Otse pÔhisisu juurde

Rooma

11. jaanuar

Alati, kui satun reisima ja jĂ”uan lennukis pilvepiirist kĂ”rgemale, tunnen vabanemist ja rÔÔmu - inimeste kannatused ja linnade igapĂ€evased sagimised tunduvad nii tĂŒhised. PĂ€ike paistab ĂŒlalpool pilvi ja veel kĂ”rgemal on kosmose lĂ”putus. Kuidas saakski mitte kannatada, kui peab elama selle madala paksu tiheda niiske sĂŒnge pilvemassiivi varjus. Taanduv Helsingi kui hiilgav juveele tĂ€id kaelakee öös, Itaalia asulate tuledekeed moodustavad pikki sirgeid, korrapĂ€raseid tĂ€isnurkseid ruudustikke. Justkui inimsipelga töö olekski vaid kummalisi mustreid luua. Aga vaata mutukat, vĂ€gev on inimene, ehitas lennuki, tĂ”usis kĂ”rgustesse ja veendus, et no ei ole Jumalat pilve peal istumas. VĂ€gev, vĂ”imas on inimene. Ja kĂ”ik need pikad retked ajaloos, mil suhteid loodi - loen praegu Bingeni Hildegardi kirju kui kaua aega pidid vĂ”tma kasvĂ”i paavsti lĂ€kitatud saadikute retked Roomast Saksamaale, et teha kindlaks prohvet Hildegardi nĂ€gemuste jumalik, mitte deemonlik pĂ€ritolu; kui kaua aega rĂ€ndasid teekonnal kirjad.
Ja siis jĂ€lle laskumine, kĂ”ik on ikka ĂŒks ja sama, kĂ”ik on siin nagu sealgi, sagimine, liiklus, kultuur ja majandamine. Ainult et taksojuht kihutab mööda Itaalias mööda kÀÀnulisi teid vist sajaga.
Uni lĂ€ks Ă€ra siin suhteliselt odavas hotellis. MĂŒra valjeneb, inimesed asuvad toimetama. eiie majapidajanna on bulgaarlane, siin 30 aastat elanud, ĂŒlisĂ”bralik ja soe, rÀÀgib vene keelt. Ütles, et andis meile suurema toa vĂ€iksema toa hinnaga, lihtsalt sellepĂ€rast, et oleme eestlased. Lausa uskumatu soojus selle kĂ”rval, et mĂ”ned eestlased, tallinlased, keda ma ei tunne, ei oska kohtudes viisakalt teregi öelda - nagu sind polekski. See masendus tabab mind ikka, kui korraks kuskil mujal Ă€ra olen, miks on eestlased nii pagana kurjad ja kohmetud.


Konrad MÀgi nÀitus ja seminar Roomas moodsa kunsti muuseumis













12. jaanuar 



KĂ€idud poolkohustuslikul Rooma mitmekĂ€igulisel Ă”htusöögil. KĂ”igepealt suur taldrikutĂ€is pastat. Siis rammus ja Ă”line hautatud artiĆĄoki-jurakas, tĂ€idetud vist kĂŒĂŒslaugu ja peterselliga. SeejĂ€rel valida: kas lammas, vasikas vĂ”i jĂ€nes. Valisin viimase, kuigi ka seda juba vaid viisakusest ja pooleldi vastumeelselt. Vasikas oleks minu jaoks karm, lammast lihtsalt ei taha. JĂ€rgmisena magustoit, tiramisu ja karamellis kĂŒpsetatud pirn veinikastmega. Vahele korralikult veini ning lĂ”puks limonchello, vĂ€ga hea kĂŒlm sidruniliköör, mis esmalt tundub jĂ”ledalt magus, hetke pĂ€rast jÀÀb suhu aga mĂ”nus hapu sidruni maik. Kogu selle katsumuse juures meenus aga ĂŒks teine lugu Decameronist. Õieti kummitab see mind juba mĂ”nda aega. Raamatut olen kĂŒll ainult osaliselt sirvinud, kĂŒll aga vaatasin hiljuti filmi.
Heade kommetega mees Federigo kaotab kogu oma raha, pĂŒĂŒdes edutult ja jĂ€rjekindlalt avaldada muljet kaunile daamile Monna Giovannale, kellesse ta on armunud, kuid kes on paraku abielus.
Vaesunud Federigo asub maale elama, ainsaks truuks kaaslaseks tema vĂ€ljaĂ”petatud pistrik. Monna Giovanna jÀÀb mĂ”ne aja pĂ€rast leseks ning saabub samuti koos poja ning lahkunud mehe varaga maale elama, Federigole naabriks. Tema poeg sĂ”bruneb Federigoga Ă”ues mĂ€ngides ning kiindub mehe pistrikkusse. Ühel pĂ€eval jÀÀb aga poiss raskelt haigeks. Ta ĂŒtleb emale, et ehk ainult see suudaks teda terveks teha, kui ta saaks endale kaaslaseks laenata Federigo suurepĂ€rast lindu.
Naine vĂ”tab end viimses hĂ€das kokku ja saabub mehe ukse taha. Et ta ei oska korraga oma murest juttu teha, kĂŒsib ta, kas mees ei sooviks koos temaga lĂ”unat sĂŒĂŒa. Õnnejoobumuses armunud mees palub naisel Ă”ues oodata senikaua, kui ta sĂŒĂŒa valmistab. Õnnetul kombel avastab aga Federigo, et tal pole kodus leivaraasukestki, leiab kapist vaid valged linad, millega lauda katta. Viimses hĂ€das ei oska ta teha muud, kui oma kalleim vara Ă€ra keeta. Ta palub pistrikult andeks, murrab tema kaela, kitkub linnu ning valmistab temast maitsva roa. PĂ€rast einestamist (sĂ”i kĂŒll ainult kĂŒlaline) teeb naine juttu, et tuli mehega rÀÀkima nimelt tema pistriku pĂ€rast. Ahastuses Federigo on sunnitud tunnistama, et pistrikku ei ole enam ning nĂ€itab naisele oma armastuse ohvrit - linnu jalgu ja sulgi. MĂ”ne pĂ€eva pĂ€rast sureb naise poeg.
PĂ€rast pikka leinamist hakkavad Monna Giovanna vennad naisele peale kĂ€ima, et kuna ta on varakas ja veel noor, on tal aeg uuesti mehele minna. Naine tĂ”rgub kuid ĂŒtleb lĂ”puks, et parema meelega jÀÀks ta kĂŒll ĂŒksi, kuid kui ta mehele lĂ€heks, siis ainult tollele vaesele Federigole. Ta vĂ”tab mehe, kel on raha vaja ning Federigo suur sĂŒda oli teda liigutanud. Ja siis nad elavad Ă”nnelikult elu lĂ”puni, kui nad veel surnud pole.
Nojah. Selline lugu liigutas mind miskipÀrast vÀga.

