reede, 28. aprill 2017

Kes kardab abjekti?

Kes kardab abjekti?

2016. aasta esimese jaanuari  veetsin haiglas tablettidega peetunud loodet kehast väljutadest ning tolle aasta septembris istusin sama asja pärast kodus ahju ees masendunult kõhtu valutades, verd tilkudes. Mõtlesin tookord või õieti olin mõelnud varemgi, pärast oma esimese ja praegu ka ainukese lapse kättesaamist: miks nendest asjadest ei räägita? Naisteajakirjad on mõttetut saasta täis, inimesed liiguvad kaubanduskeskustes ülbelt ja ülesmukitult ringi, nagu klantsajakirjadest välja lõigatud mannekeenid, justkui keegi meist iial ei sureks ega sünnitaks. Keegi ei räägi ühiskonnas sellest, kui raske on näiteks üleüldse üht last ilmale tuua – mis on ühe elu hind; kui palju tehakse tegelikult aborte, kui tihti katkevad ja peetuvad rasedused. Seejuures konservatiivsemad kristlased ja muud tegelased hõiskavad: „sünnitage see vigane laps, abort on ju mõrv!“ Alles siis, kui mul need jamad pihta hakkasid, sain siit-sealt kuulda, et katkemised ja muud seesugused rikked on tavalised asjad. Neist lihtsalt ei räägita. Miks ei räägita? Hästi, Peeter Sauter ükskord kirjutas, aga see on ka kõik.

Mõni aeg tagasi asusin oma kogemuste põhjal jutukest kirjutama, kirjutama sellest, kuidas jalgevahelt põrandale verine koelärakas plärtsatas, kui parajasti riietusin, et sõbranna juurde aastavahetust tähistama minna; kuidas ma samal öösel ent masendusest täis jõin ning purjuspäi keset põldu palgihunniku otsas turnides kogu elu mõttetust ja rõvedust maapõhja needsin ning kuidas naistearst hiljem mulle ähvardava reptiilipilguga otsa vahtis ja lootemunale ette hüppas, kui olin küsinud, kas võin pisikese endale jätta, et ta ise maha matta: „Ei! Ma usun, et teie seda ei tee, aga teate, on igasuguseid, mõni paneb sotsiaalmeediasse pildid üles ja... Ei, ei! Jäätmetesse läheb, jah, otse loomulikult.“  
 Minu jutuke jäi aga pooleli, sest peagi potsatas postkasti värske Vikerkaar, kus oli katkend Maarja Kangro peagi ilmuvast „Klaaslapsest“ ilusti ära trükitud. „Vaat kus!“, hõiskasin ma, ühest küljest õuduse ja kaastundega, teisalt rõõmuga selle üle, et ilmselt oligi aeg küps selleks, et paljastada ühiskonnas inimeste argielu lihaliku, abjektse maailma mured ja salavaevad, see karm ja jälk tõelisus. 
Ühel õhtul istusin elukaaslasega ühe vanemast generatsioonist pärit kirjanduse õpetaja juures, kes lajatas köögilauas südametäiega, et kui hirmsa asja see Maarja Kangro nüüd ikka kokku kirjutanud on. Kes siis niimoodi oma isiklikest asjadest ilmarahvale kuulutab, sellistest asjadest. Aga kas ta raamatut lugenud on, küsisime. Ei, ei olnud. Ja ei tahtvat lugeda ka. „Aga Mati Unt?“  küsisin, „tema kirjutas ka ju oma elu põhjal? Tema oli omal ajal ju ka täiesti šokeeriv kuju, kui näiteks „Tühirand“ ilmus.“ „Nojaa, aga see on hoopis teine asi,“ ütles naine. „Mati Unt on ikka suurkuju, üks tema lemmikuid.“ „Aga Tammsaare, tema oli ju ka täiesti uuenduslik?“ „No Tammsaarest küll halvasti rääkida ei saa, tema on suur klassik, kogu meie rahva elu ja saatuse kirja osanud panna.“ Nojah. Vanasti kirjutati rohkem tunnetest... nendest suurtest ja sügavatest. Kuid kas ka need probleemid ei puuduta tundeid, suuri ja sügavaid? 

