neljapäev, 3. juuli 2008

Narva































Meid, skulptuuritudengeid, küüditati nädalaks Narva. Olime sunnitud Hermanni linnuses turistide rõõmuks haavapuust koduloomi raiuma, millel lapsed ronida saaksid. Üldistatud vormiga puunikerdused lisavad keskaegsele linnusele kindlasti parajat käsitöölikku võlu. Omaette vandusin küll, et mis käsitöölikke totrusi me tegema peame, selle asemel, et õpilaste loovust arendada.

Missugusena tajusin mina Narvat? Vene keelt kõnelev migrantide linn, võõramaa, kus eestlane end välisturistina tunda võib, kus eesti noor üsna abitusse olukorda jääb, kui vene keelt ei tunne. Enamasti vastavad poemüüjad eestikeelsele tervitusele venekeelse здравствуй´ga. Naiivne oleks arvata et see tuleneb oskamatusest eesti keeles tervitada. Paisab, sisserännanud töölised, nende lapsed ja lapselapsedki ei kavatsegi eestit, keelt omaks võtta. Ja miks nad peaksid- neil on suurepärane kommuun.

Ööbisime Narva Kolledži ühikas, mis oma olemuselt ja välimuselt pole nõuka ajast peale sugugi muutunud. Kuid seal oli huvitav, võib-olla isegi kõige põnevam atmösfäär teiste linnas kogetute kõrval. Tuhmunud tapeedid kaunistatud kõikvõimalike räpparite postritega, aukohal EMINEM. Tema "pühapilt" kõrgus ka minu ragiseva voodi kohal lillelise tapeediga kaetud laes, mis raamis seda harrast sõnumikandjat. Igal hommikul ja õhtul jälgis EMINEM mind õndsa, ent valvsa pilguga sealt ülevalt. Kui hämardus, moondus tema kapuutsiga räpparilõust ema Teresaks või pühakmunga ikooniks ja "räbbiti" näolapp lõi helendama.
EMINEM paistab olevat narva piimahabemete jumal. Iga päev koguneb paariteistaastaste räpparite jõuk staadioniveerele ning asub filmi "8 MILE" kombel võidu räppima. Eks ikka tümps taustaks, üks võtab aega, teine lajatab ropult rasket elu kolmandale näkku, kuni saabub viimase kord teisele vastu panna. Seesugune vaade avanes ühikaaknast vene räpikultuuri tõestuseks.
Seinakaunistustusi leidus teisigi. Näiteks oli ühe kirjutuslaua ette seinale kleebitud ajakirjadest väljalõigatud värvilisi fotosid mitmesugustest praadidest, dessertidest, salatitest. Ehk niisugune veider teguviis aitas vaesel tudengil oma õppimise eesmärki au sees hoida, et kui ta nüüd rajult tuubib, siis saab ka tema kunagi endale rasvast seakintsu lubada. Või kes teab.
Omamoodi võlu oli sel ühikal. Nostalgiline, tohutu inspiratsiooniallikas, milles on palju vanu mõtteid puhastamata jäänud. Niisugust unenägudeparaadi, nagu seal magatud öödel, pole ma kunagi näinud. Nii teadlikud kui teadmata mõtted-tunded said lahti kistud, metafoorselt unenäokeelde tõlgitud, miskine näidendki lavastatud, Cremasteri stiilis sürrealistlikud seiklused läbi elatud.
Narva vesi muidugi juua ei kõlbanud. Bakterite tõrjeks on sealne vesi läbi klooritatud, seetõttu kõndisime vahemaid, poevesi pudeliga kaenlas.

Sedamoodi pinnapealselt nähtuna algas Narvas Eesti alles siis kui olin sisenenud Hermanni linnuse müüride vahele. Seal nägin eestlasi, sepp Ivar Feldmann oma sellidega, keraamikud ja käsitöölised Põhjaõuel, muuseumitöötajad, eesti turistid, eesti ajalugu.

Milline teie Narva?

1 kommentaar:

konnula contra ütles ...

Kui näed, tervita Igor Gordini, kes maalis minust sulnja portree 5 minutiga ja Kuzja Zverevit, kes on lihtsalt hull kunstnik.

Meenutan ka koolinoori aastast 1999. kes selle peale, kui ma vabandasin, et nüüd ma hakkan eesti keeles lugema, sest venekeelne repertuaar sai otsa, karjusid "Aru saame!"

Ja seda, et kumbki Narva raamatupood ei tahtnud mu esikteost "Ohoh" müüki võtta, vaid soovitasid teise poodi pöörduda. Ühes üteldi, et teine pood on suurem, teises öeldi, et tolles esimeses käib rohkem eestlasi.
Muide, küsisin kolmelt inimeselt tänaval, kus raamatupood asub - selges eesti keeles. Üks ütles ne panimaju, teine sai aru, aga vastas vene keeles, kolmas vastas ilusas eesti keeles, ehk oli koguni eestlane.

Need kolm korda vist olidki.

Olemise maa

Selline raamat läks trükki. Ja paar sisupilti ka.