teisipäev, 23. detsember 2008

Love


Ma vaatasin just Pasolini filmi "Salo e Soodoma 120 päeva." Ja mul hakkas sellest halb. Sõber,kellelt plaadi laenasin, küsis: "Huvitav, miks sa just nüüd seda vaadata tahtsid?" Mõtlesin. Vastasin: "Ma ei tea,tegin hiljuti töö, mis on praegu tartu kunstnike aastalõpunäitusel üleval. Ja mulle tundus, et selles on midagi sarnast Pasoliniga, kardan,et püüdsin väljendada sarnast valu. Tahtsin teada, miks ma sellise lollaka töö tegin,miks ostsin modelleeringust vormi võtmiseks 700 krooni eest silikooni ja miks ma söandasin selle jaburduse näitusele viia."

Pasolini film jutustab äärmuslikult rõvedal kujul sellest, mida võim võib teha inimese ja ühiskonnaga. Armastust ei ole, see on välistatud. Ja meeletud seks-orgiad, mis ei väljenda seksuaalsust,vaid võimusuhteid. Alandamine. Ja nauding võimust inimese üle läbi piinamise, vigastamise, lõpetades ohvri tapmisega.

Tegin ühe skulptuur-insllatsiooni. Lääge roosa silikoonist pihustiga pudel, mis on tühjaks pigistatud, pritsitud. Pudeli peale on kirjutatud "LOVE". Postament, millel see seisab, on kaetud piltidega prostituutidest, kelle näod spermat täis pritsitakse. Kes põlvitavad selle ees, mida ei ole. Tühja pudeli ees. Meessoost võimu ees. Naised, kes ootavad,suu ammuli,justkui suurt armastust, mis neile pähe võiks sadada,saavad sele asemel hoopis laadungi spermat näkku ja suhu ja silma.

Miskipärast lõppeb enamus pornokaid naise näo täispritsimisega. Niipalju kui näinud olen. Mõlemad asjaosalised näivad sellest äärmist rahuldust tundvat. Naine paistab olevat õnnelik. Oigab tänulikkusest, et lõpuks ometi näkku sai. Heh. Tegelikult ei paku see akt ühelegi normaalsele inimesele naudingut. Siin ei ole jällegi seksuaalsususega, veel vähem armastustundega midagi pistmist. Aga sümboolselt on naine sellega alistatud,alandatud,häbistatud,võidetud. See on võimu näitamine partneri, antud juhul naise üle. Ja pornokate sihtgrupp on ju meessugu. Aga pornotööstus ei ole minu töö probleem. Vaid midagi muud.

Võim, meetodid selle saavutamiseks, vägivald ning armastuse puudujääk inimsuhetes ja ühiskonnas on ilmselt teemad, mis mulle korda lähevad. Kohati tunnetan seda isegi öökimajavalt perverssena. Pasolini eesmärk oligi võimu olemust ilmselt väljakannatamatult šokeerivana(läbi de Sade´i fantaasite) rahvale ette sööta. Et asja uba selle läbi kohale jõuaks? Kuid kas see on eetiline?
Kas vaatajaskond on selle välja teeninud, et kunstnik oma isiklikku valu jultunult, lollakal ent ükskõiksel moel ette söödab? Minu eesmärk ei olnud teha head kunsti, vaid võimalikult kiiresti väljenduda,millestki vabaneda. Sest mingid aspektid elus, mida olen ise kogenud või kõrvalt näinud,on öökimaajavad, väljakannatamatud. Ent kas see asjaolu vabandab välja kunstniku teose, mis ajab lihtsalt öökima? (mis võibki olla teose eesmärk,(viini aktsionistid nt)
Kas reaalse elu valupunktidele viitamine peab väljenduma läbi nende peegeldamise kunstis? Jaa, miks mitte. See näib olevat kõige tõhusam viis millegi mõista andmiseks. Teisalt, niisugune käitumisviis ju kahekordistab seda negatiivset, mis niigi olemas. Kui muidu tähele ei pannud, siis nüüd näed ja topelt! Aga tõde on hea. Sest tõde on päris ja tõde on areng. Illusioon on seisak ja seiskumist ei ole. Sürrealism ja dada tekkisid käsikäes sõjakoledustega. See oli negatiivne peegeldus negatiivsest. Kaose eest põgenemine kaosesse. Teised peitusid koleda reaalsuse eest turvalisse illusiooni ja tegid lihtsalt ilusaid pildikesi. Ja teevad tänagi.

Igal juhul,Pasolini "Soodoma 120 päeva" ületas mu valuläve. Mina näiteks ei suutnud seda lõpuni vaadata. Ja kõike ei olegi vaja vaadata, mis tehtud ja tunnustust pälvinud. Hea tervise nimel. Näiteks.


silikoon, makrofleks

1 kommentaar:

Peeter ütles ...

kristina, ma arvan et see on sinu võibolla üks parimaid töid. sest see läheb otse asja olemuse kallale. nagu kuul pähe.

ja ära muretse selle pärast et vägivalla näitamine vägivalda kasvatab. pigem on vastupidi. enamus vägivallast on nagu jäämägi, teadvustamata, tuim, inertne, iseenesestmõistetav. ta armastab varjus, passida, tubli humaanse maailmakodaniku heaolutunde taga. kui ta valguse kätte tirida on ehk võimalus et keegi mõtleb järele.

kuigi ei tea ei tea. kunst kindlasti ei saa eriti kasvatada selle masendava vägivaldse tuimuse hulka, aga ta kardetavasti ei saa seda ka vähendada...

Olemise maa

Selline raamat läks trükki. Ja paar sisupilti ka.