pühapäev, 11. aprill 2010

Veel üks Alice.

Tere. Mina olengi Alice Imedemaal. Vahel ma olen liiga suur, vahel liiga väike. Praegu ma olen väike. Tibatilluke nagu jaaniuss. Ma ei julge isegi ööseks tuld ära lasta, sest siis tulevad mustad varjud mu kohale. Valges neid ei näe, aga see ei tähenda, et neid seal poleks. Aga neid mustasid varjusid polegi võimalik päriselt näha, sest nad on alati kusagil silmanurgas. Väga nähtavad ja hõljuvad ja lähedal, aga alati fookusest mööda. Kui ma nendest varjudest aru saaksin, siis ma neid ei kardaks. Me kõik kardame ju põhiliselt neid asju, millest me aru ei saa. Võib- olla ma peaksin kolima. Mõnes kohas, kus elanud olen, on õhk täiesti puhas. Aga see tuba on paksult igasugu tegelasi täis. Ja kõigele lisaks on mul väga elav kujutlusvõime.

Mul on palju imelikke sõpru. Aga nad elavad hoopis teiste kehade sees kui mina. Ma ei saa mitte kunagi olla päriselt kellegi teise sees. Minu sees saab küll mingitpidi olla, siis kui ta minuga seksib. Aga see pole see. Põhiliselt toimub seks ikkagi ju meie eneste peades. Kahekesi on siiski palju parem seksida kui üksinda, sest siis ei pea teise ette kujutamiseks nii palju energiat kulutama. Siis ta lihtsalt ongi päriselt sinu ümber ja see on üks maailma paremaid ja ilusamaid asju, mida kaks inimest teineteisele pakkuda võivad. Kui võivad. Kui armastavad. Armumine on ka üks viis teise sisse minemiseks, aga sel juhul võtab teise enda sisse see, kes on armunud. Aga see on väga tõsine asi. Sest kui see armastatu sinu sees hakkab sulle mingil põhjusel haiget tegema ja kõhtu lõhki kiskuma, võib ikka väga valus olla. Siis peab teise vägivaldselt ja väga suure vaimujõuga endast välja mõtlema. See on tõesti väga kurnav ja pikaajaline protsess.

Tegelikult ma ei tea isegi päris täpselt, kes minu välja mõtles. Minusuguse inimese. Ühel hetkel ma lihtsalt olin ja vaatasin oma silmade seest maailma. Ma olin sellest väga kohkunud. Mind on siia maailma sisse toodud ja ma ei saa sinna midagi parata. Kummaline.

Maa peal elamiseks pean ma väga palju maa all käima. Mul on vaja ikka ja jälle läbida kõiksuguseid sügavaid ja salajasi ja hämaraid koopaid, et maailmast aru saada. Praegu just tulin ühest neist. Mul on juuksed sassis ja küüned on pikaks kasvanud, mu pea on täis murelikku hooletust ja ma jään kogu aeg varrukatpidi ühe ja sama ukselingi külge kinni. See ukselink tahab mind hoiatada- nüüd on tõesti aeg maa peale tagasi tulla.

Kommentaare ei ole:

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...