kolmapÀev, 28. aprill 2010

Toetage Kristina lÔputööd!



Mina, Kristina, lĂ”petan sel suvel Tartu KĂ”rgema Kunstikooli. Selleks on lĂ”putööna tegemisel suur emaĂŒsk, mille olulisim funktsioon leidub skulptuuri sees. Osalusskulptuur „In Utero” on suur munakujuline emaĂŒska meenutav objekt, millesse nĂ€itusekĂŒlastaja saab vĂ€lismaailma eest peitu pugeda, taaskogeda privaatsele sĂŒnnieelsele kogemusele lĂ€hedast atmosfÀÀri „ema kĂ”hus“.

Teose idee tekkis teooriast psĂŒhhoanalĂŒĂŒsis, mille kohaselt on kĂ”igisse inimestesse kodeeritud tung pĂ”geneda tagasi emaĂŒska- sooja, turvalisse, pehmesse, kaalutusse, vĂ€liskeskkonnast eraldatud ruumi, saada ĂŒheks ema kehaga. Sellest lĂ€htuvalt pĂŒĂŒab kunstnik lĂ€bi kunstiobjekti regenereerida sĂŒnnieelset kogemust ja pakkuda inimesele vĂ”imalust kapselduda skulptuuri kui teraapilisse otstarbega objekti.


Vormi sisse on paigaldatud helitehnika, nii et inimene kuuleb vĂ”imendatud, summutatud kujul „ema” sĂŒdametukseid ja muid sisehÀÀli.

VÀliskoor on kergelt lÀbikumav ja reljeefselt sooniline. Selle sees on veekeskkond, milles omakorda hulbibki kÔrvakujuline paadike, mille pehmesse voodrisse saab inimene mugavalt sisse vajuda. Tekib vÀlismaailmast eraldatud omaruum.

Kunstnik Kiwa aitab luua teosele kÔige lahedamat helikeskkonda ja vaatab, et minu lÔputöö kontseptuaalses ja kirjalikus osas segaseks ei kipuks, Lauri Tamm suunab tehnilist taipu.

Probleem on aga selles, masu tingimustes ja kulka vaesuses ei ole mul selleks koolitööks raha. Ja isegi mu pliiatsid on sentimeetriseks kulunud ja otsast nÀrituks saanud. Minu paberitega kunstnikukssaamise lÔputöö valmimist on mai lÔpuni vÔimalik toetada 10, 25, 50, aga ka 100 krooniga.

Minu projekt on innovatiivne ja vÀljakutsuv. Osaluslik skulptuur on Eesti kunstis laialt juurutamata mÔiste, kuid rahvusvaheliselt on selle nÀhtusega tegemist lÀbi erinevate 20. sajandi kunstivoolude, nii traditsiooniliste kui elektrooniliste raames.

221019384376




kolmapÀev, 14. aprill 2010

VĂ€rvuline


Olin terve öö modelleerinud keraamilisest savist figuure. Seejuures mÔtlesin igasugustele asjadele ja kuulasin lakkamatult Johnny Cashi plaati "The Man Comes Around". Lugu "Give My Love To Rose" kannab endas lihtsalt tohutult ilusat ja kurba sÔnumit.

I found him by the railroad track this morning
I could see that he was nearly dead
I knelt down beside him and I listened
Just to hear the words the dying fellow said

He said they let me out of prison down in Frisco
For ten long years I've paid for what I've done
I was trying to get back to Louisiana
To see my Rose and get to know my son


Give my love to Rose please won't you mister
Take her all my money, tell her to buy some pretty clothes
Tell my boy his daddy's so proud of him
And don't forget to give my love to Rose

Tell them I said thanks for waiting for me
Tell my boy to help his mom at home
Tell my Rose to try to find another
For it ain't right that she should live alone

Mister here's a bag with all my money
It won't last them long the way it goes
God bless you for finding me this morning
And don't forget to give my love to Rose


