pühapäev, 28. veebruar 2016

Kas ma praegu seda lõputööd kaitstes olin juba "Padjaraamatut" näinud?




Minu tänaöine unenägu.

Kõigepealt asjaolu, et ärkasin unest fotoka klõpsimise hääle peale.
Lendasin langevarjuga, ma ei tea, kas oma lustiks, ja siis tuli järsku meelde - või oligi niisugune teatraalne maandumine otse minu lõputöö kaitsmisele juba ette planeeritud eesmärk - seda ma ei mäleta. Niisiis, maandusin ülikooli juurde, astusin ühe ruumi uksest sisse, kus istus komisjon, teiste seas kindlasti Marju Lepajõe ja Jaan Kivistik, ülejäänutest jäi meelde ainult mingisugune kohalolev energia. Seejärel heitsin riided õlgadelt maha, keerutasin oma alasti keha modelli kombel komisjoni ees, et näidata oma selga, hoides ainult rinnahoidjat ees, seejärel pöörlesin kerge liigutusega seljaga komisjoni ette, üks põlv maas, langetasin pea ning eemaldasin ka rinnahoidja. Minu selga ja käeselgu kattis tätoveering.
Marju Lepajõe, talle omases iroonilises kõnepruugis, tegi mõnuga otsa lahti umbes niimoodi: "Nonii, studiosa Viin, kuidas te küll julgete niisuguse tsirkusega ülikooli korda rikkuda ja ennast akadeemilises keskkonnas alasti kiskuda?" Kivistik muheles niisama irooniliselt ja kerges üleolekus kaasa. Terve komisjon pugistas naerda.
Nii ma siis istusin seal kummargil olekus, lastes kõrvust mööda komisjoni sissejuhatuse, ise aga ärevalt mõeldes oma eesseisva kaitsekõne peale. Kivistik müksas mind naeratades selja tagant ja ütles toetavalt: "Ole nüüd rahulik, ära nihele."
Sissevaade minu muremõtetesse, kus on omajagu unenäoabsurdi:"Mida ma siis ütlen neile? Kaitsen oma lõputööd selle tätoveeringuga ju ainult seetõttu, et eelmisel aastal kaitsesin ühe teise asjaga, nimelt kujundasin eurosid. Ja kuna ma siis eriti palju maalida ei viitsinud või ei uskunud enesesse, niisiis nüüd polegi mul muud välja pakkuda kui see vana, kahekümnendate alguses tehtud tätoveering, mille ma ise oma seljale joonistasin. Oleks siis võinud ikka kolossaalse meistriteose valmis maalida, oleks neile tõega silmad ette teinud. Ja millest ma küll räägin neile selle tätoveeringuga seoses, see on nii isiklik, ma olen nendest asjadest ammu välja kasvanud. See on nii naiivne. Nagu see Undi raamatki, millele ta oma nooruse kogenematuse pärast häbi tundes nimeks panigi "Naiivne romaan". Ja ausalt öeldes ma ei mäletagi enam unenäost, mis seal selja peal täpselt oli. See oli igatahes väga diip. Mingid tekstid ja kirjad. Ja kindlasti üks suur liblikas keset selga. Mida see liblikas pidi küll sümboliseerima. Kas ma viitasin Fowles´i "Liblikapüüdjale"? Kas ma praegu seda lõputööd kaitstes olin juba "Padjaraamatut" näinud? Nad kindlasti küsivad seda. Ja siis küsivad nad veel: "Mis te selle kunstiteosega küll pärast ette võtate, mis sellest saab?" Ja ma vastan neile:"Ah, ma panen selle oma selja pealt pesukappi ära riiete vahele, siis kui olen ükskord õnnelikus abielus."
Kostub fotografeerimist. Jõuan veel mõelda: "Oot, miks ma seda üldse kaitsen, kui ma ükskord juba kaitsesin oma kunstikooli lõputöö ära? Aga ma olen ju hoopis Tartu Ülikoolis... Kuidas ma sain ise oma selga tätoveerida? Mis seal seljal küll oli? Kõik läheb meelest..."
Aare ütleb: "Sa magasid nii naljakalt, see "Filosoofia lugu" kõrval. tegin sinust pilti.
Olime just käinud saunas ja sain Aare emalt nõukaaegseid komplekte kasutamata sooja pesu. "Kuidas seda vanamuttide pesu nimetatigi?"
Aare: "Keskea rõõmud" vist. smile emoticon
26.02, Viljandi

Kommentaare ei ole:

tuled õhtul koju ja

tuled õhtul koju ja keegi on jätnud sulle elamisse armastuse märke:  väiksed kakajunnid potis millele on unustatud vett peale tõmmata r...