esmaspäev, 15. veebruar 2010

M-ile

sa küpsed vihmajärgses hommikus
kui raske vili puul ja raagest rahutu
su isa toidab sind, see tugev juur su all
on kaevund otsapidi maasse
ja niiskes mullas näeb ema imetabast und
ta kuuleb, kuidas helisevad lilled
ma tean, et oled suurem kui sa ise
su pilk vist narrib päikest nagu vikerkaar
kord ise oled suurem kui sa oled
siis pillad lennult seemneid mulda nagu marutuul
ja sinu pärast tõusebki see päev
et näeksid mõistatada oma küsimuste koormat
ja sinu päralt käia on see tee
mis viib su omaenda sala- ukseni

3 kommentaari:

Joanna Ellmann ütles ...

Su poeetiline keel muutub aina vilunumks.

hea tekst on, jätka samas vaimus! :)

K ütles ...

väga ilus!
ja õige :)

ilves@metsas.ee ütles ...

mõnus

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...