Umbes ĂŒheksa paiku hommikul tundsin, et enam ei jaksa Ă€rkvel olla. Pidin kohe magama heitma vĂ”i muidu oleksin kaotanud teadvuse sealsamas. Kui olin juba teki alla pugenud ja peaaegu unne suikumas, kuulsin midagi hĂ€mmastavat. Üks lind oli tuppa lennanud. Ta kriiskas ja sabistas meeleheitlikult tiibu. See pole vĂ”imalik, mĂ”tlesin. Aknad on ju kinni. Tahtsin juba pead tĂ”sta, et nĂ€ha seda uskumatut vĂ€rvulist, aga korraga suundus ta mulle kallale, kiskus nokaga mu juukseid, tahtis ligi pÀÀseda mu nĂ€ole, pĂŒĂŒdis tungida teki alla. TĂ”mbasin teki ĂŒle pea, mĂ€ssisin ennast ĂŒleni sisse, et see hull mind ei vigastaks. Agressiivne kĂ€distamine ja tiivasabin minu ĂŒmber jĂ€tkus. See on nĂŒĂŒd kĂŒll pesuehtne hallutsinatsioon, mĂ”tlesin. Kui ta oleks pĂ€ris, peaksin ma teda ju nĂ€gema. PĂŒĂŒdsin teda vaadata. NĂ€ha seda lindu ei olnud. Ainult tuba oli heledat hommikuvalgust tĂ€is. Kuid vĂ€rvulise rĂŒnnakud jĂ€tkusid. Siis sain aru, et ainus viis peletisest lahti saada, on temale jĂ€rele anda. Ma ei puksinud enam vastu ega kaitsenud ennast. Ja juba ta jĂ€igi vait ja oligi teki all ja vĂ”ib- olla isegi minu sees. Tundsin suurt rahu ja vajusin unne. Uskumatu, et lihtsalt magamatusest vĂ”ib nii elavaid hallutsinatsioone kogeda.

pĂŒhapĂ€ev, 11. aprill 2010

Nagu kaks tilka vett.


Kaks naist

Naine kohvikus

Üks naine istus kohvikulauas. Millises kohvikus, seda ma ei mĂ€leta ja tema nĂ€gu ma ka ei mĂ€leta. Ilmselt tal ei olnudki nĂ€gu. Seal kohvikus oli kaks inimest. Mina ja see naine. Sel hetkel kui meie pilgud kohtusid, lasi ta lihtsalt peeru. Pikalt ja mĂ”nuga.

Naine voodis

Üks teine naine lamas ĂŒksinda voodis ja ootas und. Aga und ei tulnudki, kuigi ta oli vĂ€ga vĂ€sinud, ta pea oli muredest paks ja tervis ka kehvavĂ”itu. Umbes kella seitsme ajal hommikul hakkas ta naerma. Ta naeris oma mĂ”tte ĂŒle ĂŒleni peeretavast naisest. Ta naeris umbes 10 minutit, siis tĂ”usis ĂŒles ja lĂ€ks kartuleid koorima.


(Paistab, et Harmsi surematu hĂ”ljuv vaim on ka mind ĂŒles leidnud. Harms oli tĂ”esti, aasta aega tagasi umbes samal ajal mu ainus mĂ”istlik elumĂ”te kui ma selle Harmsi- etendusega tegelesin. Ja ma olen vĂ€ga tĂ€nulik, et ta elas ja kirjutas.)
Ma olen mĂ”elnud, miks mĂ”ned inimesed hakkavad kunstiga tegelema, luuletama, maalima, looma, ja teised ei hakka. Üks pĂ”hjus on otse loomulikult see tohutu vĂ€ljendusvajadus ja maailma kirjeldamis- ja tĂ”lgendamisvajadus. See suurt rahuldust pakkuv tegevus, mida armastatakse, mille lĂ€bi vabanetakse, saadakse edasi elada. Ja kindlasti ka edevus.

Aga mina mĂ”tlen ikkagi sellest lapsusest loojas, mis kunagi otsa ei saa. Paljudel inimestel kaob see lapsele omane vĂ€ga elav fantaasia ja tĂ”eline sisseelamisvĂ”ime suuremaks saades Ă€ra, lahtub laiali. Loomingulistel inimestel ei kao. Need omadused hoopis arenevad edasi ja kui hĂ€sti lĂ€heb, siis hakkab kunstnik oma ideid ja tundmusi maailma looma, annab neile vormi, keha ja elu. Niimoodi mĂ”eldes on loovinimene justkui kerge psĂŒĂŒhilise vÀÀrarenguga, teistsugune, nihkes- ta ei tule kunagi lapsepĂ”lvest vĂ€lja. Õigemini ei ole ta ei laps ega tĂ€iskasvanu, ei taim ega loom, vaid midagi vahepealset, ta on seen. Kunstnik on seen. Naljakas leid ju, et on kolm iga, et on lapsed ja tĂ€iskasvanud, ahjaa, siis veel puberteedid ja raugad ja siis veel kunstnikud. VÀÀrarenguga, nihkes, eluaegsed. Kunstnikud. No kuulge! Bioloogide arvates tekkis isegi esimene elusrakk tĂ€iesti juhuslikust ja haruldasest nihkest. Mingid ained said tĂ€iesti veidral moel kokku, tekkis rakk, mingi ebatavaline ja Ă€hvardav ollus, mis vĂ”ttis kĂ€tte ja hakkas ennast ohjeldamatu jĂ”uga paljundama. Sealt edasi lĂ€ks kĂ”ik juba vĂ€ga keeruliseks. Kuidas kĂ”ik need olendid vĂ€lja arenesid ja miks nad kĂ”ik sellised on nagu nad on, sellest ma ei saa vist elu lĂ”puni aru.

