pühapäev, 15. jaanuar 2012

On täiesti võimalik, et koduvana ei suutnud peenemaid varjundeid tajuda ega tundnud alati õigesti, mida ümbritsevad temast arvavad. Aga haistmine oli tal igatahes parem kui koer Nirul. (Pealegi oli Niru haistmine praegu parasjagu rikutud tundelisest mõtlemislaadist.) //

Nüüd olid hundid päris vait. Nad seisid ringis Niru ümber ning see ring tõmbus koomale.
Niru liputas saba ja niutsus, kuid keegi ei vastanud talle. Siis haaras ta oma tuttmütsi peast ja viskas selle õhku näitamaks, et ta tahaks meelsasti mängida ja on tegelikult päris süütu loomake.
Ent hundid ei vaadanud ta mütsi poolegi. Äkitselt sai Nirule selgeks, et ta oli eksinud. Need polnud ta vennad ja nendega ei saanud seltsis lõbutseda.
Nende juures sai ta olla ainult nahkapandu ja võib-olla jõuab ta veel vihastuda, et oli käitunud nagu viimane eesel. Niru jättis sabaliputamise ja mõtles: kui kahju! Ma oleksin parem võinud kõik need ööd rahulikult magada, selle asemel, et istuda siin lumes ja ennast haigeks igatseda.
Hundid tulid lähemale.
Korraga tungis metsast läbi selge sarvehääl. See oli vägev pasunamäng, mis raputas puudelt lund maha ja pani kollased soesilmad pilkuma. Sekundi pärast oli hädaoht möödas ning Niru istus üksildaselt oma tuttmütsi kõrval. Koduvana tuli oma laiadel lumelaudadel mäest üles.
Ta seljakotis lesis soojas väike unine mutukas Salomee ja kuulas muusikat.
"Koerake, sa oled siin?" küsis koduvana. "Kas sa said mind kaua oodata?"
"Ei," kostis Niru.
"Varsti on lumel koorik peal," sõnas koduvana rõõmsalt.
"Ja kui me Üksildastesse Mägedesse jõuame, saad mu termosest sooja piima."
Nende sõnadega kaatsas koduvana tagasi vaatamata oma teed.
Niru sörkis talle järele. See tundus kõige õigem, mis ta üldse teha sai.

T. Jansson "Muumitroll"

Kommentaare ei ole: