kolmapäev, 28. aprill 2010

Toetage Kristina lõputööd!



Mina, Kristina, lõpetan sel suvel Tartu Kõrgema Kunstikooli. Selleks on lõputööna tegemisel suur emaüsk, mille olulisim funktsioon leidub skulptuuri sees. Osalusskulptuur „In Utero” on suur munakujuline emaüska meenutav objekt, millesse näitusekülastaja saab välismaailma eest peitu pugeda, taaskogeda privaatsele sünnieelsele kogemusele lähedast atmosfääri „ema kõhus“.

Teose idee tekkis teooriast psühhoanalüüsis, mille kohaselt on kõigisse inimestesse kodeeritud tung põgeneda tagasi emaüska- sooja, turvalisse, pehmesse, kaalutusse, väliskeskkonnast eraldatud ruumi, saada üheks ema kehaga. Sellest lähtuvalt püüab kunstnik läbi kunstiobjekti regenereerida sünnieelset kogemust ja pakkuda inimesele võimalust kapselduda skulptuuri kui teraapilisse otstarbega objekti.


Vormi sisse on paigaldatud helitehnika, nii et inimene kuuleb võimendatud, summutatud kujul „ema” südametukseid ja muid sisehääli.

Väliskoor on kergelt läbikumav ja reljeefselt sooniline. Selle sees on veekeskkond, milles omakorda hulbibki kõrvakujuline paadike, mille pehmesse voodrisse saab inimene mugavalt sisse vajuda. Tekib välismaailmast eraldatud omaruum.

Kunstnik Kiwa aitab luua teosele kõige lahedamat helikeskkonda ja vaatab, et minu lõputöö kontseptuaalses ja kirjalikus osas segaseks ei kipuks, Lauri Tamm suunab tehnilist taipu.

Probleem on aga selles, masu tingimustes ja kulka vaesuses ei ole mul selleks koolitööks raha. Ja isegi mu pliiatsid on sentimeetriseks kulunud ja otsast närituks saanud. Minu paberitega kunstnikukssaamise lõputöö valmimist on mai lõpuni võimalik toetada 10, 25, 50, aga ka 100 krooniga.

Minu projekt on innovatiivne ja väljakutsuv. Osaluslik skulptuur on Eesti kunstis laialt juurutamata mõiste, kuid rahvusvaheliselt on selle nähtusega tegemist läbi erinevate 20. sajandi kunstivoolude, nii traditsiooniliste kui elektrooniliste raames.

221019384376




kolmapäev, 14. aprill 2010

Värvuline


Olin terve öö modelleerinud keraamilisest savist figuure. Seejuures mõtlesin igasugustele asjadele ja kuulasin lakkamatult Johnny Cashi plaati "The Man Comes Around". Lugu "Give My Love To Rose" kannab endas lihtsalt tohutult ilusat ja kurba sõnumit.

I found him by the railroad track this morning
I could see that he was nearly dead
I knelt down beside him and I listened
Just to hear the words the dying fellow said

He said they let me out of prison down in Frisco
For ten long years I've paid for what I've done
I was trying to get back to Louisiana
To see my Rose and get to know my son


Give my love to Rose please won't you mister
Take her all my money, tell her to buy some pretty clothes
Tell my boy his daddy's so proud of him
And don't forget to give my love to Rose

Tell them I said thanks for waiting for me
Tell my boy to help his mom at home
Tell my Rose to try to find another
For it ain't right that she should live alone

Mister here's a bag with all my money
It won't last them long the way it goes
God bless you for finding me this morning
And don't forget to give my love to Rose


Umbes üheksa paiku hommikul tundsin, et enam ei jaksa ärkvel olla. Pidin kohe magama heitma või muidu oleksin kaotanud teadvuse sealsamas. Kui olin juba teki alla pugenud ja peaaegu unne suikumas, kuulsin midagi hämmastavat. Üks lind oli tuppa lennanud. Ta kriiskas ja sabistas meeleheitlikult tiibu. See pole võimalik, mõtlesin. Aknad on ju kinni. Tahtsin juba pead tõsta, et näha seda uskumatut värvulist, aga korraga suundus ta mulle kallale, kiskus nokaga mu juukseid, tahtis ligi pääseda mu näole, püüdis tungida teki alla. Tõmbasin teki üle pea, mässisin ennast üleni sisse, et see hull mind ei vigastaks. Agressiivne kädistamine ja tiivasabin minu ümber jätkus. See on nüüd küll pesuehtne hallutsinatsioon, mõtlesin. Kui ta oleks päris, peaksin ma teda ju nägema. Püüdsin teda vaadata. Näha seda lindu ei olnud. Ainult tuba oli heledat hommikuvalgust täis. Kuid värvulise rünnakud jätkusid. Siis sain aru, et ainus viis peletisest lahti saada, on temale järele anda. Ma ei puksinud enam vastu ega kaitsenud ennast. Ja juba ta jäigi vait ja oligi teki all ja võib- olla isegi minu sees. Tundsin suurt rahu ja vajusin unne. Uskumatu, et lihtsalt magamatusest võib nii elavaid hallutsinatsioone kogeda.

pühapäev, 11. aprill 2010

Nagu kaks tilka vett.


