esmaspäev, 7. detsember 2015

KIRIKUSSE, METSA VÕI KAUBANDUSKESKUSESSE

https://www.muurileht.ee/kirikusse-metsa-voi-kaubanduskeskusesse/


Kaader Luc Jacqueti filmist „Oli kord üks mets”.

KIRIKUSSE, METSA VÕI KAUBANDUSKESKUSESSE

Eestlased loevad ennast küll kristliku kultuuriruumi täieõiguslikeks liikmeteks, kuid religioosseid kogemusi käiakse vaarisade kombel endiselt otsimas metsast, kus puudub kogudus ja liturgilise atribuutika moodustavad puud ja sammal.

Konverentsil "Maarjamaa - ajaloo teadmusega eilsest homsesse"  Tartu Ülikooli aulas, mida minagi tudengina kuulamas käisin, pani EELK peapiiskop kolleegidele südamele, et kuna luteri kirikus on rahvast hõredavõitu ja pühapäeviti eelistavad inimesed hoopis supermarketites kolada, tuleb ametivendadel astuda kantslist alla ja minna rahva sekka, tegema misjonitööd otse põllule, sinna, kus on inimesed, kaubanduskeskustesse (nagu näiteks LHV oma kliente kogub?) ja sotsiaalmeedia võrgustikesse ning kõnetada kristluse alal kirjaoskamatuid neile arusaadavamas, algkristlikus keeles.

Minu mõtted kandusid samal ajal hetkeks hoopis teistele teedele, arutlesin hoopis oma metsaskäikude üle tänases päevas, lapsepõlves, keskkooliajal. Mina ei ole kasvanud kristlikus peres, lapsena sattusin kirikusse harva (kuigi minagi sain 8-aastaselt vanaema ettevõtmisel, keda vahest ainsana meie lähikonnas tol ajal need teemad huvitasid, Sangaste kirikus ristitud). Mul olid omad kondamised. Kirikus käimise asemel uitasin nädalavahetustel mööda metsi ja võsastikke, kus avastasin enda jaoks uusi maailmu, leiutasin lugusid ja sain kehale ja hingele kosutust. Ma ei oska praegu hinnata, kas sellist omaette metsas kondamist võiks päriselt hinnata kui religioosset kogemust, aga sarnase elamuse olen ma sealt saanud nagu pärast jumalateenistusel käimistki. Üksi metsas seigeldes saab inimene täiesti transtsendentse kogemuse. Ta tunnetab looduse vägevust, iseenda väiksust, on poole jalaga nagu teispool ja väljaspool tsivilisatsiooni, justnagu teisi inimesi ei eksteerikski. On ainult mina, looja ja loodus. Seal sa kõneled endaga, kompad oma hingeasju, mõtiskled, mediteerid, vahel loitsidki. Kogu meeltega tajutav atribuutika uhkeks liturgiaks on olemas, samuti tühjuse tunnetamiseks, muutunud teadvuseseisundiks, maagiaks ja müstikaks. Väiksena istusin ikka omaette kuskil perifeerias puu otsas, kus laulsin või luuletasin. Meenus, et olen kunagi ühes tekstis sel teemal ka kirjutanud: “toetan selja vastu puud / mu selgroog / hingus ja luud / on temale meediumiks / olen metsausku / ta tuules äiutav lööv / on minule kloostriks”.
Tuleb nentida, et Valdur Mikita on eestlase soomeugriliku maagilise mõtlemise ja loodususu taibanud üsna täpselt ja värvikalt oma “Lingvistilises metsas” kokku võtta. See teos jõudis tõelise hitina massidesse, sest inimesed tundsid ennast nendes kirjeldustes ära.
Ometi ma ei tunne, et peaks seepärast siis kohe kuhugi sekti või maausuliste sekka jooksma ning ennast mingile institutsioonile allutama, laskma teisel inimesel midagi nii intiimset, suurt ja salajast kontrollida. Need on väga isiklikud asjad - kuigi meid õpetatakse praegu usuteaduskonnas individuaalset religioossust väga kritiseerima. Kristlus tunneb ennast praeguste sündmuste juures ohustatuna ja eks ta ongi ohus - kuid eks teisalt jookseb peagi samast hirmust ajendatuna rohkem inimesi ise kristluse rüppe, püüdes hoida õhtumaist kultuuri.

Siiski, suurem osa Euroopast on metsast lage. Vahest pole Euroopas meist lõunapool lihtsalt metsi enam alles, kuhu oma vaimlisi asju toimetama minna? Paratamatult oleme me kõik sünkretistid, mis iganes konfessioon ka kellelgi on või ei ole, meid mõjutab meie kasvukeskkond, meedia, ilukirjandus, uusvaimne ruum, pärimus jne. Viimane on samuti segu nii kristlusest kui maausust. Mul on hea meel, et meil on usuvabadus ja igaüks võib valida/leiutada endale ise tõeliselt kõnetavad mütoloogiad ja isiklike spirituaalsete kogemuste ja tunnetuse läbi vastava religiooni või filosoofia.
Tulles tagasi peapiiskopi kõne juurde, leian, et selles on tal õigus - inimesi on vaja harida religioossetes küsimustes, arvestades praegust kriitilist olukorda maailmas. Tänapäeva noored ei saa enam kristlusest ega euroopa kultuuriruumi taustast aru. Kuid ma ei leia, et kellelegi meeldiks, kui neid poodlemiste juures usuasjadega häiritaks. Pigem võiks pikkida religioonialaseid saateid riigitelevisiooni kavadesse, tööpäeva õhtutel näiteks 8 – 9 paiku, siis, kui inimesed endid kõige sagedamini telerite ette sätivad.














4 kommentaari:

TT ütles ...

Metsas lihtsalt on lahe olla, ei seostaks seda kuidagi religioossusega, pigem sooviga mõneks ajaks massidest eemale tõmbuda. Usuvendadest kõige tüütumad on need, kes oma arusaamisi üritavad peale suruda. Me oleme 21 sajandis ja las iga inimene teeb selles valdkonnas oma äranägemise järgi ilma välispidise propaganda või surveta.

valper ütles ...

tore, et kool või misiganes on sind jälle siin kirjutama pannud.

valper ütles ...

tore, et kool või misiganes on sind jälle siia kirjutama pannud.

Kristina ütles ...

Tore, et keegi ikka veel loeb. :-)

Valguse mäng

Valguse mäng töölaua kõrval. Ja hetke pärast ta juba kaduski.  Kujundan-illustreerin-küljendan Joanna luulekogu, peagi läheb trükki. ...