalgi keskpaigas tekib kriis, aga seegi on ĂŒleelatav. PĂ”hiline mure on minu jaoks laps, tema eemalolek. Jutustame Ă”htuti Skype´is. Aga siin pole hĂ€da midagi. VĂ€hemalt praegu tundub nii. TĂ€na on vaba pĂ€ev. Magasin vĂ€he, sest vestlesin kella viieni kellegagi FB-s. SĂ”itsin rattaga randa ja tagasi, jĂ€lle Ă”nnetunne. Aega mĂ”lgutada vĂ”i siis jĂ€lle pĂ€ris mĂ”tetest tĂŒhi olla. NĂ€edsa, mĂ”ned kĂ€ivad retriitidel, maksavad peale, mina pesen mediteerides nĂ”usid ja makstakse peale ka.






Merle ja Ülle


HolmhÀllari pansionaadi majakestest leiab ikka klientidele öökappidesse pandud Nya Testamenteteid.



JĂ€nestel on siin hea elu, surevad vist loomulikku surma. Pole suuri kiskjaid nii palju, kes neid murda viitsiks. Neid vĂ€ikseid on aga kĂ”ik pÔÔsaalused tĂ€is. Ilmselt kunagi metsistunud kodujĂ€nesed, mĂ”ni must sekka. VĂ”i on nad segunenud. Ei teagi. Laipa on parem pildile saada kui elus jĂ€nest , mul pole siin kahjuks fotokat ning telefoni kaamera ei vĂ”ta kuigi kaugele, jÀÀvad vaid pruunid lĂ€rakad.


 Tahaks muudkui Alice´ina imedemaal mööda metsi jĂ€neseid taga ajada, aga tööpĂ€evadel pole selleks ĂŒldse aega, tuleb ignoda, vabadel pĂ€evadel vĂ”ib seda vist mööda saart lĂ”putult teha. Kahju ainult, et korralikku kaamerat ei ole, ainult telefoni fotokas .






Liisa puu. Seal Liisa (Murdvee) Gotlandil olles koob ja naudib loodust :-)





Kommentaarid

valper ĂŒtles …
jÀnese pilt on vÔimas. kasuta seda maalitaustana.

Populaarsed postitused sellest blogist

Melanhoolne tool

leifionu juures
Oh postitusi neid, mis lÔppeda ei
taha!
Kuis otsib vilkudes mu sÀrav
silm,
et lÀheneks ju kord see vÔrratu
tsitaat, uus profiilipilt…No mis veel tahad!
Teil hÔÔgub sein…Maitsen ahjusooja
testi
pindpinevust ekraanil ja nagu Ôilmepuu
kÔik Ôilmed kevadtormil- sama ju
ma sajan laike te postituste pÀÀle maha…