reede, 25. mai 2018

Üks ĂŒsna ĂŒldistav kokkuvĂ”te huvitaval teemal kooli tarbeks



Jaapani enesetapud

Kristina Viin

Klassikalisest antropoloogiast on tuntud hĂ€bi- ja sĂŒĂŒkultuuride eristus. “LĂŒhidalt vĂ€ljendudes seisneb nende kahe kultuuri erinevus selles, kuidas kĂ€ituvad inimesed olukorras, kus avalik arvamus ning inimese enda teadmine vĂ”i usk mingi teo (eelkĂ”ige pahateo) kordasaatmise osas lĂ€hevad lahku. SĂŒĂŒkultuuri juured lĂ€hevad tagasi universaalse moraalse mÔÔdu idee tekke juurde Vana-Kreeka kuldajal, kuid oma tĂ€nase sisu sai see seoses kĂ”iketeadval ja -nĂ€geval ainujumalal pĂ”hineva religiooni levikuga lÀÀnemaailmas. Selle puhul tunnevad inimesed end oma tegude vĂ”i tegematajĂ€tmiste eest vastutavatena ka siis, kui keegi teine neist midagi ei tea. HĂ€bikultuuris on mÀÀravaks aga eeskĂ€tt see, mis on avalikult ilmsiks tulnud. Kui sĂŒĂŒkultuuri puhul otsitakse andestust ning vĂ”imalust tehtud halva heastamiseks, siis hĂ€bikultuuris pigem Ă”igustust ja kaassĂŒĂŒdlasi. SĂŒĂŒkultuuris on oma eksimuse tunnistamine moraalse inimese ĂŒks olulisi tunnuseid, mis ĂŒhtlasi annab vĂ”imaluse ka lunastuseks (klassikaliseks selle mehhanismi nĂ€iteks on kristliku pihi, patukahetsuse ja lunastuse progressioon). HĂ€bikultuuris seevastu ei ole pahateo tunnistamisest midagi head oodata, see toob ainult hĂ€da ja piinlikkust – ja seega on parem, kui ebameeldivatest asjadest vĂ”imalikult vĂ€he rÀÀgitaks” (JĂŒristo, T. 2012).
Eestis ja paljudes LÀÀne ĂŒhiskondades valitseb sĂŒĂŒkultuur. Jaapanis seevastu, kus isiklik vĂ”i perekonna au ja avalik arvamus on kĂ”ige tĂ€htsam, valitseb selgelt hĂ€bikultuur. Siit edasi pĂŒĂŒab siinkirjutaja leida vastuseid kĂŒsimustele, mis on peamised enesetappude pĂ”hjused; miks on Jaapanis suitsiid vĂ”rreldes kristliku Euroopaga suhteliselt tolereeritud ning kuidas ja kas on nĂ€iteks budistlik filosoofia mĂ”jutanud jaapanlaste suhtumist enesetappu. Kuidas suhtub budism enesetappu vĂ”rreldes kristlusega? Mille poolest erinevad tĂ€napĂ€eva enesetapud Jaapanis feodaalajast pĂ€rinevast seppuku´st?

