kolmapäev, 7. veebruar 2018

Rooma

11. jaanuar

Alati, kui satun reisima ja jõuan lennukis pilvepiirist kõrgemale, tunnen vabanemist ja rõõmu - inimeste kannatused ja linnade igapäevased sagimised tunduvad nii tühised. Päike paistab ülalpool pilvi ja veel kõrgemal on kosmose lõputus. Kuidas saakski mitte kannatada, kui peab elama selle madala paksu tiheda niiske sünge pilvemassiivi varjus. Taanduv Helsingi kui hiilgav juveele täid kaelakee öös, Itaalia asulate tuledekeed moodustavad pikki sirgeid, korrapäraseid täisnurkseid ruudustikke. Justkui inimsipelga töö olekski vaid kummalisi mustreid luua. Aga vaata mutukat, vägev on inimene, ehitas lennuki, tõusis kõrgustesse ja veendus, et no ei ole Jumalat pilve peal istumas. Vägev, võimas on inimene. Ja kõik need pikad retked ajaloos, mil suhteid loodi - loen praegu Bingeni Hildegardi kirju kui kaua aega pidid võtma kasvõi paavsti läkitatud saadikute retked Roomast Saksamaale, et teha kindlaks prohvet Hildegardi nägemuste jumalik, mitte deemonlik päritolu; kui kaua aega rändasid teekonnal kirjad.
Ja siis jälle laskumine, kõik on ikka üks ja sama, kõik on siin nagu sealgi, sagimine, liiklus, kultuur ja majandamine. Ainult et taksojuht kihutab mööda Itaalias mööda käänulisi teid vist sajaga.
Uni läks ära siin suhteliselt odavas hotellis. Müra valjeneb, inimesed asuvad toimetama. eiie majapidajanna on bulgaarlane, siin 30 aastat elanud, ülisõbralik ja soe, räägib vene keelt. Ütles, et andis meile suurema toa väiksema toa hinnaga, lihtsalt sellepärast, et oleme eestlased. Lausa uskumatu soojus selle kõrval, et mõned eestlased, tallinlased, keda ma ei tunne, ei oska kohtudes viisakalt teregi öelda - nagu sind polekski. See masendus tabab mind ikka, kui korraks kuskil mujal ära olen, miks on eestlased nii pagana kurjad ja kohmetud.


Konrad Mägi näitus ja seminar Roomas moodsa kunsti muuseumis













12. jaanuar 



Käidud poolkohustuslikul Rooma mitmekäigulisel õhtusöögil. Kõigepealt suur taldrikutäis pastat. Siis rammus ja õline hautatud artišoki-jurakas, täidetud vist küüslaugu ja peterselliga. Seejärel valida: kas lammas, vasikas või jänes. Valisin viimase, kuigi ka seda juba vaid viisakusest ja pooleldi vastumeelselt. Vasikas oleks minu jaoks karm, lammast lihtsalt ei taha. Järgmisena magustoit, tiramisu ja karamellis küpsetatud pirn veinikastmega. Vahele korralikult veini ning lõpuks limonchello, väga hea külm sidruniliköör, mis esmalt tundub jõledalt magus, hetke pärast jääb suhu aga mõnus hapu sidruni maik. Kogu selle katsumuse juures meenus aga üks teine lugu Decameronist. Õieti kummitab see mind juba mõnda aega. Raamatut olen küll ainult osaliselt sirvinud, küll aga vaatasin hiljuti filmi.
Heade kommetega mees Federigo kaotab kogu oma raha, püüdes edutult ja järjekindlalt avaldada muljet kaunile daamile Monna Giovannale, kellesse ta on armunud, kuid kes on paraku abielus.
Vaesunud Federigo asub maale elama, ainsaks truuks kaaslaseks tema väljaõpetatud pistrik. Monna Giovanna jääb mõne aja pärast leseks ning saabub samuti koos poja ning lahkunud mehe varaga maale elama, Federigole naabriks. Tema poeg sõbruneb Federigoga õues mängides ning kiindub mehe pistrikkusse. Ühel päeval jääb aga poiss raskelt haigeks. Ta ütleb emale, et ehk ainult see suudaks teda terveks teha, kui ta saaks endale kaaslaseks laenata Federigo suurepärast lindu.
Naine võtab end viimses hädas kokku ja saabub mehe ukse taha. Et ta ei oska korraga oma murest juttu teha, küsib ta, kas mees ei sooviks koos temaga lõunat süüa. Õnnejoobumuses armunud mees palub naisel õues oodata senikaua, kui ta süüa valmistab. Õnnetul kombel avastab aga Federigo, et tal pole kodus leivaraasukestki, leiab kapist vaid valged linad, millega lauda katta. Viimses hädas ei oska ta teha muud, kui oma kalleim vara ära keeta. Ta palub pistrikult andeks, murrab tema kaela, kitkub linnu ning valmistab temast maitsva roa. Pärast einestamist (sõi küll ainult külaline) teeb naine juttu, et tuli mehega rääkima nimelt tema pistriku pärast. Ahastuses Federigo on sunnitud tunnistama, et pistrikku ei ole enam ning näitab naisele oma armastuse ohvrit - linnu jalgu ja sulgi. Mõne päeva pärast sureb naise poeg.
Pärast pikka leinamist hakkavad Monna Giovanna vennad naisele peale käima, et kuna ta on varakas ja veel noor, on tal aeg uuesti mehele minna. Naine tõrgub kuid ütleb lõpuks, et parema meelega jääks ta küll üksi, kuid kui ta mehele läheks, siis ainult tollele vaesele Federigole. Ta võtab mehe, kel on raha vaja ning Federigo suur süda oli teda liigutanud. Ja siis nad elavad õnnelikult elu lõpuni, kui nad veel surnud pole.
Nojah. Selline lugu liigutas mind miskipärast väga.

