pühapäev, 20. detsember 2009

Ma ei saa mitte midagi parata, lugesin lihtsalt kõige liigutavamat lugu T. Lehtsaare "Suhtlemiskonflikti psühholoogiast"(2.2 Eelarvamused lk 82), et ma pean selle siia ümber kirjutama:

"Naistepäeval ma läksin turule, et osta emale lilli. Järjekorras minu ees seisis vana mees. Miski tema välimuses pakkus mulle huvi. Tal oli vana, parandatud ja kulunud riietus, kuid puhas ja korralik. Ka tema vanad botased olid läikima löödud. Nägu, tema nägu oli tavaline vana mehe nägu, kuid tema pilgus oli midagi järeleandmatut ja uhket, vaatamata kõigele. Ta astus lillemüüja juurde, mina jäin tahapoole. Vanamehe küsimusele, kui palju maksab mimoosioksake, oli vastuseks müüja sõim.

"Mine siit ära, joodik, anuma otsustasid tulla või!"
Vanamees tegi veel ühe katse:
"Ma paluks oksakest... kui palju maksab, perenaine?"
Kuid vastuseks oli järjekordne müüja sõim. Ma nägin, et vanamehe silmi tulid pisarad. "Perenaine" ei soovinud vanamehega tegelda ja jälle ajas ta "joodiku" välja. "Perenaine, sa lihtsalt ütle, kui palju maksab, ja ära karju minu peale..." ütles vanamees kuidagi hästi vaikselt.
"Olgu, Sinu jaoks, joodik, 7 krooni oks", ütles müüja muhelusega ja kuri naeratus tuli tema näole.
Vana mees tõmbas väriseva käega taskust 5-kroonise kupüüri ja ulatas müüjale.
"Perenaine, mul on viis krooni, võib-olla Sa leiad minule viie krooni eest mingit oksakest?"

Ma nägin ta silmi. Siiamaani ma polnud näinud ühe mehe silmades nii palju kurbust ja valu. Ta värises külmast nagu paberileht tuules. Müüja hakkas kaua korvis koperdama ja lõpuks leidis sealt ühe keskelt katkise mimoosioksa. Taat püüdis teise käega hoida oksa püsti, kuid see murdus ikka keskelt pooleks. Taadi käe peale kukkus pisar. Ma oleksin tahtnud lüüa seda kurja ja rumalat naist. Vaatasin müüjat pilguga, millest võis välja lugeda, mida tunnen, ta langetas silmad. Ostsin oma lilledele lisaks kolm kõige ilusamat mimoosioksa ja ulatasin need taadile, kes lihtsalt nuttis vaikselt. Ma kuidagi toppisin talle lilled kätte.
Ta ütles vaikselt: "Meie... meie... 45 aastat oleme koos... ta on haige... ma ei saanud teda täna jätta ilma kingituseta... aitäh Sulle...!""


Kaunist jõuluaega Sulle!

Ja mine vaatama Tartu kunstnike aastalõpunäitust 17.12.09-17.01.10 (Vanemuise 26)! 2009. aasta Ado Vabbe nimelise visuaalse kunsti preemia laureaat on Albert Gulk!:)

1 kommentaar:

Näx ütles ...

Mis teha, keskmine eestlane on vägagi oma eelarvamustes kinni!!!

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...