Olen natuke külma saanud ja tõbisevõitu. Ka puud olid otsa saanud. Aga siis tõi Mehis mulle kelguga puid ja kibuvitsasiirupit ja suppi ja taruvaiku. Oo, mind on hoitud!
Kolmapäeval tuleb õde ja toob ka puid. Täna ma olengi nagu pesuehtne vaene supilinna poeet.


Päevalilled.

englishrussia.com

Minust sai nüüd supilinlane. Kaks päeva arvasin, et elan siin täitsa üksi. Aga kus sa sellega! Kus on, sinna tuleb juurde. Täna õhtul keegi kolistas kapi taga. Imelik, mõtlesin. Uksed- aknad on ju kinni, kes see siis nii märkamatult sisse trügis? Noojah. Seal ta oligi. Üks väike olend jõllitas pärani silmi mulle otsa ja siis mu makarone ja siis jälle mind ja siis mu makarone. Tema nimi on vist Nipitiri. Hea küll, täna ööseks võib jääda. Väljas ju käre talveilm. Peaasi, et kaissu ei poe. See oleks temast küll üsna jultunud!

hämar aeg ja härmaaeg
jõledalt külm on väljas
nii mõnigi poeet
või kits või lits
on kusagil metsas
või toanurgas näljas

Minu oivaline seiklus Tamperes

Ehk hullus ja arutus.


Käisime PARAlastega, no tegelikult üsna eakate härradega Tamperes näitust avamas. Vastuvõtt oli võrratu- palju süüa, palju juua, palju külastajaid. Avamisel tegin tutvust ühe noortekambaga, kes olid ilmselgelt kunstitudengid. Neid on kerge muust massist eristada. Küsisin neilt, kas keegi tunneb Tiina Raaterovat, kes oli eelmisel aastal Tartu Kõrgemas Kunstikoolis vahetusüliõpilane. Ennäe, neil oligi number varnast võtta, ja poole tunni pärast sain Tiinaga kokku.

Jätkasime veinijoomist ööbimiskohas. Mina ja minu endine vana peika R suutsime end kogematakombel nii pildituks juua, et läks suisa käsikähmluseks. Kui olime juba arutuseni vaielnud teemadel, millest kumbki midagi ei mäleta, leidis ta, et nüüd oleks paras aeg minuga vahekorda astuda. Kuna mina aga keeldusin ja minu vastumeelsus teda veelgi enam sütitas, olin sunnitud teda näkku lööma. Mispeale R lajatas mulle paraja litaka vastu põske.

Et mulle nõnda häbitul kombel liiga oli tehtud, võtsin oma kompsud, tormasin ummisjalu välja ja astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse baari. Kui olin seal mõnda aega vahtinud, leidsin, et ega mul seal suurt midagi teha pole ja tahtsin lahkuda. Kahjuks ei leidnud ma ühtegi ust, mis viitaks väljapääsule. Ma ei saanud sellest neetud urkast välja. "EXCUSE ME, HOW CAN I GET OUT OF THIS BAR?" küsisin inimestelt inglise keeles, sest mina kui lõunaeestlane ju soome keelt ei kõnele. Kuna mitte keegi minu abipalvet tõsiselt ei võtnud,(arvasid vist, et tegin nalja), otsustasin ühe õlle tellida ja seltskonda maha istuda.(Hiljem vaatasin tšeki pealt, et see maksis 8,9 eurot.) Ja tütarlaste kambale järgnedes ma sealt mõne aja pärast ka välja pääsesin.

Ööbimispaika naastes haaras mind enneolematu ja ohjeldamatu kättemaksutung. Minust oli saanud fuuria. Kuna R ja härra Luuk magasid korteri ülemisel korrusel ja mina koos nende maise varaga alumisel, asusin segamatult asja kallale. Rebisin ribadeks särgi, mida pidasin kahtlemata R omaks, seejärel haarasin ühed saapad ja valasin need kraani all vett täis. Viimaks pillasin asjad R kotist südamerahus mööda tuba laiali. Korraks käis peast läbi mõte ka läptop aknast alla visata, aga õnneks leidus minus veel inimlikkust. Oma koti aga võtsin igaks juhuks kaissu.

Hommik oli ilmutuslik. Ärgates aimasin midagi halba. Igaks juhuks ei pistnud enneaegselt pead teki alt välja. Järsku kuulsin härra Luugi nördinud häält: "Kes mu särgi ära on lõhkunud? See oli minu ainus, ilus kollane särk. MIKS MU SAAPAD MÄRJAD ON?"
Olin vist midagi sassi ajanud. Olin vist öösel hulluks läinud. Need ei olnud mitte R, vaid Luugi saapad ja särk. Ja ohvriks langes täiesti süütu inimene.
Õnneks kannatanu väga ei pahandanudki. Pigem oli kõigil naljakas. Eeskätt R, kes ütles, et ta polnud juba ammu nii palju naernud. Rga olime sõbrad edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Tegova irvitas ja mina ei suutnud naerupurskeid terve päeva tagasi hoida. Aga häbi oli küll. Õudselt piinlik. Vaese härra Luugi ees, kes pidi korduvalt ajalehti saabastesse toppima ja külma Soome talveilma niisketes jalanõudes taluma. Aga ma kingin talle ükskord uue ja ilusa särgi. Kindlapeale.

Kuidas ma nüüd oma kuriteosse suhtuma peaksin, pole veel otsustanud. Mis tehtud, see tehtud. Aga nüüd tean, et võin mõnikord ka väga kuri olla. Ent siiski- oli see ju sürrealistliku näituse avamine.
Nüüd ma sukeldun Harmsi.



Kiasma
Härra doktorant Luuk ja Jüri Palmi maal

Mul oli üks vaidlus, millele pole ilmselt lahendust...

Kumb siis on tugevam, kas see, kes suudab oma tundeid varjata, aga kardab neid välja näidata või see, kes kes julgeb oma tundeid välja näidata, aga ei suuda neid varjata?

Muuseas sattusin lugema hr Psycho teaduslikke traktaate ja seal oli kirjas niisugune tore sõna nagu S Ä Ä S T U P A R A D I I S.
(Ja Veiko Märka leiutas hiljuti säästukalendri.)