Sissejuhatuseks pĂŒĂŒan kirjeldada olukorda Jaapanis tĂ€na. Viimase 14 aasta jooksul on Jaapanis toimunud 30 000 enesetappu igaaastaselt
. (The Diplomat). Wikipeedia andmetel (Suicide in Japan) on suitsiidist saanud ĂŒks pĂ”hilisi sotsiaalseid probleeme. Teiste riikidega vĂ”rreldes on suitsiidimÀÀr Jaapanis kĂ”rge. 2014. aastal tappis end keskmiselt 70 inimest pĂ€evas, suur enamus neist olid mehed. Viimastel aastatel on mÀÀr tĂ”usnud. Peamised pĂ”hjused on töötus, majanduslik surutis ning sotsiaalsed surved. “Olles silmitsi valikuga olla kestvalt tagakiusatud, tĂŒranniseeritud vĂ”i suheldes teistega suures stressis, lĂ”petab mĂ€rkimisvÀÀrne number jaapanlasi oma elu. TĂ”epoolest, Jaapanis nĂ€hakse enesetappu, koos tagakiusamisega, kui ĂŒhte peamist sotsiaalset probleemi riigis” (The Diplomat).
2007. aastal vĂ€ljastas Jaapani valitsus enesetappude vastu vĂ”itlemiseks ĂŒheksaastmelise plaani, “Suitsiidivastase valge raamatu”, mille eesmĂ€rk on edutada enesetapu juurmiste pĂ”hjuste uurimist ja vĂ€ljaselgitamist, et neid ennetada. Vaatamata kĂ”igele vĂ”ib siiski öelda, et suitsiid on Jaapanis kultuuriliselt tolereeritud ning enesetappu nĂ€hakse tihti kui pigem moraalselt vastutustundlikku tegu (Wikipedia).
Kultuurilise tolerantsi juured suhtumises suitsiidi pÀrinevad feodaalajast, mil sÔdalase ausurma
seppuku´d nĂ€hti kui austusvÀÀrset ja Ă”igustatud kĂ€itumist nĂ€iteks lĂ€bikukkumise vĂ”i vĂ€ltimatu sĂ”jalise kaotuse olukorras. Seppuku juurde kuulus harakiri, kĂ”hu mÔÔgaga lĂ”hkilĂ”ikamine. Nii vabanes samurai hing vaenlase ĂŒle ja vĂ€lditi autut surma vaenlase kĂ€e lĂ€bi. “Samurai au oli tĂ€htsam kui elu ja paljudel juhtudel oligi enesehĂ€vitus mitte pelgalt Ă”igus vaid pigem ainus Ă”ige tee. Autus ja lĂŒĂŒasaamine olid heastatavad sooritades seppuku´d vĂ”i harakiri´t. Seda vĂ”idi ka sooritada pĂ€rast isanda surma, nĂ€itamaks oma austust tolle vastu, vĂ”i siis protestina isanda ebaĂ”igluse vastu”(estoniannyingmaencyclopedia). “Lootusetus olukorras peaks Jaapani sĂ”dalane end tapma oma viimase kĂ€sigranaadiga vĂ”i sööstma relvitult vaenlasele vastu massisuitsiidi rĂŒnnakus. Aga ta ei tohi alla anda. Isegi kui ta oleks haavatud ja teadvusetuna vangi vĂ”etud. Ta ei saaks enam Jaapanis oma pead pĂŒsti hoida, ta oleks hĂ€bistatud, ta oleks “surnud” oma varasema elu jaoks”(Benedict 1947: 38).
Üks olulisi kultuurilise tolerantsi tagamaid peitub amae – kontseptsioonis (Wikipedia). Algselt tĂ€hendab see ema ja lapse vahelist hellitlevat sĂ”ltuvussuhet, laiemalt aga sĂ”ltuvust autoriteetsetest figuuridest, harmooniataotlust inimeste vahel ĂŒhiskonnas, nii nagu vanemad suhtlevad lastega perekonnasiseselt. See on “vajadus olla teistest sĂ”ltuv ja olla teiste poolt aktsepteeritud. LĂ”pptulemusena vĂ”ib see viia hapra enesekontseptsioonini ja suurenenud tĂ”enĂ€osuseni surra lĂ€bi suitsiidi, kui tuntakse ennast vÔÔrandununa”(Wikipedia). KĂ”ige tĂ€htsam nĂ€ib olevat teiste arvamus.
Kohe teose “KrĂŒsanteem ja mÔÔk” sissejuhatuses kirjutab Ruth Benedict: “MĂ”lemad, nii mÔÔk kui krĂŒsanteem on osa pildist. Jaapanlased on ĂŒlimal moel mĂ”lemat, agressiivsed ja mitteagressiivsed; militaristlikud ja esteetilised; pĂ”lglikud ja viisakad; jĂ€igad ja kohanemisvĂ”imelised; allaheitlikud ja solvunud, kui neid kamandatakse; lojaalsed ja reetlikud, vaprad ja ujedad, konservatiivsed ja vastuvĂ”tlikud uute moodide suhtes. Nad muretsevad kohutavalt selle pĂ€rast, mida teised inimesed neist arvavad” (Benedict 1947: 2). Üks suuri suitsiidi pĂ”hjuseid ongi just avalikkuse ees hĂ€bistatatud saamine vĂ”i naerualuseks jÀÀmine. Meile, lÀÀne inimestele vĂ”ivad need pĂ”hjused tunduda totrad. “NĂ€iteks on rida koolijuhte, kes on sooritanud suitsiidi pĂ”hjusel, et koolis on tulekahju puhkenud” (Benedict 1947: 15).

