esmaspäev, 15. september 2008


Vahel juhtub imelikke asju. Näiteks üks veider asjalugu on see, et kui ma pole mõnda tuttavat ammu, no oma kolm kuud näinud, leian end järsku tema peale mõtlemast ja- oh sa imede ime- kohe varsti või siis järgmisel päeval satuvadki meie teed kokku.

Niimoodi on päris palju kordi juhtunud. Seekord kunstnik Imatiga. Eelmisel päeval olin kirjanik Mehisega just Imatist rääkinud, et kui tore ta on, ja kurvastanud seetõttu, et kunstnik enam eriti maalida ei taha ja neid mis on, müüb ta liiga odavalt. Samal õhtul lugesin ajakirjast EPIFANIO Mehise kirjatükki kunstnik Imatist, keda isand vanadus mööda Tartu linna taga ajas.

Järgmisel päeval põrkasingi Imatiga kokku. Nimelt läksin kunstnike majja akvarellpliiatseid ostma. Vaevalt olin jõudnud uksest välja tormata, kui Imat mul randmest kinni haaras ja lajatas,et lähme nüüd Vanemuise kohvikusse siidrit jooma. "Davai,"olin hopsti nõus, kuigi olin hoopis kooli minemas.

Leidis aset tore jällenägemine. Imat oli kerges pohmelli ja purjakiloleku vahepealses seisundis ning tulnud sõbra ema matuselt. Ja ütles, et ta on tibla, noh. Tunnistasin Imatile, et ta oli mulle just hiljuti meelde tulnud ning et ma tihti kohtan tuttavaid vahetult pärast nende peale mõtlemist. Tema teadis selle peale ütelda, et naised ongi nõiad. Ta rääkis veel pika jutu Äksi nõiast, keda tema ema tundis. Muuseas jutustasin kunstnikule ka sellest Mehise jutukesest, mis seal ajakirjas oli. Imat polnud seda lugenud, niisiis jutustasin talle hiljem, mis seal sai. Ja Imat ei suutnud miskipärast oma kõrvu uskuda, et vanadus tegelaskuju kätte ei saanud. Pärast läksime veel kaubamaja terrassile ja jõime veel ühe siidri. Meiega ühines ka kunstnik Krista. Aga see selleks.

Poole viieks läksin kergelt purjakil olles oma elu esimesest Linnapi loengut kuulama. See aga osutus nii huvitavaks, et sain kohe plaksti kaineks. Ja Linnap tuletas mulle ühe naiskunstniku nime meelde, kelle videot olin Viinis näinud. See on siin. Marina Abramovich.

Selleks aga, et kellegi peale, keda ammu näinud pole, mõelda ja teda selle peale kohata, peab ikka täitsa kogemata see inimene meelde tulema. Ja päris süvenenult peab temast mõtlema. Ning kohtumist ei tohi oodata ega arvata, et varsti nähaksegi. Vahepeal peab ta unustama. Kõik see peab kogemata juhtuma. Kui juhtub, on see ilus väike ime. Minul tuleb seda nii mõnigi kord ette. Aga see ei saa juhtuda eriti palju suuremas linnas kui Tartu.

Kommentaare ei ole: