pühapäev, 4. detsember 2016

Märkmeid

teist korda järjest
avad külmkapi nagu
sigiks seal miskit
kontrollima peab ju mis
seljataga tehakse
*


ma ei näe
vaatan, aga ei näe
valgus kõrvetab nahka
naha pinnal on närvid
pikad õrnrohelised tundlad
haaravad vaid elektrit
tundmuste spektris
segamini on värvid
mööda jahedat treppi
tukslen nagu liblikas
ja ei mõista takti
kuumas vees
jahutan seda pimedust
upun omaenese
püüdluste soos
*






Koristan hommikul kööki ja... panen jõulutuledki toa aknale põlema, et lapsel oleks armsam ärgata. Mõne aja pärast ilmub magamistoast üks eriliselt pahur tegelane ning pistab kohe pragama: "Nii, kes jättis jõulutuled põlema? Emme, kas sina panid need põlema või? Jõulutuled on vaja kohe välja lülitada, muidu patarei saab ju tühjaks. Pane kohe tuled kinni! Täna sellisel päeval ei saa tuled niimoodi põleda." "No aga selleks need tuled ju ongi, et nad põleksid." "Ei. Ainult siis tohib põlema panna, kui õige jõulupäev on ja jõuluvana tuleb. Muidu jõuluvana tuleb ja näed... ei olegi tulesid..." Ja nõnda edasi. Oleks ta ainult poes kah sama kokkuhoidliku mõtteviisiga...
*
Kondasime täna lapsega Viljandis Uueveski orus ringi. Kui mööda teed jalutasime ning treppide ja avara vaateni jõudsime, hõiskas laps: Uaau! Tule vaata! See on "Käsmu mere ääres"! Kas sa mäletad? See on väga ilus! See kõik on minu tehtud!

*

kuigi mõtlen, et hiina keel on õppimata ja vaja veel natuke äratuskellani magada.
Siis veel mõned sekeldused inimestega ja jõuan hobusetalli.
Seal istun karjateel, mis on elektrikarjusega ääristatud, keset suviseid välju, nuusutan rammusat õhku ja kogun julgust,
et ujudes läbida lomp, kust viib porine tee üles hobusekarja juurde, kes mind ei tunne,
nad sõbralikult nuhutavad mind, annan neile kätt, silitan koonusid, kuigi leiba kaasas ei ole. Nad lasevad mind läbi, jõuan tagasi majja, nii, väga hea, nüüd on aju vist mingid andmed jõudnud ära protsessida, võib ärgata.
Kell on pool kuus, heliseb äratuskell, sest õhtul ei jõudnud õppida
pesen silmad ära, kohvi ei joo ja asun tööle.
Muidugi, kõikideks aineteks ei jõua ikkagi valmistuda.
*

November 13 at 9:12pm ·
(Melaneesia Dobu rahvast.
"Abielu sõlmitakse muidugi inimesega, kes tuleb väljastpoolt seda usaldusväärset ringi. Jäädes lokaalrühma sisse, liidab abielu seetõttu kahte küla, kelle vahel valitseb ilmselge vaenulikkus. Abielu ei too kaasa mingit vaenulikkuse leevenemist. Seda ümbritsevad tavad tekitavad juba algusest peale kahe rühma vahel konflikti ja halbu tundeid. Abiellumise algatab ämma vaenulik akt. Ta tõkestab kehaga oma maja väljapääsu, kus nooruk tema tütrega magab, ning seega on nooruk lõksus ja avalik kihlustseremoonia saab alata. Enne seda on poiss murdeeast alates igal ööl vallaliste tüdrukute juures maganud. Tava kohaselt on tema enda maja tema jaoks suletud. Ta väldib vahelejäämist hulk aastaid, sõbrustab paljude tüdrukutega ning lahkub alati majast aegsasti enne päevavalgust. Kui ta lõpuks lõksu püütakse, siis juhtub see harilikult sellepärast, et ta on ringiuitamisest väsinud ning ühe kaaslase juurde püsivamalt paigale jäänud. Ta ei ole enam nii hoolikas hommikuse ärkamise suhtes. Siiski ei arvata mitte kunagi, et ta on valmis abieluga kaasas käivaks häbistavaks kohtlemiseks ning et pigem sunnib selle talle peale ukseavas seisev vana nõiamoor ehk tema tulevane ämm. Kui külaelanikud, kelleks on tüdruku emapoolne suguvõsa, näevad vana naist liikumatult oma ukseavas seismas, kogunevad nad kokku ja publiku põrnitseva pilgu all laskuvad poiss ja tüdruk alla ning istuvad maas olevale matile. Külaelanikud põrnitsevad neid pool tundi ja lähevad siis järk-järgult laiali ning midagi muud ei toimu; paar on ametlikult kihlatud."
(Ruth Benedict "Kultuurimustrid", lk 156-157)

*






 Delegatsioon K näitus Hullunud Tartu festivalil 2016. Aare Pilve ja Jaak Kikase pildid.




found objects art? pesa, kus enam istuda ei saa. vähemalt ma lõikasin tomativarred täna lõpuks akna pealt ära ja pesin ülemise korruse aknaid.


Kommentaare ei ole: