Mõnikord

Mõnikord tõmbun nii enesesse, nagu oleksin justkui musta sulapigina reaalsusest välja voolamas. Kuhugi määramatusse. Umbes nädal aega olin nõrk ja tõbine. Teine ja varsti kolmaski nädal on möödumas koduselt oma asju nokitsedes ja muretsedes. Unerütm on ka sassis. Öösel joonistan oma pooleliolevaid töid ja illustratsioone ja olen internetist sõltuvuses, siis jälle ei suuda otsustada, millist raamatut pooleliolevate või veel alustamata olevate vahel täpselt lugeda tahan, millisel teemal peaksin end harima. Pärastlõunal tuleb uni peale. Istun justkui oma elu malelaua taga, päev tõuseb ja pimeneb, ega suuda ikka õiget käiku välja mõelda.
 Inimestega suhtlemine on tundub väsitav. Korterikaaslastega muidugi lobisen, aga see on kuidagi orgaaniline ja enesestmõistetav. Tegelikult tahaksin suhelda küll, aga vähestega. Aga ühed on Tallinnas ja teised armsad Taimaal reisimas ja Räpinas ja eiteakus ja kolmandal- neljandal on lihtsalt kiire elu või olen lasknud neil nii kaugeks jääda, et justkui ei tahagi ennast jagada. Ja kes siin Tartus nii väga ongi- vähesed on jäänud, vähesed, aga väga kallid. Ja siis ringkond vähem tuttavaid meeldivaid võitluskaaslasi, kellele pigem eemalt pöialt hoian. Olen suur pidudel käija, armastan pidusid, veini ja napsu, nüüd ei ole juba mõnda aega eneselegi üllatuseks pähe tulnud, et ennast mõnele üritusele kohale vedada või vähemalt Genklubissegi sisse põigata.
Igatsen Emajõe äärde, nende Supilinna paplite alla, mida tänasel päeval ähvardatakse maha raiuda. Aga ka selline käik näib hirmutav. Pärast pikka aega avalikust ruumist eemal olemist hakkan kogelema kui keegi mind kõnetab, õhk lõikab nahasse haavad ja silmad paistavad läbi. Aga tuleb minna. Õnneks on mul raamatukogus tähtaeg juba nädal aega möödas, see on nüüd küll piisav stiimul oblomovlusest väljumiseks.
Ilmselt tulevad peagi kiired ajad. Siis pole mahti niimoodi uneleda. Adrenaliini on vaja. Elada, võidelda ja surra. Ja elada. Reedel sõidan Tallinna. Tuiskan nüüd...

Mõnus! Käisin ka nüüd üle mitme päeva päevavalges väljas. Täitsa valgustumise tunne kohe. :) Emajõe kõige tagumises rannas polnud ühtki jalajälge ega inimest ja lumi oli  perseni. Soe, puhas, valge.