Kuid sellest ma saan vĂ€ga sĂŒgavalt, kuid hĂ€maralt aru, kuidas kunstnik vĂ”tab kĂ€tte ja hakkab ohjeldamatu jĂ”uga maailma ruumi juurde looma. Ja looming on minu arust ainus meedium, mille kaudu siia ilma ruumi juurde saab tekitada. Jah, ilmselt ka religioon.

Aga tĂ”esti, vahel tunnen minagi, et kĂ”iki neid tekste ei kirjuta mina ise. Mina ise olin tĂ€iesti vĂ€sinud ja mĂ”ttetu kott, kes hakkas just magama jÀÀma ega mĂ”elnud ĂŒldse millestki. Kuid siis saadeti tĂ€iesti ootamatult justkui mingi fail mulle ajukÀÀrudesse, et ma selle info arvutisse trĂŒkiksin. Ja ma ei kahelnud mitte sekundikski selle ettevĂ”tmise Ă”igsuses, mul justkui polegi sel hetkel muud funktsiooni. Ja siin ma siis nĂŒĂŒd olen- kirjutav robot.
Veel ĂŒks Alice.

Tere. Mina olengi Alice Imedemaal. Vahel ma olen liiga suur, vahel liiga vÀike. Praegu ma olen vÀike. Tibatilluke nagu jaaniuss. Ma ei julge isegi ööseks tuld Àra lasta, sest siis tulevad mustad varjud mu kohale. Valges neid ei nÀe, aga see ei tÀhenda, et neid seal poleks. Aga neid mustasid varjusid polegi vÔimalik pÀriselt nÀha, sest nad on alati kusagil silmanurgas. VÀga nÀhtavad ja hÔljuvad ja lÀhedal, aga alati fookusest mööda. Kui ma nendest varjudest aru saaksin, siis ma neid ei kardaks. Me kÔik kardame ju pÔhiliselt neid asju, millest me aru ei saa. VÔib- olla ma peaksin kolima. MÔnes kohas, kus elanud olen, on Ôhk tÀiesti puhas. Aga see tuba on paksult igasugu tegelasi tÀis. Ja kÔigele lisaks on mul vÀga elav kujutlusvÔime.

Mul on palju imelikke sĂ”pru. Aga nad elavad hoopis teiste kehade sees kui mina. Ma ei saa mitte kunagi olla pĂ€riselt kellegi teise sees. Minu sees saab kĂŒll mingitpidi olla, siis kui ta minuga seksib. Aga see pole see. PĂ”hiliselt toimub seks ikkagi ju meie eneste peades. Kahekesi on siiski palju parem seksida kui ĂŒksinda, sest siis ei pea teise ette kujutamiseks nii palju energiat kulutama. Siis ta lihtsalt ongi pĂ€riselt sinu ĂŒmber ja see on ĂŒks maailma paremaid ja ilusamaid asju, mida kaks inimest teineteisele pakkuda vĂ”ivad. Kui vĂ”ivad. Kui armastavad. Armumine on ka ĂŒks viis teise sisse minemiseks, aga sel juhul vĂ”tab teise enda sisse see, kes on armunud. Aga see on vĂ€ga tĂ”sine asi. Sest kui see armastatu sinu sees hakkab sulle mingil pĂ”hjusel haiget tegema ja kĂ”htu lĂ”hki kiskuma, vĂ”ib ikka vĂ€ga valus olla. Siis peab teise vĂ€givaldselt ja vĂ€ga suure vaimujĂ”uga endast vĂ€lja mĂ”tlema. See on tĂ”esti vĂ€ga kurnav ja pikaajaline protsess.

