esmaspäev, 10. november 2008

Astusin täna hommikul nördinult uksest välja. Siis järsku langesid Juhan Viidingu luuleread kardinatena mu habraste mõtete peale. ei tule armastusest iial puudu, sest kes on üks, on üks ka kahena.
Esimest korda mõistsin selle tähendust.

/.../
hää küll ma lähen
olen nagu udu
ja laskun vihma-
lume-rahena
ei tule armas-
tusest iial puudu
sest kes on üks
on üks ka kahena

Kommentaare ei ole:

Valguse mäng

Valguse mäng töölaua kõrval. Ja hetke pärast ta juba kaduski.  Kujundan-illustreerin-küljendan Joanna luulekogu, peagi läheb trükki. ...