RONG GALOPIB, tiirane täkk,
Lõunamära kuumava kingu poole.
Silm võbeleb, suduuimades pää
tilgub tõrva ja tummi.
Kodumaa madalad puud
alandlikud kui palvetavad
templimungad.
Emakas venib ja praksub,
leivaahi mu sees.
Miski küpseb ja taheneb.
Maailmalõppu ei tule veel.
Raksudes lagunevad sarved.

***

enesetapja häbitu mõrvar
rinnus mustavad vaakummugulad
kes elu võtta suudab endalt
maha tappa võiks teisegi?
jüri üdi nägu täis õõva, haiglane hull
aga hermaküla, ilus, hell?
rinnus lopendamas lõhe
juskui vana litsi arm
inimesed arvavad
kogu aeg kõik me arvame midagi
me midagi ei tea
kadriorus kollased vihud
kui naatriumkusi
söestunud varjud nälkjaina
lohisemas järel
inimesed surevad üksildusse
armastuse puudusse ja hirmu
õudusunedesse
mis vaid ilmsi on pääs
kas me jäämegi kodutuks?