Ka üks kooliõde ülikoolis teatas, et tema seda Kangro raamatut lugeda ei suuda. Stiil, sõnavara olevat tema jaoks lihtsalt vastuvõetamatu. „Nojah, ta pisut intellektuaalitseb ja samas pikib sinna vahele elulähedast slängi ja pikantseid vandesõnu. Minu arust kõlab see kõik kokku muhedalt, valusalt ja vägagi tõepäraselt, nii nagu elu on.“

Mind puudutas see teos mõistagi väga. „Klaaslapse“ peategelane seisab silmitsi elu „põrguga“, pärast mitmeteid katseid rasestuda saab ta ultrahelis teada, et hellusega oodatul lapsel pole koljuluid ning looteveed uhavad pisikese värske akraania diagnoosiga olendi aju varem või hiljem minema. „Aga mina olin nii sügaval põrgus või perses, kus ei nuteta. Siin oli kõik juba kõrbenud, ja sel kõrbemisel oli tagasiulatuv jõud. Põrgust ehk persest vaadates osutuvad mineviku lootused, kired ja armsused algusest peale naeruväärseks rämpsuks, jaburuseks, mida ei oleks tohtinud tõsiselt võtta.“ (Kangro 2016: 12,13) See oli tema viimane katse last saada, 41-aastasena kunstliku viljastamise läbi haigekassa toel. Tuli teha abort. Või mida oleksid arvanud konservatiivsemad tegelased:  kanda laps lõpuni, sünnitada surnud laps või toita teda aastake nagu toataime, veel enne kui ta närbub? Nende küsimuste üle arutleb peategelane ja uurib teisi sarnaseid juhtumeid. Jah, ka tema olemus moondus kaalukausiks nii peadpööritava probleemi ees.

Elu eksistentsiaalses põrgus hulpides ja seda helpides vaatleb Kangro inimeste religioossust, kuidas sellest tuge saadakse, ja tunneb põlastust.  Teda hämmastab, kuidas Itaalia naised haiglas hordide kaupa Neitsi Maarja „puuslikule“ palvehelmeid ja kaardikesi kokku veavad, justkui see midagi päästaks – vaid "malbe, ülbe kivinaeratus". Samuti tõsiasi, et õnnelikud sünnitajad ja „hälbinud“ surnusünnitajad hoitakse eraldi ruumides, et säilitada „psühholoogilist hügieeni,“ varjutada karm reaalsus.
Õieti ongi mõtisklus religioossuse üle üks põhilisi raamatu kõrvalliine – kuidas taluda talumatut ilma religiooni toetava abita. Religioossus tundub autori jaoks millegi illusoorse, reaalsust moonutava, naeruväärsena. Tekib aimdus, et autoril on usuga varasemalt mingisugune isiklik lähem side olnud.
„Ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurjast - kuulge sõbrad, öelnud kohe ära, et ära tõlgenda kõike kurjana. See on selge, et sealt peab edasi mõtlema, jõleduse tükkideks lahti võtma. Ei, radikaalset kurjust ei ole. Aga muidu: näe, kuule, räägi.“ (ibid: 34) 
Väljutusvaludes heideldes tõdeb ta, et isegi kui on mingisugune Jumal, siis on ta täielikult ebaõnnestunud, puudulike oskustega tüüp: “Täie selgusega adusin nüüd, et niisugune maailm on kurjast. Äpardunud. Elu alguse ja enamasti ka lõpu piinarikkus näitab juba ise, et inseneritööna on maailm ebaõnnestunud. ... Kui on olemas selline asi nagu sünnitamine, kui tunnetava ja reflekteeriva elu eeltingimus on sünnitamine, ja inimene tahab ikkagi religioosne olla, loojat uskuda, on üsna ilmne järeldada, et füüsilise maailma on loonud vilets demiurg. Saamatu elukas, Saatan.“ (ibid: 134)

Kangro leiab aga hingerahu elu abjektsusse süvenemisest, püüdes lohutust saada abjektsuse esteetikast: „...Kuidas sapp nii ilus on? Hõõguv samblaroheline toon kunstniku paletilt, seda ei tee igaüks järele. Kuninglik samet.“ (144) „Verest tekkis maitsekas punane vuugitäide. WC poti kõrval seinal värvusid vuugid samuti punaseks, kuidagi pritsis veri ka sinna, vist põrkas tagasi prilllaualt. Kui saaks selle verega, raseduseverega, vähemalt võimalikult palju jälgi jätta. Graffitit teha. Kirjutaks... suurelt punasega seinale. Mina olin siin, mu väike kullake oli siin.“ (130) „Käterätt läks mahlakalt punaseks. Nühkisin mõnuga, et teda veel punasemaks saada. See oli moodne abstraktne maal, Mark Rothko, Royal Red. Mm, punane, punane, kuninglik punane! Verest läbiligunud aluspüksid läksid prügikasti, vaesekesed. Kas õnnestub käterätile veel pintslitõmbeid saada?“ (162)

