laupäev, 5. mai 2012

kas sa tead kui ilus tüdruk on raja teele

Mul on alati olnud kusagil üks koer, kellega koos saan veeta kvaliteetaega, uidata mööda metsi, konnata nähtamatuid radu, koukida rägastikes kui mitteteadvuses. Mõtlesin, kui keegi küsiks mult õnne järele, millises kujutluspildis tunnen end tõeliselt hästi, valguvad koheselt mu silme ette mina, mets ja koer ja kämblatäis udupeent lund kõrgetelt okstelt alla sädelemas.
Mõni päev tagasi võtsime koeraga jälle ühe pikema retke ette, mõnuga ronisime üle koprakraavide nagu merehädalised, kaardistasime tundmatuid maid. Märkasime tärkavat kevadet. Tavaliselt ma ei eksi metsas mitte kunagi ära, linnas küll ja alatasa, aga metsas mitte. Ma tõsiselt naudin seda kui saab panna tööle ärksamad meeled, ja mingi sügavama tajuga sujuvalt õigele teele loogelda. Sel korral jõudsin küll hetkeks tühiseisu, olin jõudnud välja lagendikule, kus vedeles lagunenud saun ja eemal kõrge katusega eluhoone kahe künka vahele pitsitatud. Tükk aega seisin täiesti nõutult, õhk igas kaares ühtemoodi karge, metsatukad ühtemoodi võõrad. Ent siis pöörasin ümber ja ja võtsin nõuks leida kraav, millest mõni aeg tagasi üle ronitud sai.
Hiljem jutustati mulle koha kirjelduse järgi, et seal, kus kus vana saunalagu mädand laudu taeva poole viibutas, oli omal ajal elanud Haava Kadi, ravitseja ja ämmaemand. Naisterahvas, kes ka Kaika Laine omal ajal vastu võttis ja nähtud risti, ussi ja karika märgi järgi lapsukese laubal ta oma mantlipärijaks kuulutas: "see, kes kannab risti minu matustel, ongi minu mantlipärija." Imetohter Kadi Aab oli surnud 1956. aastal, Lainest saigi aga eesti austatuim ravitseja, eile, 4. mail oli tema 85. sünnipäev.
Koeraga on huvitav see, et niikaua kui teekond viib võõrsile, olen teejuhiks ikka mina, aga nii kui ringist saab mingil suvalisel hetkel kodutee, võtab koer kuidagi intuitiivselt teejuhi rolli üle. Või lasen mina tal seda teha. "Läämi kodo är!" ütlesin seekord rohkem endale kindluse saavutamiseks kui koerale, ja imekombel või siis üsna harilikul kombel valisime ühtejalga samaaegselt sama suuna.
Koeraga on ikka parem klapp kui inimestega. Koer on tema parim sõber, aga inimene, vana tõhk, põhjustab ainult valu ja vaeva. Koeraga matkamine läheb ladusalt, midagi ei pea seletama, sõnatu üksmeel, rõõm ja kaastunne ja tingimatu koostöö looma ja inimese vahel. :-)
See on nagu mõnes hiina, jaapani või korea filmis, kus üldise olemislaadi taustaks on zen- budistlik kultuur. Ma olen ikka vaadanud mõnda Kim Ki Duki, Kurosawa, Zhang Yimou või kellegi teise filmi ja imestanud, kui vähe sõnu nad kasutavad, ja vaatamata mõnikord päris julmadele stseenidele, saavad nad üksteisest koheselt aru, mõistmine on. Inimene tajub, mida teine tunneb, mõistab, mida kaaslane mõtleb. Kõik on sõnatult selge. Mitte nagu meil siin läänes, kus käib katkematu loba ja üksteisest üle rääkimine, aga keegi suurt kellestki aru ei saa. Inimene aina ehitab tundmuste summasse tardunult oma niigi suurele egole kaitsevalli teise eest.
kas koeral on buddhaloomus?

1 kommentaar:

Eba Terane ütles ...

tead, ma olen korduvalt jõudnud samale veendumusele, et mu koeras on kõvasti rohkem inimest kui peaaegu igas teises inimeses

Karepa

Verevad sooned hommikukumas Otsustasime Käsmust otse Karepale Sagritsa talumuuseumisse edasi sõita, et veel veidi mere ääres puhata, ri...