Federigo degli Alberighi (Josafath Vagni) decide di sacrificare l'amico falchetto per servire il pranzo a Monna Giovanna…
YOUTUBE.COM



NÀpatud foto Caravaggio Assisi Franciscuse maalist kaputsiinlaste konvendi muuseumis (kus on hauakabelid, mille dekoratsioonid on kÔik komponeeritud munkade kolpadest ja luudest).
Trastevere



Jumalateenistus Trastevere Maarja kirikus. Preestriks on muide noor mustanahaline mees (preestrid on pÀrit Mosambiigist ja Kongost). Kujutasin ette, et nii suursuguses ja pikaealises kirikus teenib preester ilmselt erilise au ja vastutustundega.


Peaaegu Hollywood. 

























13. jaanuar 

Tore pĂ€ev Cerveteris etruskide hauakambrite juures 


Buongiorno, cane!! Vaatasin ĂŒhe talu teeotsa poole etruskide nekropoli juures, mĂ€gede taustal heinapallid, karjamaad. Ja sealt see koer siis tuli saba liputades, aeg ajalt hĂ€belikult koonu maha surudes, selline nĂ€gu peas, et jumalime, seal sa oledki, lĂ”puks sa ometi tulid, ma olin sind nii kaua oodanud! Seal me siis kallistasime pikalt- pikalt selle (arvatavasti karja-)koeraga. Algul pani kĂ€pad pĂ”lvedele, siis juba Ă”lgadele. Kui hellitused jagatud, lĂ€ks rahulikult sama teed mĂ€est ĂŒles tagasi.

































Apelsinid maas. Ühe panin raksu. 


Meri paistab. Kahjuks mere ÀÀrde ei jĂ”udnud, loojang saabus ĂŒsna jĂ€rsku, pidime bussile minema.

 Padre Piol olid 50 aasta jooksul aeg-ajalt stigmad, mis jooksid verd ja samas lĂ”hnasid lillede jĂ€rele.












14. jaanuar

TĂ€na eriti tore pĂ€ev ei olnud. Keegi meist avastas, et unustas oma ID-kaardi Cerveterisse ning lĂ€ks tagasi sellele jĂ€rele (pĂŒhapĂ€eval sĂ”idavad bussid muidugi harva). Mina tahtsin minna paavsti kĂ”net kuulama, aga ei jĂ”udnud, jĂ€in vahepeal vĂ€ikeste tĂ€navate sĂ€brusse ekslema. Peagi selgus ka, et nii telefon kui fotokas on tĂŒhjad. Jalatallad valutavad kĂ”ndimisest, vihane. Kultuuri on nii palju kihte, mastaabid nii suured, et ei jĂ”ua Ă€ra vaadata. Tuleb tĂ”mbuda kerra.








