neljapäev, 26. aprill 2012

teele, teele, murekesed. kui muresid on palju, tuleb tahtmine kirjutada igasugu lora. 8-´

meie küla onu elmar, katsakümnene
hommikuti välejalgselt kepikõndi teeb
kelkis möödund juubelil
„ma noorõ naasõgi võiss võtta viil!“
talle sama reipalt viipame
me vastu metsateel
siis küsid, "elmar, no mis tiit?“
„ma pake surma iist!
pake surma iist är`!“
ju vanal varahommikuti
on kõige suurem nälg
ta vikat vilgub koidukiiris
nagu  keravälk
kuniks meie kaikakülas
kepikõnd on au sees hoitud
ablas kontmees eal ei kolista
me elmar - kaval-antsu koikus

Kommentaare ei ole: