teisipäev, 17. veebruar 2009

Minust sai nüüd supilinlane. Kaks päeva arvasin, et elan siin täitsa üksi. Aga kus sa sellega! Kus on, sinna tuleb juurde. Täna õhtul keegi kolistas kapi taga. Imelik, mõtlesin. Uksed- aknad on ju kinni, kes see siis nii märkamatult sisse trügis? Noojah. Seal ta oligi. Üks väike olend jõllitas pärani silmi mulle otsa ja siis mu makarone ja siis jälle mind ja siis mu makarone. Tema nimi on vist Nipitiri. Hea küll, täna ööseks võib jääda. Väljas ju käre talveilm. Peaasi, et kaissu ei poe. See oleks temast küll üsna jultunud!

4 kommentaari:

Kristina Viin ütles ...

Nipitiri: "täna ööseks võin jääda
mis võiks olla ilusam..."

Edmund ütles ...

Päris tore blogi sul. Just avastasin. Siit on nii mõndagi huvitavat ja toredat lugeda.

Noh, mis siis väikesest olevusest ka sai? Ja kurat, talvine ilm on täesti käre, isegi jäin jälle üle mitme kuu taas vähe tõbiseks (deem!). Kuid loodetavasti päästev kevad on taas pea platsis.

konnula contra ütles ...

jäidki koerad majja
seadsid ennast sisse
omakorda võtsid sõpru korterisse

kinnitussõna on muide:
panti

Kristina Viin ütles ...

Hehh.
Ma ei tea, mis hiirest sai, aga nüüd sisenes mu tuppa üks kõuts, kes ei kavatsegi lahkuda...

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...