teisipäev, 5. august 2008

Lugesin Mai blogi. Imetlen tema julgust isiklikuks minna, avada oma kõhklusi, mõttehelke, kaalutlemata, häbenemata. See vabastab kindlasti. Ja imetlen Inno Tähismaad seestõttu, et ta skandaalset blogi pidades oma ängi ja raevu välja elab. See on üsna tõhus teraapia, ma usun. Ja mis on paljastustes taunimisväärset? Pole midagi kosutavamat, vabastavamat kui kristallselge tõde. Või julge hingekarjatus, mis atmosfääri kajama jääb.

Teen ka proovi.

Ma saadan persse kõik need võltsid eputised, kes ennast teistest paremaks peavad, kes läbi kalkuleeritud võtete, teistele pähe istudes endale mugavat kohta otsivad, kes suhtlevad ainult inimestega kes neile parajasti kasulikud on, kes ehivad ennast värviliste sulgedega, et varjata oma lehkavat hinge. Jälestan.

Eile istusin Illegaardis kunstnik Peetri, näitleja Peetri,kursaõe Jaanika, veel kellegi ja Non Grata Aliga. Järsku hakkas Al norima, et miks ma midagi ei räägi. Et oleme juba viis tundi istunud, aga Kristina pole veel suurt midagi öelnud. Et miks ma selline olen? Miks ma selline eeeestlane olen? See jutt ajas marru. Läksime peaaegu tülli kui ennast õigustama hakkasin. Jah, ma ei oska seltskondlikku vestlust elus hoida, vajun endasse. Olen jah suhtlemisinvaliid. Ma ei suhtle isegi oma endise kursusega, sest ma ei oska nendega millestki rääkida. Sest mul pole midagi öelda. Sest ma ei tea, mida öelda. Sest nad vist ei tahagi minuga suhelda. Lakkamatu paranoia.

Algkooliklassides käisin allasurutud pilguga ringi, vedasin end mööda seinu, ei julgenud keset koridori kõndida, olin minestamise äärel kui pidin inimeste vahelt läbi kõndima. Koridori ühest otsast teise minek oli suur katsumus. Sest olin naerualune, sest arvasin, et kõik vaatavad mind, sest mulle pandi jalg ette, sest mind löödi jalaga, sest mulle löödi näts pähe, sest mu kott seoti bussis toru külge kinni, sest mind mõnitati kui mingit värdjat. Ja need värdjad jäävad minu silmis värdjaks ka täiskasvanuna. Lapsed võivad üksteisele palju liiga teha.
Siis istusingi klassinurgas, vahtisin aknast välja ja ei suhelnudki peaaegu üldse. Kartsin inimesi. Sotsiaalfoobia. Mäletan, kuidas üks klassivend anus:"Joonista mulle see pilt valmis, siis ma ei narri sind enam!" Tropp. Häbenesin sellest kodustele rääkida. Mis on kõige hullem- kui ÕPETAJAD ei pane lapsi tähele, EI NÄE, MIS LASTEGA TOIMUB.
(See-eest oli mul keskkoolis väga hea klassijuhataja, Vesta Pille. Ma armastasin teda, ma ootasin tema tunde, tema pärast ma kooli läksingi. Ma olen tänulik.)

Kodus sain jällegi isa käest peksa nii et nina verine. Tihtipeale ma ei mõistnudki, miks. Näiteks. Isal oli kombeks suures toas valjusti telekat vaadata. Televiisor pidi kogu aeg taustaks mängima, isegi kui seda ei vaadatud. Isa pani teleka tööle ka siis kui hakkas ajalehte lugema. Mul oli vaja kõrvaltoas õppida, ei suutnud keskenduda, palusin isa, et ta teleka vaiksemaks paneks. Seepeale pani tema valjemaks. Palusin uuesti. Ei midagi. Siis ütlesin talle: "vastik idioot" või midagi sellist, mispeale tema püsti tõusis, tuli ja lõi mind labakäega näkku nagu ikka(või tõmbas juukseidpidi pärandale ja lõi jalaga) ja nähvas "sina värdjas ära haugu siin!" À la. Praegu on mul isaga väga jahe suhe. Tere- head aega. Ja jälle ei teadnud väljaspool kodu mitte keegi, mis toimub. Ka sellest häbenesin ma rääkida.