Teised olulised mĂ”isted on giri, (moraalne) kohus ja gimu, selle tĂ€ideviimine. “Kohustus, mis kerkib esile sotsiaalsest lĂ€bikĂ€imisest teise inimesega. Sellel on palju nĂŒansse. NĂ€itena loobutakse tihti oma tĂ”eliste tunnete jĂ€rgi kĂ€itumisest giri nimel, et teha seda, mis oleks vĂ€liselt Ă”ige (academic.csuohio.edu). Giri pĂ€rineb feodaalajast, “seda ei tuleks niivĂ€ga mĂ”ista kui feodaalset ĂŒlevaltpoolt pealesunnitud moraali, vaid pigem traditsionaalset auteadlikkust ja vÀÀrikust kellegi motiivides ja sotsiaalses teadlikkuses inimsuhetes.” Giri´t on raske saavutada, sest tihtipeale on see konfliktis ninjƍ ´ga, inimlike tunnete, eriti armastusega. NĂ”nda on tihti surdud lĂ€bi shinjĆ«, armastajate ĂŒhise kokkuleppelise enesetapu lĂ€bi, et realiseerida oma keelatud armastus tulevases elus. Selles on budistlike elemente (britannica.com). (Nt Amida buddha kultus – K.V). Giri on see, “mida on kĂ”ige raskem kanda,” kirjutab Ruth Benedict. Ja see tuleb tagasi maksta. Giri ei ole tulnud hiina konfutsianismist ega ka budismist, see on Jaapani tĂ€itsa oma kultuuriline kategooria (Benedict 1947: 133). Giri viib edasi uue olulise faktori – nime puhtuseni. Reputatsioon on oluline. NĂ€iteks vĂ”ib uue aasta alguses maksejĂ”uetu vĂ”lgnik end tappa ainult oma nime “puhastamiseks” (Ibid. 145).
Suitsiid, kui see on korralikult tehtud, puhastab jaapanlaste uskumuste kohaselt nende nime ja taaskehtestab tema mÀlestuse. Ameerika suitsiidi hukkamÔist teeb enesehÀvituse ainult lootusetuks meeleheitele allumiseks, aga Jaapani austus selle (suitsiidi) vastu laseb sel olla auvÀÀrne ja eesmÀrgipÀrane tegu (Ibid. 166). Ruth Benedict kirjutab, et jaapanlased lausa armastavad suitsiidi teemat. Kui ameeriklased mÀngivad (nt filmides) kuritegude motiiviga ja saavad sellest naudingut, siis jaapanlastel on selleks enesetapud (Ibid. 167).
Muidugi, vanasti ei olnud suitsiid nii masohhistlik, kui see on Jaapanis tĂ€napĂ€eval. Samurail ei olnud tihti valikut, ta lihtsalt oli sunnitud end tapma, surm oli kindel. TĂ€napĂ€eval kujutab suitsiid Jaapanis inimese vaba valikut. Tihti pöördub inimene pigem iseenda vastu, kui tapab teise. Feodaalajastul sai inimene enesetapu lĂ€bi vĂ”idu vaenlase ĂŒle, talle jĂ€i vaprus ja au.

