kolmapäev, 1. oktoober 2008

Siin ta on, minu toas, minu voodis, minu embuses. Tema soe helendav keha hingab hämaras ruumis, minu keha vastas. Nagu kesköine ingel, kes on mu kõrvale laskunud, et oma tiibu puhata. Silitan ta puusa. Missugune kumerus, siidine kaar. Pigistan C rinda, see on minu pihus. See tuksleb ja väreleb nagu väike linnuke. Ma tahaksin teda pigistada nii kõvasti, et ta ära lämbuks. Et ta oleks lõpuni minu, minu, minu, see pehme rind.

C nurrub magusalt, ja pöörab siis oma õhetava näo minu poole. Naise silmad helgivad pimeduses. Pilk, mis mind joob, on täis andumust ja kirge. "Võta mind!" anuvad need silmad, "tee mind enda omaks, liida meid ühte!" Ta surub end tugevamini minu vastu, mu riist tuksatab ihast, tunnen, kuidas see verd täis valgub. Kriimustan ta selga. Naise tagumik tõuseb erutusest. Libistan käe üle ta väänleva ihu. Iga mu puudutus paneb ta keha tõmblema nagu maruse looma. Silitan tema reiepadjakesi, need on higised, palavad. Mu käsi jõuab ta häbemekinguni. Õhkub niisket soojust. Seal aurab troopika. Missugune lihav roos õilmitseb mu sõrmede all! Missugune elujanus lill! Tema nupp on paisunud ja mahlane. Ma ei suuda seda enam taluda, ma tahan temasse.

Juhin C käe oma peenisele. See on jäik, kuumav, valulevat kiima täis. C mudib seda hellalt. Pistan oma süljega niisutatud sõrme temasse. See põrgulikult palav metroo, see hullutav kiirtee on koondunud rulli ja imeb mu sõrme sügavamale, sügavamale. Naise tupp tõmbleb erutusest, C ohkab rütmiliselt. Kleepun tema külge, imen ta rinda, suudlen ta õhetavaid põski, tema kaela, sasin ta juukseid.

Ja juba ma lükkangi oma kõvastunud liikme temasse. "Aah!" karjatab C. Ma kepin teda. Ma vaevlen tema hukutavas soos, ma mõnulen selles mülkas, mida kõige rohkem ihalenud olen. Nagu siga soojas poris. Ei! Nagu patune ingli süles. Liiga ilus. Liiga hea. Ma tahan su purustada! Naise keha moondub ameerika raudteeks, ja mina kihutan selles surmasõlmi. "Aah!" oigab C. Naise hingamine kiireneb. Ta lõõtsutab nagu palavikuline.

C tõstab pea ja püüab mind suudelda. Imen ta huuli. Ma õõtsun ta kohal. Ja tema minu peal. Naise keha ratsub agoonias. Ta silmad on niisked, ta vaatab mind ekstaatilise kurbusega, tal on abiotsiva uppuja pilk. Ta huuled poetuvad, justkui tahaks midagi öelda. "Ma, ma... aah!" Naise rütm kaotab pidevuse, ta kargleb nagu arukaotanu mu seljas. Juuksed õgivad tema nägu, ta rinnad vappuvad meeleheitlikult. Ja siis ma tunnen, siis ma tunnen, et ma enam ei suuda. Ma purskun selle hullunud ingli kehasse just sel hetkel kui ta viimase jõuga minu peenise juureni laksatab. Mu armas, ta kukub väriseva ja võbelevana minu peale nagu sügisene lehesadu. Ja ei liiguta enam.

Me jääme teineteise peale roidunult lebama. Nagu meri ja liiv, liiv ja meri, sulame me hääletult ühte ja vajume käsikäes õnnestavasse unne.

7 kommentaari:

afanasjev ütles ...

ainus viin, mis tõstab toonust.

Kristina Viin ütles ...

püüdsin mõelda nii nagu mees võiks mõelda

ilves@metsas.ee ütles ...

tubli. saada nüüd mulle e-mail selle aadressi pääle, mille sa mu blogipäismest leiad, siis ma saan sulle vastata.

konnula contra ütles ...

C
Väga hea tähevalik

afanasjev ütles ...

ee, jah, noh, mehed ei julge ju ise tavaliselt kirjutada, kuidas nad mõtlevad. täitsa tavaline mehelik mõte oleks ka "tunnen, kuidas mu riist täitub verega. uh, kergendus, selle naisega tunnen end vabalt ja tundub, et täna küll mingit äravajumise teemat ei tule. oi, ma rapin teda teda nüüd mõnuga. jee."

Kristina Viin ütles ...

C nagu C- korv??? :D

konnula contra ütles ...

see on see täht, mida ma tihtipeale oma meilide alla kirjutan

tekkis tunne et sa oled mind naiseks mõtelnud, see on nüüd päris meta mõte

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...