pühapäev, 25. detsember 2011

une nägu

olles kõik võltsid näod eneselt veesilma heitnud
põlesin sinise leegiga buddhas
tasase tiigi kaldal püha kuju sees
tuuleks ja tuhaks
ma lamasin loksuvas paadis
kesk ruumi täis niiskust ja vett
seinte ääres kuldsed sarkofaagid
taamalt kostus laule palvusi
tahtsin põgeneda
kuid jälle ma lamasin seal
siis ärkas üks surematu
see oli vist tema
ta ütles mulle
kui sa rahuneda ei suuda
räägi mulle vähemalt midagi huvitavat
ei ei! ma karjusin
mul pole kellelegi midagi öelda
kabuhirmus panin jooksu
kõik aknad selles hoones olid liig kitsad ja väikesed
et neist läbi mahtuda
ja kui paistiski pääs siis pärast taevast
tuli jälle vastu sein
ta jooksis mulle järele
toiskunud lihaseid kukkus ta luudelt
ta oli suur ja ta seisis mu ees
iginoore ja kauni ja puhtana
ning lausus nüüd rahune
me istusime lauda
temaga koos
ja ta õpetas
sa pead sööma omaenese keha
nii nagu mina seda teen
leivatikuga võtsime enestest tükke
ja see oli hea

Kommentaare ei ole:

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...