16. jaanuar

Vatikan

Teel muuseumisse ĂŒlekĂ€iguraja juures tormas vastu ĂŒks naine ja hakkas kohe tervitamata ja hĂ€sti rutakalt seletama, et muuseumis on niisugune olukord, et te ootate seal vĂ€hemalt kaks tundi jĂ€rjekorras, vĂ”ib-olla rohkemgi, ja kui te lĂ”puks Sixtuse kabelini jĂ”uate, siis pannakse muuseum kinni ja teid aetakse vĂ€lja. Üritas pileteid, vĂ”ib-olla ka vĂ”ltspileteid meile kallima hinnaga maha parseldada. Ma pĂ”genesin kohe ĂŒle tee, Aare jĂ€i veel kuulama. Ei olnud mingit jĂ€rjekorda, sest on jaanuar ja turiste on vĂ€he. Huvitavaid teenimisvĂ”imalusi on veel, igaĂŒks pĂŒĂŒab nii kuis oskab. Raudteejaamas hĂŒppas ĂŒks vaene mehike kohe piletiautomaadi ette seletama, kuidas seda kĂ€sitsetakse. Sai oma eurose kĂ€tte. Metroos tekitas kĂ”hedust naine, kes imikuga, kĂŒll kenadesse puhastesse riietesse ja linadesse mĂ€ssitud, mööda vahekĂ€iku mĂŒnditopsikuga ringi lasi. JĂ€i meie ette kohe seisma, sest nii ehmunud ja kaastundlikud pilgud olid vist. Sai kah mĂ”ned sendid. Siis kĂ”listas kohe jĂ€rele, palju ka anti ning lĂ€ks hĂ€daldades edasi. Vaene lapsuke.



Roomas kÀivad karabinjeerid uhkelt tÀnavatel relvadega ringi.
 

Palvetavad lahkunud paavsti poole, kes on nĂŒĂŒd pĂŒhak - saab taevas palved edasi anda.

26. jaanuar


Veel 10 ladinakeelset teksti, mis roomas ĂŒles pildistasin, LepajĂ”ele homseks arvestuseks tĂ”lkida ja grammatiliselt kommenteerida, asjad vĂ”tavad ikka loodetust rohkem aega. Ja kui mĂ”ned tunnid magada, nutitelefoni Ă€ratuskell ka ju erilist lĂ€rmi teha ei oska... mingit seadeldist oleks vaja, mis vett pritsiks vĂ”i hammustaks. 

IgapÀevane tÀielik igal ajal kehtiv pattude andeksand elavatele ja surnutele



2. veebruar

Ja tema. "La Muta", "vaikne". See tĂŒtarlaps Raffaeli maali reprolt vaatas mulle Rooma toakeses igal hommikul ja Ă”htul otsa, valvas öösel meie und. Mitte igat pilku ei kannataks inimene magamistoas seinalt otsa vaatamas, da Vinci Mona Lisa salakavala ja vahest isegi arvustava pilgu kataksin hea meelega kinni. Tema pilk liigub ruumisolijaga kaasa, kuhu nurka inimene ka ei poeks. Aga Muta silmavaade ei jĂ”llita, ei hinda, ei irvita. Tema ilmes on endassesĂŒĂŒvinud mĂ”tisklus ja rahu. Midagi siirast, tĂ”sist, vooruslikku ja helget on temas. Ta on justkui naine, kes oskab öelda Ă”igeid asju, kui temalt kĂŒsida. Tark, aga mitte kuigi jutukas. Lahke ja kindlasti aus. Arvatakse, et tegemist on Federico da Montefeltro tĂŒtre, aadlidaam Giovanna Feltria della Rovere´ga. Kirjutatakse, et tal oli hea haridus, "vÀÀrikas, teadustes haritud, liberaalne, mĂ”istlik ja aus; ilus oma kehalt, aga veel ilusam oma usus ja hinges", tal olevat tugev esteetiline tunnetus, huvi kaunite kunstide vastu. Giovanna oli omamoodi kaunite kunstide patroon - ta toetas mitmeid noori tundmatuid kunstnikke, sealhulgas noort Raffaeli. Uurijad leiavad, et roheline kleit ja sĂ”rmused sĂŒmboliseerivat leina - tĂŒdruk oli maalimise ajal arvatavasti abielus ning hiljem lesestunud, kui kunstnik pilti teist korda ĂŒle maalis.
Muidugi pole pÀris kindlalt teada, kas tegemist on just selle naisega, samuti ei olda sajaprotsendiliselt kindlad, et autor on Rafael, aga nii vÔib arvata ja maalil on tunda da Vinci mÔjutusi.
Vaatan vahel maale sellise pilguga, kas ma ise oskaksin maalida, niimoodi kindlasti ei oskaks, sellist pehmust ja kuma edasi anda.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Melanhoolne tool

leifionu juures
Oh postitusi neid, mis lÔppeda ei
taha!
Kuis otsib vilkudes mu sÀrav
silm,
et lÀheneks ju kord see vÔrratu
tsitaat, uus profiilipilt…No mis veel tahad!
Teil hÔÔgub sein…Maitsen ahjusooja
testi
pindpinevust ekraanil ja nagu Ôilmepuu
kÔik Ôilmed kevadtormil- sama ju
ma sajan laike te postituste pÀÀle maha…