Federigo degli Alberighi (Josafath Vagni) decide di sacrificare l'amico falchetto per servire il pranzo a Monna Giovanna…
YOUTUBE.COM



Näpatud foto Caravaggio Assisi Franciscuse maalist kaputsiinlaste konvendi muuseumis (kus on hauakabelid, mille dekoratsioonid on kõik komponeeritud munkade kolpadest ja luudest).
Trastevere



Jumalateenistus Trastevere Maarja kirikus. Preestriks on muide noor mustanahaline mees (preestrid on pärit Mosambiigist ja Kongost). Kujutasin ette, et nii suursuguses ja pikaealises kirikus teenib preester ilmselt erilise au ja vastutustundega.


Peaaegu Hollywood. 

























13. jaanuar 

Tore päev Cerveteris etruskide hauakambrite juures 


Buongiorno, cane!! Vaatasin ühe talu teeotsa poole etruskide nekropoli juures, mägede taustal heinapallid, karjamaad. Ja sealt see koer siis tuli saba liputades, aeg ajalt häbelikult koonu maha surudes, selline nägu peas, et jumalime, seal sa oledki, lõpuks sa ometi tulid, ma olin sind nii kaua oodanud! Seal me siis kallistasime pikalt- pikalt selle (arvatavasti karja-)koeraga. Algul pani käpad põlvedele, siis juba õlgadele. Kui hellitused jagatud, läks rahulikult sama teed mäest üles tagasi.

































Apelsinid maas. Ühe panin raksu. 


Meri paistab. Kahjuks mere äärde ei jõudnud, loojang saabus üsna järsku, pidime bussile minema.

 Padre Piol olid 50 aasta jooksul aeg-ajalt stigmad, mis jooksid verd ja samas lõhnasid lillede järele.












14. jaanuar

Täna eriti tore päev ei olnud. Keegi meist avastas, et unustas oma ID-kaardi Cerveterisse ning läks tagasi sellele järele (pühapäeval sõidavad bussid muidugi harva). Mina tahtsin minna paavsti kõnet kuulama, aga ei jõudnud, jäin vahepeal väikeste tänavate säbrusse ekslema. Peagi selgus ka, et nii telefon kui fotokas on tühjad. Jalatallad valutavad kõndimisest, vihane. Kultuuri on nii palju kihte, mastaabid nii suured, et ei jõua ära vaadata. Tuleb tõmbuda kerra.