Kaks naist

Naine kohvikus

Üks naine istus kohvikulauas. Millises kohvikus, seda ma ei mäleta ja tema nägu ma ka ei mäleta. Ilmselt tal ei olnudki nägu. Seal kohvikus oli kaks inimest. Mina ja see naine. Sel hetkel kui meie pilgud kohtusid, lasi ta lihtsalt peeru. Pikalt ja mõnuga.

Naine voodis

Üks teine naine lamas üksinda voodis ja ootas und. Aga und ei tulnudki, kuigi ta oli väga väsinud, ta pea oli muredest paks ja tervis ka kehvavõitu. Umbes kella seitsme ajal hommikul hakkas ta naerma. Ta naeris oma mõtte üle üleni peeretavast naisest. Ta naeris umbes 10 minutit, siis tõusis üles ja läks kartuleid koorima.


(Paistab, et Harmsi surematu hõljuv vaim on ka mind üles leidnud. Harms oli tõesti, aasta aega tagasi umbes samal ajal mu ainus mõistlik elumõte kui ma selle Harmsi- etendusega tegelesin. Ja ma olen väga tänulik, et ta elas ja kirjutas.)
Ma olen mõelnud, miks mõned inimesed hakkavad kunstiga tegelema, luuletama, maalima, looma, ja teised ei hakka. Üks põhjus on otse loomulikult see tohutu väljendusvajadus ja maailma kirjeldamis- ja tõlgendamisvajadus. See suurt rahuldust pakkuv tegevus, mida armastatakse, mille läbi vabanetakse, saadakse edasi elada. Ja kindlasti ka edevus.

Aga mina mõtlen ikkagi sellest lapsusest loojas, mis kunagi otsa ei saa. Paljudel inimestel kaob see lapsele omane väga elav fantaasia ja tõeline sisseelamisvõime suuremaks saades ära, lahtub laiali. Loomingulistel inimestel ei kao. Need omadused hoopis arenevad edasi ja kui hästi läheb, siis hakkab kunstnik oma ideid ja tundmusi maailma looma, annab neile vormi, keha ja elu. Niimoodi mõeldes on loovinimene justkui kerge psüühilise väärarenguga, teistsugune, nihkes- ta ei tule kunagi lapsepõlvest välja. Õigemini ei ole ta ei laps ega täiskasvanu, ei taim ega loom, vaid midagi vahepealset, ta on seen. Kunstnik on seen. Naljakas leid ju, et on kolm iga, et on lapsed ja täiskasvanud, ahjaa, siis veel puberteedid ja raugad ja siis veel kunstnikud. Väärarenguga, nihkes, eluaegsed. Kunstnikud. No kuulge! Bioloogide arvates tekkis isegi esimene elusrakk täiesti juhuslikust ja haruldasest nihkest. Mingid ained said täiesti veidral moel kokku, tekkis rakk, mingi ebatavaline ja ähvardav ollus, mis võttis kätte ja hakkas ennast ohjeldamatu jõuga paljundama. Sealt edasi läks kõik juba väga keeruliseks. Kuidas kõik need olendid välja arenesid ja miks nad kõik sellised on nagu nad on, sellest ma ei saa vist elu lõpuni aru.

Kuid sellest ma saan väga sügavalt, kuid hämaralt aru, kuidas kunstnik võtab kätte ja hakkab ohjeldamatu jõuga maailma ruumi juurde looma. Ja looming on minu arust ainus meedium, mille kaudu siia ilma ruumi juurde saab tekitada. Jah, ilmselt ka religioon.

Aga tõesti, vahel tunnen minagi, et kõiki neid tekste ei kirjuta mina ise. Mina ise olin täiesti väsinud ja mõttetu kott, kes hakkas just magama jääma ega mõelnud üldse millestki. Kuid siis saadeti täiesti ootamatult justkui mingi fail mulle ajukäärudesse, et ma selle info arvutisse trükiksin. Ja ma ei kahelnud mitte sekundikski selle ettevõtmise õigsuses, mul justkui polegi sel hetkel muud funktsiooni. Ja siin ma siis nüüd olen- kirjutav robot.
Veel üks Alice.

Tere. Mina olengi Alice Imedemaal. Vahel ma olen liiga suur, vahel liiga väike. Praegu ma olen väike. Tibatilluke nagu jaaniuss. Ma ei julge isegi ööseks tuld ära lasta, sest siis tulevad mustad varjud mu kohale. Valges neid ei näe, aga see ei tähenda, et neid seal poleks. Aga neid mustasid varjusid polegi võimalik päriselt näha, sest nad on alati kusagil silmanurgas. Väga nähtavad ja hõljuvad ja lähedal, aga alati fookusest mööda. Kui ma nendest varjudest aru saaksin, siis ma neid ei kardaks. Me kõik kardame ju põhiliselt neid asju, millest me aru ei saa. Võib- olla ma peaksin kolima. Mõnes kohas, kus elanud olen, on õhk täiesti puhas. Aga see tuba on paksult igasugu tegelasi täis. Ja kõigele lisaks on mul väga elav kujutlusvõime.

Mul on palju imelikke sõpru. Aga nad elavad hoopis teiste kehade sees kui mina. Ma ei saa mitte kunagi olla päriselt kellegi teise sees. Minu sees saab küll mingitpidi olla, siis kui ta minuga seksib. Aga see pole see. Põhiliselt toimub seks ikkagi ju meie eneste peades. Kahekesi on siiski palju parem seksida kui üksinda, sest siis ei pea teise ette kujutamiseks nii palju energiat kulutama. Siis ta lihtsalt ongi päriselt sinu ümber ja see on üks maailma paremaid ja ilusamaid asju, mida kaks inimest teineteisele pakkuda võivad. Kui võivad. Kui armastavad. Armumine on ka üks viis teise sisse minemiseks, aga sel juhul võtab teise enda sisse see, kes on armunud. Aga see on väga tõsine asi. Sest kui see armastatu sinu sees hakkab sulle mingil põhjusel haiget tegema ja kõhtu lõhki kiskuma, võib ikka väga valus olla. Siis peab teise vägivaldselt ja väga suure vaimujõuga endast välja mõtlema. See on tõesti väga kurnav ja pikaajaline protsess.

Tegelikult ma ei tea isegi päris täpselt, kes minu välja mõtles. Minusuguse inimese. Ühel hetkel ma lihtsalt olin ja vaatasin oma silmade seest maailma. Ma olin sellest väga kohkunud. Mind on siia maailma sisse toodud ja ma ei saa sinna midagi parata. Kummaline.

Maa peal elamiseks pean ma väga palju maa all käima. Mul on vaja ikka ja jälle läbida kõiksuguseid sügavaid ja salajasi ja hämaraid koopaid, et maailmast aru saada. Praegu just tulin ühest neist. Mul on juuksed sassis ja küüned on pikaks kasvanud, mu pea on täis murelikku hooletust ja ma jään kogu aeg varrukatpidi ühe ja sama ukselingi külge kinni. See ukselink tahab mind hoiatada- nüüd on tõesti aeg maa peale tagasi tulla.

laupäev, 10. aprill 2010

tere. mina olengi Stiihia.
ja ma armastan sind
ma ei tea küll, keda, aga sind.
kas sina tead, mida see tähendab
kui loodusjõud armastab inimest?
mina tean.
vaata kõiki neid koledaid ja ilusaid asju,
mida ma elus teen.
see kõik on armastuse pärast.
vahel ma ei saa isegi aru,
on teda liiga palju või vähe või parasjagu.
tähtis on, et ma oleksin
elu lõpuni armastusest laetud.

teisipäev, 6. aprill 2010

Tartu Kõrgema Kunstikooli noored skulptorid ja Soome Saimaa Rakenduskõrgkkooli kaunite kunstide osakonna tudengid on vorminud oma põnevaimad ideed ja tundmused küll kivisse ja pronksi, küll kipsi ja paperisse, küll silikooni ja puitu ja rauda ja tulle ja... – Võru Linnagalerii avarad näitusesaalid teavad, millesse veel.

Täna on kõik need teosed just Sinu jaoks kohad sisse võtnud, et haarata Sind oma lustakasse vestlusringi. Nii et ära ole nagu kinnine ja tukkuv kolmemõõtmeline objekt, astu aga uksest sisse, ütle selge ja kõlava häälega ”Tere päevast!” ning asu koos vastärganud eksponaatide ning võimalusel koos teiste näitusekülastajatega agarasti diskuteerima!

Vestluse teemad on jäetud targu vaikimisi, kohapeal kunstiteostega tõtt vaadates üles tõstatamiseks. Kui tekib vastupandamatu tung arutleda teemadel ”Kas see siis ongi kaasaegne kunst???”, ”Millest mõtleb noor kunstnik?” või ”Millisest Emajõe lõigust latikas kõige paremini võtab?” või paelub teid hoopis millal Euro tuleb - kõik on lubatud. Võib juhtuda, et oled kidakeelne diskuteerija, ka sellest pole lugu - kunstiteosed räägivad iseenda eest ning isekeskiski üsna häälekalt. Ja tee või tina - enamasti räägivad nad
tõtt.

Tartu ja Soome tudengite ühisnäitus on varem olnud üleval ka Tartus Y galeriis ja galeriis Noorus. Siiski on näitus igas kohas eriilmeline,sellel on erinev lähenemine ja teema.

Näituse kuraatoriks on Kristina Viin, noor kunstnik Võrust.

Näitused ootavad huvilisi E-R kella 12-18:30. Näitus on Võru Linnagaleriis avatud kuni 16. aprillini 2010. Näituse külastamine on tasuta.

Olemise maa

Selline raamat läks trükki. Ja paar sisupilti ka.