esmaspäev, 26. märts 2012

ravija.

Ja Almustafa vaikis ja vaatas kaugele eemale, küngastele ja avarasse laotusse, ja tema vaikimises oli võitlus.
Ja ta ütles:"Mu sõbrad ja teekaaslased, tundke haletsust rahva vastu, kelle süda on küll täis uskumusi, kuid tühi usust.
Tundke haletsust rahva vastu, kes kannab riiet, mida ta ei ole kudunud, kes sööb vilja, mida ta ei ole lõiganud, ja kes joob veini, mis ei voola tema enda surutõrrest.
Tundke haletsust rahva vastu, kes peab röövlit kangelaseks ja arvab hiilgava vallutaja heldemeelseks.
Tundke haletsust rahva vastu, kes põlgab kirge oma unedes, ärgates aga ometi alistub sellele.
Tundke haletsust rahva vastu, kes ei tõsta häält muidu kui matuserongkäigus ega kiitle muidu kui oma varemete vahel ja tõstab mässu alles siis, kui pea kohale on kerkinud mõõk.
Tundke haletsust rahva vastu, kelle riigimees on rebane, kelle mõttetark on petis, ja kelle kunst on varjamise ja võltsimise kunst.
Tundke haletsust rahva vastu, kes tervitab uut valitsejat pasunahelidega, aga saadab teda ära pilkehüüetega- et uut taas pasunatega vastu võtta.
Tundke haletsust rahva vastu, kelle targad on vanadusest tummaks jäänud ja kelle kanged mehed alles hällis magavad.
Tundke haletsust rahva vastu, kes on kildudeks lõhestunud ja kelle iga kild peab ennast rahvaks."

Kahlil Gibran

Kommentaare ei ole:

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...