16. jaanuar

Vatikan

Teel muuseumisse ülekäiguraja juures tormas vastu üks naine ja hakkas kohe tervitamata ja hästi rutakalt seletama, et muuseumis on niisugune olukord, et te ootate seal vähemalt kaks tundi järjekorras, võib-olla rohkemgi, ja kui te lõpuks Sixtuse kabelini jõuate, siis pannakse muuseum kinni ja teid aetakse välja. Üritas pileteid, võib-olla ka võltspileteid meile kallima hinnaga maha parseldada. Ma põgenesin kohe üle tee, Aare jäi veel kuulama. Ei olnud mingit järjekorda, sest on jaanuar ja turiste on vähe. Huvitavaid teenimisvõimalusi on veel, igaüks püüab nii kuis oskab. Raudteejaamas hüppas üks vaene mehike kohe piletiautomaadi ette seletama, kuidas seda käsitsetakse. Sai oma eurose kätte. Metroos tekitas kõhedust naine, kes imikuga, küll kenadesse puhastesse riietesse ja linadesse mässitud, mööda vahekäiku münditopsikuga ringi lasi. Jäi meie ette kohe seisma, sest nii ehmunud ja kaastundlikud pilgud olid vist. Sai kah mõned sendid. Siis kõlistas kohe järele, palju ka anti ning läks hädaldades edasi. Vaene lapsuke.



Roomas käivad karabinjeerid uhkelt tänavatel relvadega ringi.
 

Palvetavad lahkunud paavsti poole, kes on nüüd pühak - saab taevas palved edasi anda.

26. jaanuar


Veel 10 ladinakeelset teksti, mis roomas üles pildistasin, Lepajõele homseks arvestuseks tõlkida ja grammatiliselt kommenteerida, asjad võtavad ikka loodetust rohkem aega. Ja kui mõned tunnid magada, nutitelefoni äratuskell ka ju erilist lärmi teha ei oska... mingit seadeldist oleks vaja, mis vett pritsiks või hammustaks. 

Igapäevane täielik igal ajal kehtiv pattude andeksand elavatele ja surnutele



2. veebruar

Ja tema. "La Muta", "vaikne". See tütarlaps Raffaeli maali reprolt vaatas mulle Rooma toakeses igal hommikul ja õhtul otsa, valvas öösel meie und. Mitte igat pilku ei kannataks inimene magamistoas seinalt otsa vaatamas, da Vinci Mona Lisa salakavala ja vahest isegi arvustava pilgu kataksin hea meelega kinni. Tema pilk liigub ruumisolijaga kaasa, kuhu nurka inimene ka ei poeks. Aga Muta silmavaade ei jõllita, ei hinda, ei irvita. Tema ilmes on endassesüüvinud mõtisklus ja rahu. Midagi siirast, tõsist, vooruslikku ja helget on temas. Ta on justkui naine, kes oskab öelda õigeid asju, kui temalt küsida. Tark, aga mitte kuigi jutukas. Lahke ja kindlasti aus. Arvatakse, et tegemist on Federico da Montefeltro tütre, aadlidaam Giovanna Feltria della Rovere´ga. Kirjutatakse, et tal oli hea haridus, "väärikas, teadustes haritud, liberaalne, mõistlik ja aus; ilus oma kehalt, aga veel ilusam oma usus ja hinges", tal olevat tugev esteetiline tunnetus, huvi kaunite kunstide vastu. Giovanna oli omamoodi kaunite kunstide patroon - ta toetas mitmeid noori tundmatuid kunstnikke, sealhulgas noort Raffaeli. Uurijad leiavad, et roheline kleit ja sõrmused sümboliseerivat leina - tüdruk oli maalimise ajal arvatavasti abielus ning hiljem lesestunud, kui kunstnik pilti teist korda üle maalis.
Muidugi pole päris kindlalt teada, kas tegemist on just selle naisega, samuti ei olda sajaprotsendiliselt kindlad, et autor on Rafael, aga nii võib arvata ja maalil on tunda da Vinci mõjutusi.
Vaatan vahel maale sellise pilguga, kas ma ise oskaksin maalida, niimoodi kindlasti ei oskaks, sellist pehmust ja kuma edasi anda.


Kommentaare ei ole:

Märkmeid

30. märts 1) Emme, kust raha saadakse? Ma tean! Tuleb poodi minna ja seal antakse inimestele raha. 2) Kuule, kui sa poodi lähed, kas sa j...