esmaspäev, 29. september 2008

Ma ei saa sellest üle. Quelles phrases brillantes!

Michel Houllebecq "Elementaarosakesed"

"Mu elu pole õnnelik olnud," ütles Annabelle. "Ma arvan, et ma pidasin armastust liiga tähtsaks. Andsin ennast liiga kergesti kätte, mehed jätsid mu kohe maha, kui nad olid oma tahtmise kätte saanud, ja see tegi mulle haiget. Mehed ei maga naistega mitte sellepärast, et nad on armunud, vaid sellepärast, et nad on erutatud; mul läks aastaid, enne kui ma seda lihtsat tõsiasja mõistsin. Minu ümber elasid kõik niimoodi, ma liikusin vabameelses seltskonnas; aga provotseerimine ega võrgutamine ei pakkunud mulle mingit lõbu. Isegi seks muutus mulle vastikuks; ma ei suutnud enam taluda nende võidukat naeratust, kui ma kleidi seljast võtsin, nende juhmakat nägu orgasmihetkel ja eriti nende labasust, kui tegu oli tehtud. Nad olid haletsusväärsed, lodevad ja pretensioonikad. Ajapikku muutub vastikuks , kui sind peetakse ilusaks isendiks, kuna ma olin esteetiliselt laitmatu ja nad olid kangesti rahul, kui võisid mind uhkusega restorani viia. Üksainus kord tundus mulle, et nüüd on minuga midagi tõsisemat, ma hakkasin ühe tüübiga koos elama. Ta oli näitleja, väga huvitava välimusega, aga tal ei õnnestunud mind lüüa- tegelikult maksin üüriarveid peamiselt mina, Me elasime kaks aastat koos, ma jäin rasedaks. Ta tahtis, et teeksin aborti. Ma tegin seda, aga haiglast koju tulles teadsin, et meie vahel on kõik läbi. Ma jätsin ta kohe samal õhtul maha ja kolisin mõneks ajaks hotelli elama. Ma olin kolmkümmend aastat vana, see oli mu teine abort ja mul oli absoluutselt kõrini. See oli 1988. aastal, kõik hakkasid AIDSi-ohust teadlikuks saama, mulle oli see suur kergendus. Ma olin maganud kümnete meestega ja mitte ükski polnud mäletamist väärt. Me arvame tänapäeval, et elus on niisugune aeg, kui käiakse palju väljas ja lõbutsetakse; siis ilmub kuskilt surmakujutlus. Kõik mehed, kellega ma läbi käisin, kartsid kohutavalt vananeda, nad mõtlesid vahetpidamata oma vanusele. See vanuse-maania hakkab pihta väga varakult- ma olen seda näinud kahekümne viie aastaste inimeste juures-ja sealt edasi ainult süveneb. Mina otsustasin, et aitab, et ma astun mängust välja. Ma elan rahulikku, rõõmutut elu. Õhtuti ma loen, keedan taimeteed ja muid sooje jooke. Igal nädalavahetusel käin vanemate juures, tegelen palju oma vennapoja ja vennatütardega. Tegelikult on mul meest vaja küll, mõnikord on mul öösiti hirm, ma ei saa magama jääda. Muidugi on ju rahustid ja unerohud; aga sellest päriselt ei piisa. Tegelikult ma tahaks, et elu läheks ruttu mööda."

Michel jäi vaikseks; see kõik ei üllatanud teda. Enamik naisi on teismeeas väga erutatud, nad on väga huvitatud poistest ja seksist; aga siis nad vähehaaval väsivad, neil ei ole enam erilist tahtmist jalgu laiali ega tagumikku kuulekalt uurakile ajada; nad otsivad õrna suhet, mida nad ei leia, kirge, mida nad ise ka ei suuda enam õieti tunda; siis algavadki neil rasked aastad.


/.../Michel tundis Annabelle´ile kaasa tohutute armastusvarude pärast, mida ta tundis naises värisemas ja mille elu oli raisku lasknud; ta tundis Annabelle´ile kaasa ja see oligi ilmselt ainus inimlik tunne, mis teda veel puudutas. Kõige ülejäänu suhtes oli ta keha mattunud jäässe; ta tõesti ei suutnud enam armastada. /.../
Nad mõlemad teadsid, et see on nende viimane tõeline inimsuhe, ja see teadmine muutis iga minuti omamoodi südantlõhestavaks. Nad tundsid teineteise vastu suurt austust ja tohutut haletsust. Mõnel päeval, kui neid haaras mingi ettenägematu võluväe taevalik arm, oli neil ometi värske õhuga, karastava päikesega täidetud hetki; kuid enamasti tundsid nad, et nende sisimas ja maal, mis neid kannab, levib mingi hall vari, ja nad aimasid kõiges lõppu."

Uskumatult masendav, psühholoogiliselt usutav, teravalt ajastukriitiline, vaimukalt kirjasõnasse vormitud.

See postitus on pühendatud Nelli Rohtveele :)

Kommentaare ei ole: