Kaija

 

hommikuhämaras
tahaksin magada
veel ainult natuke
natuke magada
hämarolluses aimeldes
lüpstes neid niresid
kes mis kust veel
südame alt kisub
laps mu kõrval sängis
kisub mind särgist
kiljub ja kriiskab
nagu eelajalooline lind
üks janune elu nõuab mind
ema ärka palun ole siin

 


 

 

 Suvi ja sügis ja

Surm ei ehmata

"Surm ei ehmata". Tegelane minu sõbra Leifi soemüürilt. Mõnikord on vanad seinad nii kõnekad ja olenditest tulvil, et tekib tahtmine lisada söetükiga vaid paar markeerivat piirjoont ning vägev ikoon ongi valmis.