See maja on hallitand nõiaseen
kesk Võrumaa uduseid metsi.
Juusrasket vihma
keerleb ja pladistab
ta kübara limasel pinnal.
Settib aeglaselt minugi roiete põhja
nuuksuv ja nuusutav öö.
Siin kolmnurkse tahuka silmas
on õhku, valgust ja vaimu,
mida mina, karvane ussike,
endasse ahmin
küürakil raamatu helenduses.
Rida-realt kerkib katus
ja täpid ta peas
löövad helendama.
Aga vaablane, väikseke, mitte sugugi suurem kui mina,
ihkab samuti valguse poole
ja rudjub ja peksab
oma kõrbekuivi tiibu
vastu kuumavat altarit.
Nüüd mõtleb fosforne jaaniuss,
kas kustutada tuli väetikese pärast,
lugeda võib homme, lugeda võib pärast,
röövikust liblikaks saada aega on küll.
Kõik elav
aina ja aina peab jagama
ja liitma ja korrutama
ühte ruumi
kõikse olevaga
ja temaga lepitust leidma.
Kustutan pirni.
Mina ja vapsik jääme koos
üha hoogsama ritsikasirina saatel
päikese tervitust ootama,
öö lummas tasahilju moondudes
ühest olemisest teise.

***

kevadel leifi juures

taevas on niiske
ja liblikad laperdavad tuules
all järves juba pahiseb niiska
ja allika vetruval huulel
kilkavad kollased tütred
veel põlluke puhkab
kui maaema puus

*
haiku

surnud vaablane
puhkab polümeerõiel
keda see kotib

*
õpetajale

sinu silmad on põlevad viirukisöed
meel rohetab kevadet
käed kuumad suvepaistes kivid
millel maod just pikutand
olen vihmapiisk kevadises tuules
kukkusin vastu su põske
vikerkaareks taevasse

*
taas sajab aasta esimene vihm
ja minu silmad on talvisest
letargilisest tampimisest auku vajunud
alt koopavarjust hiilin kevadet kui uss
esimese kõuehooga lasen lahti
liturgilise melu
ma ööbikuna kriiskan kaseladvas
uut sündimist ja elu