esmaspäev, 23. veebruar 2015

Mul tekib õud kui sõidan Tartus rattaga linnupeletite alt mööda. Kas inimesed ei mahu enam lindudegagi koos elama? Mind isiklikult pole hakikisa kunagi häirinud, pigem on selles mingi iselaadne võlu. Kunagi olid kõik tänavad hobuserooja täis, kedagi ei häirinud. Nüüd ei või isegi pargipingil linnusitta näha. Isegi koertel on juba kaelarihmad, mis annavad elektrit nii kui ta haukuda maldab. Kelleks inimesed endid õieti peavad? Peaks äkki mõnele kodanikule kah kohe elektrit andma nii kui ta laulda proovib või liiga julgelt kusagil sõna võtab? See on nii nagu antidepressantidegagi, kõige tundlikumad tehakse tuimaks, et ühiskond saaks võimuhierarhia tippude soovide järgi toimida. Tahaks minna maale elama, kasvatada kõik ise, valmistada kõik eluks vajalik ise- kuid see on pelgalt ilus unenägu, eskapism, reaalsuse eest ei pääse. Kõik inimesed võiksid pöörata oma pilgud looduse poole, selle asemel, et mingi jampsiga tegeleda.

24.09.2014



Kommentaare ei ole:

Valguse mäng

Valguse mäng töölaua kõrval. Ja hetke pärast ta juba kaduski.  Kujundan-illustreerin-küljendan Joanna luulekogu, peagi läheb trükki. ...