Kuigi Jaapan on ĂŒks budistlikemaid maid, ei ole jaapanlaste eetika iseenesest budismist niivĂ”rd mĂ”jutatud, pigem vastandub Jaapani eetiline kood budismile. Jaapanlased ei mĂ”ista hukka eneserahuldust, isiklikku rahulolu. Nad ei ole puritaanid. Nende arust on fĂŒĂŒsilised naudingud positiivse vĂ€rvinguga ja need on vÀÀrt viljelemist. Naudinguid lausa otsitakse. Siiski hoiab see kood jaapanlasi suure pinge all ja naudinguid Ă”pitakse samamoodi kui kohustusi (Benedict 1947: 177).

Üks kummaline asi, mida LÀÀne inimesed jaapanlaste juures on mĂ€rganud, on nende lapsepĂ”lve idealiseerimine. See annab eluvaatele teatava duaalsuse. LapsepĂ”lve vaadeldakse kui kaotatud Ă”nneaega, mil ei tuntud veel hĂ€bi. Nad ei pea maalima eneste jaoks pilti tulevasest Taevariigist, nende jaoks jÀÀb see minevikku. Nii on neil lihtne ehitada oma eetika alused ekstreemsetele “Buddha-seemne” tĂ”lgendustele, mis on kĂ”igis olemas ja mille jĂ€rgi vĂ”ib igaĂŒhest saada surmajĂ€rgselt
kami. See annab neile agressiivse enesekindluse. Nii on nad valmis ette vĂ”tma iga töö, ka selle, mis neil vahest isegi ĂŒle jĂ”u kĂ€ib. Nii nad vĂ”ivad astuda julgelt oma valitsuse vastu ja tunnistada seda lĂ€bi enesetapu. Nad on vĂ”imelised isegi massiliseks suurushullustuseks (Ibid. 286). Kuid kui nad saavad 6-7-seks, peavad lapsed hakkama seisma silmitsi vĂ”imaliku hĂ€biga, nende vanemad pöörduvad nende vastu, kui nad eksivad. Pealepandud surve on möödapÀÀsmatu. Nii Ă”pib laps varakult eneselt vĂ€ga palju nĂ”udma. Kui ta ebaĂ”nnestub, naerab maailm ta vĂ€lja ning ta hĂŒljatakse. Ülioluline on olla aktsepteeritud (Ibid. 287). Terveks elu pĂ”lu alla jÀÀmine on  jaapanlaste jaoks suurem hirm kui vĂ€givald. Sest vanemad on neid niimoodi, hĂŒlgamishirmus kasvatanud, kui ei olda piisavalt kuulekad ja head. Kuna Jaapani ĂŒhiskonnas on ka vĂ€he privaatsust, vĂ”ib arvata, et “maailm”, millest Ă€hvardatakse vĂ€lja visata, tĂ€hendab enam-vĂ€hem kĂ”ike. Õhukesed eest tĂ”mmatavad vaheseinad arhitektuuris kĂ”nelevad samuti privaatsuse puudumisest (Ibid. 288).
Kontrastina psĂŒhhotsentrilisele vaatele, mille jĂ€rgi suitsiid on vaid sellise inimese sisemise meeleheite vĂ€ljendus, kelle jaoks pole elu enam elamisvÀÀrne, pani 19. sajandi sotsioloog Emile Durkheim ette, et enesetappu mÀÀrab inimese suhe kultuuri ja ĂŒhiskonda. Ta teoretiseeris, et sotsiaalne integratsioon on olnud esmaselt kaitsev jĂ”ud, kusjuures ĂŒlemÀÀrane individuatsioon ĂŒhiskonna arvelt on suurendanud suitsiidiriski. Kuid ta leidis ka, et ĂŒlemÀÀrane sotsiaalne integratsioon indiviidi arvelt vĂ”ib olla sama letaalne, seda on illustreerinud “altruistliku suitsiidi” nĂ€ited, milles enesetappu on tĂ€ide saadetud kui eesmĂ€rgipĂ€rastatud sotsiaalse kohusetĂ€itmise akti, pakkudes nii suuremat head grupile vĂ”i et jĂ”uda hauatagusesse ellu (ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4369548/). Viimane tĂ€helepanek illustreerib suurepĂ€raselt jaapanlaste suhtumist suitsiidi, olgugi, et tegemist oli katoliiklaste ja protestantide analĂŒĂŒsiga.

