pühapäev, 11. jaanuar 2009

Mul on tunne, et olen 3-4 viimase päeva jooksul ülesuhelnud, ja kui keegi üritab mind lähimate päevade jooksul mingisugusessegi seltskondlikku suhtlusesse tirida, siis ma lihtsalt lagunen koost. Vastik Tartu.
Istusin nüüd veel pohmeluses mitu tundi Miliuse juures ja jõin ära kolm tassi kanget teed ja siis veel kolm tassi musta kohvi ja vaatasin sadat erinevat raamatut ja maali ja fotot ja kuulasin jutte sajal erineval teemal ja mu silmad on nagu tõllarattad, aga aga ma jõudsin ikkagi koju, teise linnaotsa ja kukun nüüd kohe pikali,enne kui mu süda üles ütleb.

Jah, ja kui ma nüüd kell kolm öösel külast ära tulin, mõtlesin, et kui koduteel peaks üksainukegi vastutulev tuttav mulle ainsagi sõna poetama, siis ma hakkaksin lihtsalt lahinal nutma. Miks ma seda endaga teen.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

sotsiaalsest inertsist & karjääri nimel ? nagu noored našilased :P

Ma viin, sa too ütles ...

Joodikukarjääri nimel või?

Täna öösel muidugi magada ei saanudki.Lebasin tundide kaupa mingis hämarolekus, sõba silmale saamata. Surmväsinud, aga teadvust välja ei lülita.Löö või puuga pähe,unetuse agoonia on tappev. Kell kümme hommikul sain vist siiski magama ja siis ka ainult mõneks tunnikeseks.

konnula contra ütles ...

kirjuta veel luuletusi