Tegelikult ma ei tea isegi pĂ€ris tĂ€pselt, kes minu vĂ€lja mĂ”tles. Minusuguse inimese. Ühel hetkel ma lihtsalt olin ja vaatasin oma silmade seest maailma. Ma olin sellest vĂ€ga kohkunud. Mind on siia maailma sisse toodud ja ma ei saa sinna midagi parata. Kummaline.

Maa peal elamiseks pean ma vĂ€ga palju maa all kĂ€ima. Mul on vaja ikka ja jĂ€lle lĂ€bida kĂ”iksuguseid sĂŒgavaid ja salajasi ja hĂ€maraid koopaid, et maailmast aru saada. Praegu just tulin ĂŒhest neist. Mul on juuksed sassis ja kĂŒĂŒned on pikaks kasvanud, mu pea on tĂ€is murelikku hooletust ja ma jÀÀn kogu aeg varrukatpidi ĂŒhe ja sama ukselingi kĂŒlge kinni. See ukselink tahab mind hoiatada- nĂŒĂŒd on tĂ”esti aeg maa peale tagasi tulla.

laupÀev, 10. aprill 2010

tere. mina olengi Stiihia.
ja ma armastan sind
ma ei tea kĂŒll, keda, aga sind.
kas sina tead, mida see tÀhendab
kui loodusjÔud armastab inimest?
mina tean.
vaata kÔiki neid koledaid ja ilusaid asju,
mida ma elus teen.
see kÔik on armastuse pÀrast.
vahel ma ei saa isegi aru,
on teda liiga palju vÔi vÀhe vÔi parasjagu.
tÀhtis on, et ma oleksin
elu lÔpuni armastusest laetud.

teisipÀev, 6. aprill 2010

Tartu KĂ”rgema Kunstikooli noored skulptorid ja Soome Saimaa RakenduskĂ”rgkkooli kaunite kunstide osakonna tudengid on vorminud oma pĂ”nevaimad ideed ja tundmused kĂŒll kivisse ja pronksi, kĂŒll kipsi ja paperisse, kĂŒll silikooni ja puitu ja rauda ja tulle ja... – VĂ”ru Linnagalerii avarad nĂ€itusesaalid teavad, millesse veel.

TĂ€na on kĂ”ik need teosed just Sinu jaoks kohad sisse vĂ”tnud, et haarata Sind oma lustakasse vestlusringi. Nii et Ă€ra ole nagu kinnine ja tukkuv kolmemÔÔtmeline objekt, astu aga uksest sisse, ĂŒtle selge ja kĂ”lava hÀÀlega ”Tere pĂ€evast!” ning asu koos vastĂ€rganud eksponaatide ning vĂ”imalusel koos teiste nĂ€itusekĂŒlastajatega agarasti diskuteerima!

Vestluse teemad on jĂ€etud targu vaikimisi, kohapeal kunstiteostega tĂ”tt vaadates ĂŒles tĂ”statamiseks. Kui tekib vastupandamatu tung arutleda teemadel ”Kas see siis ongi kaasaegne kunst???”, ”Millest mĂ”tleb noor kunstnik?” vĂ”i ”Millisest EmajĂ”e lĂ”igust latikas kĂ”ige paremini vĂ”tab?” vĂ”i paelub teid hoopis millal Euro tuleb - kĂ”ik on lubatud. VĂ”ib juhtuda, et oled kidakeelne diskuteerija, ka sellest pole lugu - kunstiteosed rÀÀgivad iseenda eest ning isekeskiski ĂŒsna hÀÀlekalt. Ja tee vĂ”i tina - enamasti rÀÀgivad nad
tÔtt.

Tartu ja Soome tudengite ĂŒhisnĂ€itus on varem olnud ĂŒleval ka Tartus Y galeriis ja galeriis Noorus. Siiski on nĂ€itus igas kohas eriilmeline,sellel on erinev lĂ€henemine ja teema.

NÀituse kuraatoriks on Kristina Viin, noor kunstnik VÔrust.

NĂ€itused ootavad huvilisi E-R kella 12-18:30. NĂ€itus on VĂ”ru Linnagaleriis avatud kuni 16. aprillini 2010. NĂ€ituse kĂŒlastamine on tasuta.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.