teisipäev, 28. aprill 2009

Lugesin just raamatut, mis algas sõnadega "ma ei tea, kes ma olen". Sellega seoses meenus mõne aasta tagune sõnelemine ühega oma "isadest". See ei olnud esimene, päris isa, vaid teine. Mitte ka kolmas ega neljas. Mul alati olnud üks vanem ja targem inimene, kelle juures olen istumas käinud. Ei oska kuidagi teisiti olla. Või siis- pole viitsinud õppida omaenese õpetajaks.

Tollal käisin tema juures. Tema õpetas mulle näiteks seda, et kõige rohkem tõreletakse just selle lapsega, keda kõige enam armastatakse. Tema on minu ajusagarate vahele toppinud näiteks sellised toredad paatoslikud mõtted nagu "professionaalsus on pühendumine" ja "kunst on ainus, mis sulle lõpuni truuks jääb" ja "kunstiharidus peaks tegelema ande arendamisega ja loovusega, mitte niivõrd käsitööliku vilumusega" ja "tõde on vaja maapõuest välja peksta(midagi sellist kirjutas vist Tammsaare" ja nii edasi.

Ükskord tema juures teed juues kukkusin uhkelt ja kätega žestikuleerides seletama, missugune ma olen ja missugune mitte ja mis mulle meeldib ja mis mitte. See ajas tema, vana kavala koleeriku keema. Siis ta räuskas mulle teeseldud raevuga näkku (nagu tal ikka kombeks on): "Rumal! Kuidas sa võid öelda, et sa oled selline ja selline kui sa pole õieti elanudki veel? Sa ei tea ju ise ka veel, kes sa oled, jäta see endale meelde!"

Nojah. Ma ei tea, kes ma olen. Aga aiman. Ja niikaua kui ma ei kinnista eneses lõplikku arvamust iseendast, olen võimeline arenema ja liikuma selle poole, kes olla tahaksin. Sellest ajast peale pole ma enam suurt sõna võtnud, et missugune ma olen või mitte. Või kes. Muutun ajas, eriti praegu, varastes kahekümnendates. Niisamuti nagu avastan ennast, ei meeldi mulle ka teisi paika panna. Inimestes ilmneb hämmastavaid kihte eri hetkedel ajas ja ruumis. Eelarvamused on pahad.

Temaga aga püüan viimasel ajal võimalikult harva kohtuda. Ma lihtsalt ei lähe talle külla, kuigi ta seda võib-olla väga ootab. Osalt seetõttu, et justkui pole enam millestki rääkida. Teisalt kardan, et ta võib minus pettuda. Et ma pole nii palju edasi liikunud kui mulle meeldiks. Et mitmed pahed, mida ta mulle nina alla hõõrus, on pigem süvenenud (ja tema saaks sellest kohe aru). Et mulle meeldib õudselt meeldida. Ikka veel...

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

mulle väga meeldis see sissekanne.
siiras ja otsene.ja kohati ka natuke tuttav muster - vanema ja targema inimese vajadus - aind mul on need vanemad & targemad osutund tavaliselt just meesteks, kes aga tegelt ei taha endale võtta seda rolli, milles mina neid näha olen soovind. nad on tahtnud hoopis armukesteks hakata. see tüütu korduv skeem on mind sellistest otsingutest nüüd eemale peletanud. selle asemel mängin iseendaga kabet.

Ma viin, sa too ütles ...

Nojah. Kui oled kena noor naine, siis loomulikult tekivad ka MUUD HUVID, ei saa salata. Samas, kerge seksuaalne pinge ei tee ju paha. Pigem lisab särtsu põnevaks keskusteluks. No kes teab.
Siinkohal meenub selline tore film nagu "Holy Smoke"...

Minul näiteks oligi 25 aastat vanem kunstiprofessorist peika, keda võiksin ka samahästi oma ÕPETAJAKS pidada. Poolteist aastat olime koos, ent minusugust hullu oli vist raske ohjes hoida. Ja argine koosolemine, mida varem polnud kogenud, ei vastanud vist minu ettekujutlusele sellest. Või olin liiga noor. Ja need "tõsisemad" ja "sügavamad" teemad jäid ikka tahaplaanile...

Mõnes mõttes isegi kahetsen, et laiali läksime, olime parimad sõbrad ja seltsilised. Armastas, hoolis. Saame tänaseni hästi läbi ja muljetame elusid.

Mnjah. Iseendaga ka tore kabet mängida.