esmaspäev, 18. juuni 2018

Gotland I

Töötamisest

Täna pesukäruga üle männijuurte pansionaadi majakeste vahet rassides vedeles keset kitsast jalutusrada seest tühjaks õgitud jänese laip, sipelgad askeldamas karvatuusti silmades. Tõstsin ta eemale põõsa alla, andmata nii rootsi pensionäridest suvitajatele (vanad inimesed on siin Gotlandi lõunatipus asuvas suvituskeskuses enamuses, sekka lastega peresid, mootorrattureid) võimalust surma üle mediteerida. Eks nad mõtisklevad sellest siin mereäärses rahus niigi. Või mine tea, kes millest üldse mõtleb.
Algus oli minu jaoks raske. Ei jõudnud sellesse paika sisse elada, jalad valutasid seismisest ja kõndimisest, töötasin nõudepesija- koristaja- linadevahetajana neli päeva järjest, sest üks eestlastest läks just ära ja praegu oleme paarilisega kahekesi.
Nüüd on juba jalad harjunud ja rabelemine meeldib. Mulle meeldib, kui köögis on kiire, olla selles protsessis sees, selles voolamises nõude vahel. Keha muudkui tegutseb, aga pea on täiesti tühi. Võtan seda kui zen-budistlikku harjutust, ka üleüldiselt siin toimetades. Metsamajakestes koristades meeldiks mulle jälle omaette rahulikult ja põhjalikult askeldada. Nii et on aega, ei pea tormama. Siis loominguline mõte lendab, kirjutan mõtetes vestlusi. Kirjutan arutlusi. Rattaga metsa vahet sõites ja mere ääres konnates kõnelen Jumalaga.
Põhiliselt seisan silmitsi aga oma egoga. Siin on aega olemist jälgida, jälgida neid rootslasi, kuidas nad on ja tegutsevad, jälgida oma emotsioone, reaktsioone, meeleseisundeid. Olen siin veel nii vähe olnud, aga ikka tuleb ette olukordi, kui mu haavatav ego pead tõstab ja maailmas õigust ja õiglust nõudma tahab hakata. Oi, kuidas tahaks vahel öelda ja lajatada. Mulle ikka ei meeldi, kui mulle näpuga mingit poolläbipaistvat pisiplekki näidatakse või kuidagi kamandatakse. Ent lasen sellel kõigel olla, mõne aja pärast vaatan, et inimesed on toredad ning kõik tegelik negatiivne, kui seda on olnud, on toimunud minu ajukeemias.
Jah, mulle meeldib füüsilist tööd teha, meeldib tunda ennast tugevana. Tunda, kuidas töö lendab, higi voolab, põsed õhetavad, nagu teeks sporti. Aga ikka n-ö projekti korras, periooditi. Sest maal saab valmis, luuletus saab valmis, tõlge on konkreetne valmis asi, aga määrdunud nõud ja tolm ei saa kunagi otsa. Jama on siis, kui aega napib ja hirm mängu tuleb. Ja hirmuga töötegemine pole õige asi. Jõudsin pärast ühe elamise kraamimist higisena Holmeni nimelise majakese juurde. Tegin uksed – aknad lahti, merelt puhus soe tuul. Seal oli palju inimesi olnud. Vaja voodid üles võtta, prügikastid täis jne. Neli voodit tarvis valmis seada. Hakkasin hooga toimetama ja nautisin protsessi. Siis aga meenus, et paariline oli öelnud, et üle tunni ei tohiks ühes majas olla, hakatakse ehk kahtlustama, et vedeled niisama. Mina aga panin järjest, pausi tegemata, aeg hakkas otsa saama, mind oodati peagi kööki. Olin ajahätta jäämas. Siis tundsin, kuidas vimm tõuseb, kujutasin ette, et kui peremees otsima tuleb, siis on mul talle ühte koma teist öelda: “Ma võin töötada nagu robot, aga olen ikkagi inimolend ja kiiremini pole lihtsalt võimalik seda elamist korda saada, võta või jäta.” Tekkis ärevus, meeleheide ja selga lõi valu – olin tuuletõmbuses külma saanud. Siis otsustasin mitte hirmu ligi lasta, täidan korralikult oma ülesannet ja jõuab, millal jõuab. Sest tööd pole mõtet hooletult teha, kui teha, siis juba korralikult. Veerandtunnise hilinemisega kööki jõudes emotsioon lahtus, selja ümber sidusin paariks tunniks kampsuni, olemine läks heaks. Haigeks ei tohi jääda.
Keegi ei paistnud murelik. Ometi mainis paariline ära, et peremees oli paar korda minu järele küsimas käinud, et kus ma olen. Ta oli vastanud, et majades loomulikult. Assaa, jälle jõudsin poolmuheledes mõelda: “kapitalist selline!” Loomulikult ei ütle ma siin kellelegi midagi. Suhelda tuleb normaalselt. Mitte naiivset mängida ega ka julmalt õigust taga nõuda. Suhted on kõige olulisemad.
Selle pansionaadi peremees ja perenaine on hämmastav vanapaar. Vanuse järgi peaksid ammu pensionil olema, aga lasevad päev otsa mööda asutust ringi, nii seitse päeva nädalas. Müüvad baariletis jooke, aeg-ajalt toovad kandikuid kööki, suhtlevad klientidega, ajavad asju. Mõlemad tütred on perefirmas tööl. Üks töötab koos teiste kokkadega köögis nagu eimiskit, nägu naeru täis. See kõik on võluv, mingisugune traditsioonide alleshoidmine. Lapsed ei torma vanemate juurest ilma peale laiali, vaid terve pere veab üksmeelset ühist ettevõtet, nii nagu vanasti elati taludes, aeti ühte asja. Tekib küsimus muidugi, mis sellest ilust ja rahast tolku, kui puhkust ei võeta. Ent küllap see külalistemaja ongi nende elutöö ja hobi. Kui koju lesima jääda, võib üsna ruttu ära vajuda. Tunne, et ilmselt nad kukuvadki mingil hetkel jala pealt.
Eile õhtul ajasin töökaaslasega meie köögi juures juttu, jõime paar klaasi veini. Pea läks uimaseks, kuigi olin mõelnud kirju kirjutada, arveid maksta. Jalutasin mere äärde. Taevas oli tõmbunud tumesiniseks, kuivanud heinamaad intensiivseks ookerkollaseks. Hakkas potsatama vihmapiisku. Võimas. Tundsin kahetsust, et telefoni kaasa ei võtnud, sest selle vaatega seoses tekkis kergelt metafüüsilise maali idee, tahtsin seda taustana kasutada. Siin peab isegi viieks minutiks jalutama minnes mingi asi, mis pilti suudab teha, taskus olema. Mere äärde jõudes hakkas päris sadama. Jõin paar sõõmu merevett. Tahtsin üle tüki aja merd maitsta, võib-olla ka lihtsalt soola. Siin on pikalt põud olnud, see vihm jäi aga üürikeseks.
Tagasi kõndides sain aru, et mulle hakkab siin meeldima. Iga päevaga läheb järjest paremaks. Eks millalgi keskpaigas tekib kriis, aga seegi on üleelatav. Põhiline mure on minu jaoks laps, tema eemalolek. Jutustame õhtuti Skype´is. Aga siin pole häda midagi. Vähemalt praegu tundub nii. Täna on vaba päev. Magasin vähe, sest vestlesin kella viieni kellegagi FB-s. Sõitsin rattaga randa ja tagasi, jälle õnnetunne. Aega mõlgutada või siis jälle päris mõtetest tühi olla. Näedsa, mõned käivad retriitidel, maksavad peale, mina pesen mediteerides nõusid ja makstakse peale ka.






Merle ja Ülle


Holmhällari pansionaadi majakestest leiab ikka klientidele öökappidesse pandud Nya Testamenteteid.



Jänestel on siin hea elu, surevad vist loomulikku surma. Pole suuri kiskjaid nii palju, kes neid murda viitsiks. Neid väikseid on aga kõik põõsaalused täis. Ilmselt kunagi metsistunud kodujänesed, mõni must sekka. Või on nad segunenud. Ei teagi. Laipa on parem pildile saada kui elus jänest , mul pole siin kahjuks fotokat ning telefoni kaamera ei võta kuigi kaugele, jäävad vaid pruunid lärakad.


 Tahaks muudkui Alice´ina imedemaal mööda metsi jäneseid taga ajada, aga tööpäevadel pole selleks üldse aega, tuleb ignoda, vabadel päevadel võib seda vist mööda saart lõputult teha. Kahju ainult, et korralikku kaamerat ei ole, ainult telefoni fotokas .






Liisa puu. Seal Liisa (Murdvee) Gotlandil olles koob ja naudib loodust :-)





1 kommentaar:

valper ütles ...

jänese pilt on võimas. kasuta seda maalitaustana.

Gotland II. Hingamisest

Gotland II Hingamisest Kirjutaks lihtsalt hingamisest. Kõige lihtsamad, elementaarsemad asjad on tihti need, mida inimene tähele ei...