(Ükskord sõitsime klassiga Tallinnasse ekskursioonile. See oli 7. klass. Meile anti linna peal vaba aeg, sörkisin ühel kahe-kambal järel, sest ma ei tundnud linna ja kartsin ära eksida. Olin üldse hajevil ja kadusin ikka ja jälle ära. Teised ei tahtnud mind. Nad läksid kiiremini ees ära. Väga alandav oli neil sabarakuna järel käia. Hiljem mindi ühte kohvikusse sööma. Seisin oma kandikuga keset ruumi. Ma ei julgenud ühtegi lauda istuda, kus olid teised lapsed. Siis istusin õpetajate lauda, küsisin veel, kas võib. Nosisin seal niimoodi pea maas. Väga ebamugav oli. Pärast seda küsis klassijuhataja küll, et kas mul on kodus kõik korras ja miks ma teiste lastega ei suhtle. Ütlesin, et kõik on hästi. Lastevanemate koosolekul küsis ta ema ja isa käest ka, et mis Kristinal viga on. Nemad ütlesid ka, et kõik on hästi.)

Ma ei tahtnud kooli minna, ma ei tahtnud kodus olla. Närvid olid perses.

Ja siis tuleb Al ja käib pinda, miks ma ei räägi, rääkigu ma ometi mõni naljakas lugu. See pole minu loomuses. Ma ei suuda vabalt mingit bläma ajada. Kuigi jätan seltskondliku mulje ja olen muidu selline nunnu ja naeratav, tisside ja tagumikuga. Alkoholiga on muidugi teine lugu, see kisub juttu valla küll, ehk liigagi.

11 kommentaari:

konnula contra ütles ...

Huvitav jutt, mõjub nagu ilukirjanduse ja väljamõeldisena, aga mine sa tea - väidetavalt on sõda ka päriselt olemas.

Kui sind on kiusatud, on see ilmselt massipsühhoos, sest kõik on nii tihti kuulnud väljendit: kõiges on süüdi Viin.

Eriti karm kui sa juhtuks Gustav Suitsu luulekogu illustreerima, siis on kõik karskuse ja moraalijüngrid tagajalgadel.

afanasjev ütles ...

ei ole ju ilukirjanduslik väljamõeldis? täiesti siiras on.

inimkari ongi selline. sestap vihkan kariinimesi.

kui on hinge peal, tuleb rääkida. liiga palju tehakse nägu, et kõik on korras. või kui välja paistab, öeldakse, et ise süüdi või üldse, et ära pööranud. faak nagu.

aga üldse, viin on lahe!

afanasjev ütles ...

siiras.

viin, me armastame sind.

ilves@metsas.ee ütles ...

sestap sa nii tugev oledki. mõne aasta pärast avastad muideks, kui putsis need kooli"alfad" omadega on. nendest saavad tavalised perssekukkund smõss-laenu ohvrid, soomlaste sita rookijad ja meeleheitel koduperenaised, samal ajal kui meile, võitjatele, jäävad alati naised, VIIN ja muusika ;-)

Kristina Viin ütles ...

Heheheh. Eks ta vast siiras jah, aga elu moondub mälestustes. Lahedad kommentaarid.

ilves@metsas.ee ütles ...

tule me rinnale

Oryx ütles ...

ma just sirvisin paar päeva tagasi uuesti afa kosmoseraamatut ja üks lause hüppas tekstist välja: inimesed ongi valdavalt kõnts. no ja afa on ju tark ja inimesed on peale kõntsa veel suurelt jaolt ka koledad ja andetud. tüütud.

a viina me armastame. afat kah.

iinnrk

Kristina Viin ütles ...

ah mul oli lihtsalt kole kass kallal kui kirjutasin.

afanasjev ütles ...

kassi peabki õue laskma.

kiwanoid ütles ...

kes käseb padrokiga suhelda, ta ongi selline teistest ülesõitja - mulle ütles ükskord täiesti tühise mõttevääratuse peale: sa oled end täiesti segi joonud (kusjuures ma ei joo üldse eriti). olin üsna positiivselt üllatunud kui meeldiv ta seal haapsalus oli

kiwanoid ütles ...

a mis ma tahtsin tglt ütelda et mul on koguaeg sama mure selle vaikimisega/akontaktsusega olnud, seda on igalpool tähele pandud ja tõlgendada üritatud. (ma ise ei ürita). kõige parema seletuse leidis sellele üks india kommunist: räägib vähe, tähendab on hea kommunist. (olime talle nimelt rääkinud et meie maal on kommunism võrsustatud kuritegevusega, mille peale ta soovitas meil kähku relvastatud võitlust alustada)

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...