KĂ”rgelt ritualiseeritud seppuku tuli samuraide kommetesse ĂŒhes budistliku mĂ”tte saabumisega Jaapanisse (ametlikult 552 pKr). Seda ausurma on praktiseeritud umbkaudu alates aastatest 700 kuni see ametlikult keelustati 1873. aastal. Samuraiklass mĂ”istis lausa elu mĂ”tet suremiseks Ă”ige koha ja aja leidmises. Samuraitee peitus surmas. Surma ĂŒle mediteerimist tuli praktiseerida igapĂ€evaselt ja surma tuli alati meeles pidada. Samuraide mÔÔgavĂ”itluse Ă”pingud olid sĂŒgavalt seotud zen-budismiga. Kuna samuraisid Ă€hvardas pidev oht surma saada, oli zen-budismil nende jaoks oma pĂŒsituse rĂ”hutamisega, “ise” illusoorse loomuse vĂ€ljatoomisega, dualistlikest ideedest lahtiĂŒtlemisega elu ja surma mĂ”istmisel kindel koht. Zen-budistlik mĂ”tteviis, mis baastasandil iseenesest ei keela suitsiidi ega luba ka surmajĂ€rgset elu, aitas samuraidel ĂŒletada surmahirmu (www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4369548/).
LĂ€inud sajandil
seppuku idee taaselustus patriootilise natsionalismi perioodidel ning eriti Teise MaailmasĂ”ja ajal. NĂ”nda sooritasid Jaapani sĂ”durid moodsate tulirelvadega pigem seppuku kui alistusid vaenlastele. Seppuku traditsioon taaskehastus ka nn kamikaze pommitajate nĂ€ol, kes sĂ”ja lĂ”puperioodil lendasid tahtlikult vaenlastele lennukitega sisse. 1945. aastal sooritasid nii sĂ”durid kui tsiviilelanikud sĂ”ja kaotuse tĂ€hiseks massienesetapu. 1970. aastal tegi kuulus Jaapani kirjanikYukio Mishima seppuku poliitilise protestina, sĂŒtitamaks natsionalismi juurde tagasipöördumist. Tema töödes on austus seppuku vastu selgelt vĂ€ljendunud (Ibid).
TĂ€napĂ€eval on Jaapanis probleemiks ka internetigrupid, kus meedia Ă”hutusel sooritavad ĂŒksildased elust vÔÔrandunud noored (ja ĂŒksildus on Jaapanis probleem, nn
hikikomori´d - K.V) ĂŒhisenesetappe ning moodsaid shinjĆ«´sid. Neid viimaseid iseenesestmĂ”istetavalt Jaapan ei tolereeri nagu seppuku´d ja harakiri´t. Interneti grupisuitsiidi kĂ€sitletakse kui meedia poolt Ă”hutatud mĂ”tlematut ja impulsiivset tegu, mis on seotud metsiku eksistentsiaalse kannatamise, elumĂ”tte kadumisega (ikigai), sĂŒgava ĂŒksilduse ja suhtlemisvaegusega. Vaimse tervise edendamise ĂŒmber nĂ€ib Jaapani ĂŒhiskonnas lasuvat stigma. Suitsiidi, mis 90ndatel kĂ”vasti on tĂ”usnud, kĂ€sitletakse pigem kui sotsiaalset probleemi, mitte terviseprobleemi. Luuakse pigem sotsiaalprogramme ja edendatakse majandust kui pööratakse tĂ€helepanu vaimse tervise teenuste arendamisele (Wikipedia).