Tõepoolest, võiks küsida: „Kes kardab abjekti?“ pöördudes hommage´iga ühe näidendi ning samuti Woolfi lehe poole Facebookis. See, kes ei ole ise peadpööritavate eluraskustega kokku puutunud. Või õigemini, kui paljudel meist on julgust nendele kogemustele ausalt silma vaadata? Peategelase toimetulekutööriistad elu „perses“ ja „põrgus“ on viha, alati jõudu andev viha ja analüüsiv kontakt elu abjektse tõelisuse ja valuga. Naine karjub haiglapersonali peale ja loob oma kreedo: „Viha! Kaovad usk, lootus, armastus, aga suurim neist on viha!... Viha võidab kõik, võidab valu, võidab ahastuse, kannab enam kui miski muu. Viha on viimne vägi, tema ongi ülim liigutaja!“ (140)

 Ning peategelane asub surnud loodet pildistama, tema peeneid näojooni ja sõrmi vaatlema ning perverssel moel tehtud pilte imetlema. „Ei tahtnud enam muud teha kui tita pilte vaadata. Surma üle korrata ja läbi elada, muudkui uuesti, seda praegust surma, igasugust elu jooksul nähtud ja puudutatud surma...“ (153) „Mu laps nägi välja palju täiskasvanum kui elusolevad 3-4-aastased mütakad. Väike piiriala olend. Lootena on inimene veel tõsisem kui äsjasündinud beebina, kuigi ka vastsündinu on oma vaikusehetkedel veel sünge piiriala olend... Ühe pildi peal on tita käsi üle pea sirutatud, pöial pikalt väljas. See oleks justkui mingi žest.“ (154)

Raamatut lugedes mõtlesin, kui palju kordi on selles teoses näiteks sõna „persse“ kasutatud. Või „põrgu“. Või „sitt.“Autori keel on tõepoolest abjektsusest pulbitsev. Kuidas nii ränka kogemust üleüldse inimkeeli edasi anda? Loomulikult, võimalikult palju ropendades. Ta mõtiskleb isegi: „Keel kui abjekt. Keel ise on meie abjektsus, mis meid vormib: abjekt, mis loob abjektsuse. Keel on sitt, mida me välja ajame. Seepärast peabki looming nagu sitahäda olema ehtne, sest sittumise teesklus kukub veel piinlikum välja kui sittumine ise.“ (148-149) Aborteeritud akraaniaga lapse väljutamine (ja sellest kirjutamine on inimese) on „abjektsuspotensiaali realiseerimine par excellence.“ (176)

Niisiis on teose sisu ja vorm täielikus harmoonias, iroonia ja kibeda põlgusega kuulutab tegelane teose vältel kümneid kordi, kui persses see maailm on. Jah, ainult nii saab seda tõeliselt realistlikult edasi anda, kõik see põrgu enesest välja elada, et siis ise taas oma eluga edasi minna. Kõik on täiesti õigustatud, moraalipolitseil pole siin midagi teha.

Autoril ja peategelasel ei õnnestunud samuti loodet endale saada, et ta vaikselt leinates maha matta, kuigi talle oli lubatud, abjekt läks jäätmetesse, mingid osad abjektist eemaldati uuringuteks ning ollus heideti tulle kõige muu ollusega, mil ei õnnestunud isiksuseks saada.

Võiks küsida, kas inimesed sõdiksid vähem, kui sünni ja surma raskuspunktidest rohkem kirjutataks ka ilukirjanduses, väljaspool Perekooli foorumeid? Kas antaks vähem hukkamõistvaid hinnanguid ja sildistusi, kui tuuakse päevavalgele inimese siseheitlused, üksikjuhtumi erilisus? Mine tea, loota võib.


1 kommentaar:

väga väga naine ütles ...

Hea arvustus.
Vbla loen. Mis on minu puhul kõva sõna, sest ma väga palju lugeda ei jaksa.

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...