pühapäev, 12. juuni 2016

Lugusid Lennartist

Supilinna päevadel Kersti Undi aias toimunud kirjandusõhtu jaoks kirjutatud tekste


Lugusid Lennartist


Mitte miski ega õieti keegi ei rõõmusta emasid rohkem, kui nende armsad väiksed lapsed. Kuigi muidugi võivad lapsed vahel väga tüütud olla, palju pahandust teha ja täitsa ära väsitada, nii et emadel päeva lõpuks suisa toss väljas on, nagu mõnel tossuseenel.
Kuid vaatamate sellele teemav lapsed teevad vanematele palju nalja ja need naljad, mis igasugu seikadest välja kukuvad, otsustavad mõned emad ka kirja panna, et teistelgi tuju paremaks läheks.

Siin saab kuulda mõnda juttu 3-aastasest Lennartist, kes elab Supilinnas koos oma ema ja isaga. Ja Lennarti peakeses tärkab alati vahvaid mõtteid selle maailma kohta, kuhu ta sedapuhku sattunud on.



Lennart teeb sauna

Ükskord tuli Lennartile Uko külla koos oma toreda emaga. Uko on Lennartiga enam-vähem samaealine krussis juustega poiss. Niipea Lennarti ema küsis Uko emalt, et kas ta soovib kohvi või teed, tuiskasid poisid kohe mänguasjade kallale ning ühteaegu otsisid nad sahtlitest vildikad välja. Poisid joonistasid teineteisele kassinäod pähe, tegid suured ninatäpid ja pikad vurrud põskedele. See oli väga naljakas. Varsti aga olid nad üleni vildikatega koos. Käed ja jalad ja poiste kõhudki. Siis ei jäänud emadel muud üle kui kaks last korraga vanni panna.
Sel ajal kui suured söögitoas laua taga juttu rääkisid, hakkas kõrvalruumist kuumaks köetud pliidilt järsku sahmakaid kostuma. Nimelt vann asus kööginurgas üsna pliidi lähedal. Lennarti ema jooksis kohe kööki vaatama, et mis seal küll toimub. “Me oleme saunas!” Hõiskas Lennart, ja Uko kilkas kaasa. Kopsikuga visati pliidile vett. “Vaat, kus nupukad,” mõtlesid emad koos. Saunategemine muidugi katkestati, nii võib ju veel pliidiraudki katki minna. Poisid pandi riidesse ja veeti laua taha pannkooke sööma. Aga köögis oli täitsa palav kohe muidu rõskevõitu jõeäärse linnaosa korteri kohta.


Ema mõtleb Lennartile unejuttu välja

Ühel õhtul last magama pannes oli ema nii unine, et ei viitsinudki Lennartile raamatut ette lugeda. Selle asemel mõtles ta, et võiks hoopis ise mõne muinasjutu välja mõelda. Ja ema alustas: “Kuula nüüd, ma räägin sulle unejuttu. Ema ja laps kõndisid koos ühel ilusal lilli täis aasal. Päike paistis, pehme tuuleke sasis nende heledaid peanuppe. Aga need lilled, vaat, need ei olnudki tavalised lilled. Need olid hiigelsuured lilled. Nii suured, et isegi üles hüpates ei ulatanud täiskasvanud inimesed õisi puutuma ja neile sai vartpidi otsa ronida, nagu mõni sipelgas...”
“Ei, ei! Lilled ei ole suured! Lilled on tillukesed!” segas Lennart vahele, sest tema oli ainult väikseid lilli näinud.
Kuid ema jätkas: “ Ühel hetkel tuli emale hea mõte mööda taime vart üles ronida, et vaadata, kuidas maailm kõrgemalt paistab. Nii nad ronisidki mööda leherootse üles. Lilleõie sees, mis oli ilus ja kohev ja pehme nagu voodi, tuli neil hoopis uni peale. Ja nad võtsid nõuks sinnasamasse magama heita...”
Lennart segas jälle vahele: “Ei,ei! Inimesed ei mahu lilleõie sisse! Hoopis mesilased käivad lille sees mett korjamas!”
“Aa… oeh, no hea küll,” torises ema ja jätkas: “noh, hoopis mesilane korjas siis parajasi lille sees õietolmu, kuid järsku tuli tal uni peale ja mõtles õie sisse unele heita...”
Lennartil aga oli kohe ütlemist: “Ei, emme!” Mesilased ei maga lilleõie sees! Nad lähevad hoopis oma koju tuttu, nad magavad oma kodus!”
Ja nii nad jätkasid. Ema muudkui jutustas ja parandas ennast, kui Lennart vahele segas ja teda õpetas, kuni poisil silmad kinni vajusid ja ise nagu väike mesilane pesas kerra tõmbus.
“Müstik ja realist, “ muheles ema endamisi. Kes on müstik ja kes realist, seda saab Lennart teada siis, kui ta natuke suuremaks kasvab. 