Artiklid on vasturÀÀkivad. Ühtedes öeldakse, et Jaapan justkui tolereerib suitsiidi, teised vĂ€idavad vastupidist. VĂ”ib öelda nii, et kuigi kultuuriliselt on enesetapp pigem tolereeritud, siis kaasaegne Jaapani ĂŒhiskond seda tegelikult avalikult heaks ei kiida. Kui nĂŒĂŒd naasta ringiga sissejuhatuses esitatud kĂŒsimuse juurde, kuidas suhtub budism enesetappu, siis vastus on, et tegelikult budism ei kiida suitsiidi heaks. Kuigi budism on vabanemisĂ”petus, kĂ”ik on niivĂ”inaa pĂŒsitu ja kannatustest tuleb vabaneda, propageerib see filosoofia siiski vĂ€givallatust ja Õilsat Kaheksaosalist Teed, elu hĂ€vitamine on negatiivne akt. SĂŒmboolses vĂ”i mittesĂŒmboolses mĂ”ttes vĂ”ib vihas ja mures surnu jĂ”uda kannatusrikkasse uuestisĂŒndi halbade teoviljade ja surmaeelse meeleseisundi tĂ”ttu. Loomulikult on erandjuhte, on munki, kes ennast teatud pĂ”hjustel pĂ”lema panevad jne, kuid probleem seisneb tegelikult selles, et jaapanlased on vĂ”tnud budismist ĂŒle vaid selle osa, mis nende maailmanĂ€gemusega ja eluhoiakutega sobis ning loonud omad sĂŒnkretistlikud arusaamad. Jah, samuraiideaal ja seppuku on budismiga seotud ja sealt oma ideid nĂ€panud, kuid ei saa sĂŒĂŒdistada budismi Jaapani enesetapukultuuri peamise mĂ”jutajana.
Huvitaval kombel pole kristlikus Piiblis suitsiidi otseselt keelatud, kuid nĂ€iteks roomakatoliku kirikus kĂ€sitletakse enesetappu objektiivselt patuna, sest “sa ei tohi tappa”. Samamoodi kĂ€sitlevad protestandid enesetappu “enese-mĂ”rvamisena”. Ortodoksses traditsioonis on enesetapp kui Jumala antud kingituse tagasilĂŒkkamine ning nii Ă”igeusu kui katoliku kirik on keeldunud matmast enesetapjat surnuaeda teiste sekka, sest neid kĂ€sitletakse ebapuhaste ja patustena (https://en.wikipedia.org/wiki/Religious_views_on_suicide). Just “patt” on see tĂ€histaja, mis mÀÀrab peamiselt kristliku Euroopa suhtumise enesetappu ning eristab selle suhteliselt usuleigest Jaapanist, kus kristlikus mĂ”ttes patu mĂ”iste puudub, vĂ€lja arvatud kristlaste seas. Suurim “patt” on isikliku au kaotamine ja hĂ€bisse jÀÀmine sootsiumi ees, heidikuks jÀÀmine. Aukultus ja vanad austatud traditsioonid, millest alateadlikult ĆĄnitti vĂ”etakse, hoiavad ĂŒlal kultuurilist tolerantsi enesetapu suhtes. “Olgugi, et suitsiid on tĂ€napĂ€eva Jaapanis hukka mĂ”istetud, ei ole sellel sÀÀrast patust tooni, kui lÀÀnemaailmas. Inimesed ikka veel tapavad ennast ning surma peetakse paremaks lahenduseks kui autust.” (http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/est/index.php?title=Harakiri_ehk_-_Seppuku) “Erinevalt paljudest LÀÀne rahvastest pole Jaapanis ĂŒhtegi religioosselt laetud moraalset keeldu suitsiidi vastu, mis vĂ€idaks, et elu on jumala kingitus ja nĂ”uab seega hoidmist, isegi kui see on vĂ€ljakannatamatu. Pigem konstrueeritakse Jaapanis suitsiidi negatiivsena, sest seda nĂ€hakse lĂ€bi selle perspektiivi, kuidas mĂ”jutab enesetapp neid, kes lahkunust maha jÀÀvad – iseĂ€ranis armastatud inimesed. Vastavalt sellele nĂ€hakse enesetappu iseka teona, mis traumeerib endalt elu vĂ”tnu lĂ€hedasi. (thediplomat.com/2013/01/searching-for-answers-japans-suicide-epidemic/)

KokkuvĂ”tteks vĂ”ib öelda, et Jaapani enesetaputraditsioonil on pikk ajalugu. See lĂ”i Ă”itsema samuraide valitsemise ajal, mil budism oli jĂ”udnud Jaapanisse ja zenbudismist leiti oma iseĂ€ralikul jaapanlikul moel Ă”igustust ja toetust “ausurmade” sooritamiseks. Esile kerkis sĂ”dalaseideaal. TĂ€napĂ€eva enesetapud on kĂŒll mineviku ideaalides kantud, kuid nendel on sĂŒgavamad sotsiaalkultuurilised tagamaad. “Puhtaks jÀÀmine” ja oma nime pÀÀstmine on etem, kui kaasinimeste ees hĂ€bisse sattumine. Enesetappe soodustab inimeste vÔÔrandumine ĂŒhiskonnast, suur tööstress, ĂŒhiskondliku harmoonia taotlus, isiklike tunnete mahasurumine ning interneti ja sotsiaalmeedia kasutamise hoogustumine noorte seas. Jaapanis puudub kristlik patumĂ”iste ning enesetappu ei nĂ€hta olemuslikult nii traagilisena kui meil Euroopas. Budism on sĂŒnkretistliku mĂ”jutajana Jaapanis inimeste elusse ja surma suhtumisel mÀÀrav, kuid laias plaanis budism puhtal kujul enesetappe ei soosi. Enesetapuni jĂ”udmist mĂ”jutab ikkagi puhtalt jaapanlik lĂ€bi ajaloo vĂ€ljakujunenud iseĂ€ralik eluhoiak ja maailmamĂ”istmine, kus privaatsust on vĂ€he ja indiviid taandub ĂŒhiskonna ees. Selles vĂ”ib leida mĂ”jutajaid lisaks budismile ka konfutsianismist (esivanematekultus, ie sĂŒsteem, pojalikkus) jne. Kui seppuku´d olid ajalooliselt vÀÀrikad ja vĂ€ltimatud teod, siis tĂ€napĂ€eva enesetappe tehakse pigem isiklikel murest kantud kaalutlustel ning on selgelt negatiivse varjundiga, olgugi, et kultuuriliselt aktsepteeritavamad kui meie kultuuritraditsioonis. Enesetapud on Jaapanis ĂŒha suurenev probleem ja nĂ€ib, et Jaapani meditsiinisĂŒsteemil on ĂŒht-teist ette vĂ”tta.


Kasutatud kirjandus:


Benedict, Ruth. The Chrysanthemum And The Sword. London, Secker & Warburg , 1947.


https://archive.org/details/in.ernet.dli.2015.77454 Allika kasutamise aeg: mai 2018.
Traphagan, John W. (16.01, 2013) https://thediplomat.com/2013/01/searching-for-answers-japans-suicide-epidemic/ Allika kasutamise aeg: mai 2018.
JĂŒristo, T (18.10, 2012) http://memokraat.ee/2012/10/kultuuride-kohtumin/. Allika kasutamise aeg: mai 2018.
Yoshida, Masayuki (08.10, 1996) http://academic.csuohio.edu/makelaa/history/courses/his373/giri.html Allika kasutamise aeg: mai 2018.
Chotiner, I. (24.06, 2013) https://newrepublic.com/article/113594/religion-and-japanese-suicide-epidemic Allika kasutamise aeg: mai 2018.
Pierre, Joseph M. (22.03, 2015) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4369548/ Allika kasutamise aeg: mai 2018.
https://en.wikipedia.org/wiki/Religious_views_on_suicide Allika kasutamise aeg: mai 2018.
https://en.wikipedia.org/wiki/Suicide_in_Japan



Kommentaare ei ole:

Nörrealismi ilminguid

https://m.youtube.com/watch?v=_cLRfkOjEeI Liisa Murdvee film