kolmapäev, 14. aprill 2010

Värvuline


Olin terve öö modelleerinud keraamilisest savist figuure. Seejuures mõtlesin igasugustele asjadele ja kuulasin lakkamatult Johnny Cashi plaati "The Man Comes Around". Lugu "Give My Love To Rose" kannab endas lihtsalt tohutult ilusat ja kurba sõnumit.

I found him by the railroad track this morning
I could see that he was nearly dead
I knelt down beside him and I listened
Just to hear the words the dying fellow said

He said they let me out of prison down in Frisco
For ten long years I've paid for what I've done
I was trying to get back to Louisiana
To see my Rose and get to know my son


Give my love to Rose please won't you mister
Take her all my money, tell her to buy some pretty clothes
Tell my boy his daddy's so proud of him
And don't forget to give my love to Rose

Tell them I said thanks for waiting for me
Tell my boy to help his mom at home
Tell my Rose to try to find another
For it ain't right that she should live alone

Mister here's a bag with all my money
It won't last them long the way it goes
God bless you for finding me this morning
And don't forget to give my love to Rose


Umbes üheksa paiku hommikul tundsin, et enam ei jaksa ärkvel olla. Pidin kohe magama heitma või muidu oleksin kaotanud teadvuse sealsamas. Kui olin juba teki alla pugenud ja peaaegu unne suikumas, kuulsin midagi hämmastavat. Üks lind oli tuppa lennanud. Ta kriiskas ja sabistas meeleheitlikult tiibu. See pole võimalik, mõtlesin. Aknad on ju kinni. Tahtsin juba pead tõsta, et näha seda uskumatut värvulist, aga korraga suundus ta mulle kallale, kiskus nokaga mu juukseid, tahtis ligi pääseda mu näole, püüdis tungida teki alla. Tõmbasin teki üle pea, mässisin ennast üleni sisse, et see hull mind ei vigastaks. Agressiivne kädistamine ja tiivasabin minu ümber jätkus. See on nüüd küll pesuehtne hallutsinatsioon, mõtlesin. Kui ta oleks päris, peaksin ma teda ju nägema. Püüdsin teda vaadata. Näha seda lindu ei olnud. Ainult tuba oli heledat hommikuvalgust täis. Kuid värvulise rünnakud jätkusid. Siis sain aru, et ainus viis peletisest lahti saada, on temale järele anda. Ma ei puksinud enam vastu ega kaitsenud ennast. Ja juba ta jäigi vait ja oligi teki all ja võib- olla isegi minu sees. Tundsin suurt rahu ja vajusin unne. Uskumatu, et lihtsalt magamatusest võib nii elavaid hallutsinatsioone kogeda.

3 kommentaari:

sven vabar ütles ...

kuulan ka seda plaati nüüd. uskumatu, et see on 2002. aasta plaat, mees tegi nii vanana nõnda võimsa ja ilusa albumi.
ps blogger käsib mul kinnitussõnaks kirjutada "emobug"

Ma viin, sa too ütles ...

Emoputukas? :) Emomesilane.

Oh see Õnnepalu luuletus on ikka tõesti nii hea. Copin selle siis siia.

Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on soojad uned elust,

mida elada on olla kevadel, maamesilane,
väike ilus paks,
kuldne tugev kuri;

mida elada on käia hommikul mustsõstraõites,
noortes, tugevates kobarates, täna avanend;

mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine, ellujäämine;

mida elada on kohe jätta tühjad õied,
kohe tiirutada täite õite poole,
mitte lasta ennast viivitada valest karikast;

mida elada on kuumal kuival päeval
küllastunult lendu tõusta nõmmedelt,
põriseda vastu tulist sinist õhku,
purjus nektaritest, sõge taeva neelust,
pöörisest;

mida elada on olla varastanud, taevas, mida pole ,
pärjast jumalate juustes

ja mida elada on olnud jätta
oma astel, oma väike särav mürk
kätte, mis su tappis.

ilves@metsas.ee ütles ...

Nüüd ilmus veel sellist materjali ehk siis anti välja American VI - Ain't No Grave