Lennart kingib poemüüjale lille

Ühel õhtul käisid Lennart, ema ja ja isa näituse avamisel. Nimelt on Lennarti ema kunstnik. Ta teeb raamatutele pilte. Seal kingiti emale raamatu piltide eest üks suur violetne iiris. Sündmuselt koju jalutades oli neil vaja veel Herne poest läbi käia, et süüa osta. Niipea, kui nad poe ette jõudsid, nägi Lennart läbi seinaklaasi müüjatädi nukralt askeldamas ja teatas, longu vajunud lill pihus: “Tädil on seda lille vaja!” Poiss tormas otsejoones leti äärde ja kamandas isa: “Anna see lill tädile!” Härrasmehe saadetis sai kenasti edasi antud ja müüjatädi naeratas kenasti. Kõigil sai hea meel. Kui ema ja isa ostu eest maksma hakkasid, kuulsid nad Lennatit üllatusmunade juures omaette pobisemas: “Munasid tuleb ära varastama! Munasid tuleb ära varastama!” Nähtavasti ei teadnud väike Lennart, mida sõna “varastama” tähendab, ta oli seda kusagilt kuulnud. “Ostma, kullake, ostame sulle siis selle muna”, naersid suured ja Lennart sai oma šokolaadimuna kätte.


Lennart valetab

Ühel õhtul, kui ema linnast koju jõudis, leidis ta laua pealt põhjapõdra, millel olid kõik jalad otsast ära murtud. See on uhke suurte sarvedega karvane suveniir, mis on kunagi Norrast toodud. Lennart ja isa istusid kumbki omaette sellise näoga, nagu ei teaks asjast midagi, üks arvuti, teine televiisori ees.
“Kes murdis põhjapõdral jalad ära?” pahandas ema.
“Ei tea. Korjasid täna põrandalt neid jalgu. Pärast liimin ära,” vastas isa.
“Lennart, kas sina murdsid põhjapõdral jalad ära?” küsis ema.
“Ei, issi murdis. Ma ise nägin, kuidas issi ise jalad otsast murdis.”
“Ei, mina ei murdnud...” mõmises isa.
“Lennart, miks sa valetad?” õiendas ema.
“Keegi peab ikka valetama.” oli Lennartil kohe vastus valmis, ning tormas tähtsa näoga minema.
Niisugusele tarkpeale ei oskagi kohe midagi vasta. Ega ka pahandada mitte. “Võib-olla saab sust väitleja.” Väitleja on see, kes oskab hästi vaielda. Ja igas olukorras õigeks jääb.


Viiking Lennart

Lennarti perele meeldib väga jõe ääres jalutamas käia. Seal on suur kiik, armas papliallee, vasakul pool teed tiigikene, kus luiged suplevad, tükk maad edasi liivarand ja mänguväljak ning üle jõe paistab lodjakoda, kus paadid ja laevad seisavad. Kui nad mööda teed jalutasid, jooksis Lennart oma vanematest tükk maad ette, sest nägi suurt laeva mööda jõge sõitmas, mille järel lained siuglesid. Lennart viipas tokiga, mis tal käes oli, suurustavalt Lodjakoja poole, ajas hääle jämedaks nagu mõni viiking ja teatast kõnemehe kombel: “Vaadake! See seal on minu laev. Ja need seal on minu lained!”
Lennart võtab vahel tõesti viikingipealiku mõõtmed, mõtles ema, ja ta jäi teda kohe uskumagi. Sest talle kerkiski kohe silme ette pilt hiigelsuurest Lennartist, kes neile laevavöörist uhkelt lehvitab.
“Minu laegas, minu kübar, minu mõõk!” hõiskas isa rõõmsalt, sest talle tuli hoopis üks film meelde.


Karupoeg Lennart

Ühel ilusal sügispäeval, kui Lennart, ema ja isa jälle jõe ääres jalutasid ning Lennart ja isa hundinuiadega mõõklesid, nii et valget seemnevatti varte küljest nagu lund lendles, mõtles ema ise ühe unejutu välja, mida ta ka Lennartile hiljem ette luges:
Elas kord üks karupoeg, kellele meeldis väga hundinuiadega mängida. Ühel päeval, kui ilm juba üsna viluks kiskus ja kõik loomad külma tuule eest oma urgudesse peitu pugesid, hakkas karupojal igav. Nimetame teda Lennartiks. Karupoeg Lennartil polnud enam kellegagi mängida ja pessa peitu minna polnud ka vähimatki lusti.
Nii ta kondas mööda jõekaldaid ja metsaveeri, peksis jalaga kollaseid vahtralehti õhku ja vahtis jõe ääres luikesid: "huvitav, kas neil niimoodi vees sulistades külm ei hakka? Suvi juba läbi ju." Kuid ega see küsimuski teda pikalt paelunud. Igav oli.
Siis ta silmas hundinuiasid, millest kõik jõeperved ja tiigikaldad kubisesid. Pikad peenikesed varred, kohevad valged villatuustid tõlvikuotstes. "Ohh!" imestas Lennart. Ja kui tuul neid kiigutas, tõusis villapallidest pehmeid ebemeid tuulde, mis liuglesid kergete õhusõidukitena vete kohal. "Nii põnev!" mõtles Lennart. Nii ta haaras ühest hundinuiast kinni, murdis mädanenud varre maast lahti ja hakkas seda raputama. "Oo, see on nagu lumi!" kilkas karupoeg. Ja ta raputas ja raputas, ebemeid muudkui keerles ja lendles, ja raputati ühe hundinuia teise järel villast puhtaks sügistuulde, nii, et maa muutus üha valgemaks ja valgemaks, kuni kõik taimed, künkad ja kraavid valge villa alla mattusid.
Nii saabuski talv. Väike karupojake ise aga hingeldas ja õhetas, "küll on see vast väsitav töö," mõtles ta ja tema silmad muutusid üha raskemaks ja raskemaks. Mida paksem vill maad kattis, seda raskemaks muutusid karupoja silmad. Ja siis ta väsis päris ära. "Ähh, aitab kah!" äigas Lennart käega. Sudis omale käpakestega villa sisse paraja pesa ja jäi magama.
Karupoeg vajus sooja unedemaale ja andis ohjad Talve kätte, kes nüüd maa üle leebelt ja uhkelt valitsema jäi. Ja mis tal niiväga valitseda oligi - kõik töö suures jaos juba tema eest tehtud. Muudkui valitse ainult ja jaluta habeme lehvides mööda helendavaid väljasid, puhu ainult külma tuult suust välja ja kontrolli aeg-ajalt kraadiklaasiga, kas on ikka piisavalt külm, et enne Kevadet lumi ära ei sulaks. Mis aga edasi saab sellel maal, see on juba üks teine lugu.


Lennarti tänuavaldus

Kuigi Lennart pole veel 4- aastanegi, on ka tema juba arvutimängude maailma avastanud. Pärast poisi pikka lunimist andis ema alla, ohkas, pani arvutist mängu käima ja pakkus Lennartile taburetile istet.
“Aitäh mulle elu eest!” teatas Lennart hoogsalt ja sättis ennast kiiresti sisse.
“Saa nüüd siis aru nende väikeste poiste sügavatähenduslikest ütlustest, kes alles hiljaaegu rääkima õppinud,” vajus ema omakorda mõttesse. 

Kommentaare ei ole: