reede, 25. juuli 2008

mulle tundub,
et kõik mu sõbrad
on viljandi folgil,
kuid mind pole sääl.
ma ei käinud ka sel suvel
lätete pääl,
sest teha on muud.

ega viinud oma kursale lilli,
(kellest aasta maha jäin)
sest õde lõpetas ju
hõbemedaliga
keskkooli, sama päiv.
aga minul oli
kooli lõpus ajalugu üks
aga prantsuse keeles jäi
üks punkt kümnest puudu.

siis läksin kunstikooli,
loomulikult sai must joodik,
mis sa siis arvad.
kuigi praegu on mu karvad
poole lühemad
ja napsu võtan harva
võrreldes selle
tühermaaga,
mis laius vahepääl
mu pääs,
aga vahepääl läks elu hääks.

nüüd läptop nurrub põlve pääl,
ei tea, kauaks nõnda jääb.
kuid mis kasu sest on,
kui suvi on käes
ja mind pole sääl,
kus sõbrad praevad end
päikese käes
idioodiks,
käes õllepudel,
võib-olla viinapits
või pigem pudel.
ja iga folgipuudel
tantsib nagu nuudel,
perses hark,
siis kui algab
labajalavalss
või sulnis vabavärss.

kuid mind pole sääl.
no mis elu see on.

1 kommentaar:

konnula contra ütles ...

Idioodiks - see on vist õige - mina näiteks pidin laupäeva pärastlõunal folgilt lahkuma ja olin telgi kokkupanekul täiesti küündimatu.

Luuletusi kirjutasin ka folgi ajal terve posu, tasapisi panen neid blogisse ka.
Ma enam ei mäletanud, mis tunne on mitmeks päevaks välja minnes läpakat koju jätta.

voogasin üle rapsipõllu

voogasin üle rapsipõllu mul polnud nime voolasin mööda maantee serva mul polnud nime ladestusin surnuaias pargipingi vaikusesse mul polnud n...