reede, 31. oktoober 2008

Ma panen ka siis lingi üles, et veel rohkem inimesi näeks:
www.postimees.ee/?id=44709
VOT NII PEAKS EESTIS ASJU AJAMA! :D
Au Kert Kotkale ja Maris Mäele!
Täna veeretasin terve koolitee lausejuppe.

Tartus on hea kui mul on siin armastus.
Tartus on halb kui armastust ei ole.

Tartus on hea kui mul on siin sõpru.
Tartus on halb kui sõpru on liiga palju.

Tartus on hea kui siin purskub loovust.
Tartus on halb kui loojad purskavad üksteisele näkku.

Tartus on hea kui siin on viina.
Tartus on halb kui viina sisse ära uputakse.

Tartus on hea kui peetakse huvitavaid loenguid.
Tartus on halb kui ma loengute ajal huvitult unenägusid pean.

Tartus on hea kui mul on jalgratas.
Tartus on halb kui mu jalgratas ära varastatakse.

Tartus on hea, sest Tallinn on nii kaugel.
Tartus on halb, sest tee Tallinnasse on nii pikk.

Tartus on hea, sest ta hoiab mind endas.
Tartus on halb, sest ta ei lase mind endast välja.

Tartus on hea kui siin õpitakse elu tundma.
Tartus on halb kui ei õpita ennast tundma.

Tartus on hea kui siin elatakse õppides.
Tartus on halb kui õppimine ei elata.

Tartus on hea, sest siin saadakse suureks.
Tartus on halb, sest siin on raske suureks saada.

Tartus on hea kui Emajõgi voolab.
Tartus on halb kui Emajõgi seisma jääb.

Tartus on hea kui luuakse sildu.
Tartus on halb kui sillad ei loo.

Libastusin vihmaussi otsa. Komistasin, kuid ei kukkunud.

Mul on kaubamaja eskalaatori käsipuud palja käega vastik katsuda. Kasutan selleks kinnast või varrukat. Samas, Karlova mõisa viiva trepi raudne käsipuu näib nii sile ja puhas, et tahaks seda keelega limpsida.

Aga Raekoja platsil kohtume me kõik. Armastajad, koolivennad ja -õed, vanad ja noored, õlleklaasisõbradki. Suure kella all, kus Suudlevad Tudengid.

kolmapäev, 29. oktoober 2008



FLUXUS GAMES 2008 in KUMU

Hakkasin tubliks spordineitsiks.
Kui presidendiproua ees,
siis mina kohe järel.

reede, 24. oktoober 2008

Vaatasin just filmi "Leaving Las Vegas" Nicolas Cage'i ja Elisabeth Shuega peaosades. Film alkohoolikust ja prostituudist, kumbki oma viimast hingeleeki elus hoidmas/kustutamas?. Mind valdas hirm ja ahastus. Võtsin kohe Albertiga ühendust, et just temaga rääkida, et ennast tuulutada. Alps loeb mingit ulmekrimkat ja läheb varsti magama. Olekski mõttetu talle keset ööd külla minna, pealegi on mul tarvis homme üsna varakult tõusta. Aga ma lähen ikkagi välja, mul on vaja seda jalutuskäiku teha. Und ei ole. Kell on 1:30.
2:30
Kõndisin end tühjaks. Ega ma suurt midagi enda jaoks välja ei mõtelnudki, ainult sõnad "distsipliin" ja "alandlikkus" tulid meelele. Kui domineerivad need, siis on minuga kõik korras. Kuid kui lasen endal olla kaootiline ja uhke, siis võib persse minna. Tavalised religioossed soovitused, mis seal salata. Et olla heades suhetes iseenda, tööga, kunstiga, suhetega jne, võiks kasvatada distsipliini ja alandlikkust.
Üks tuttav ema ütles kord, et kõige olulisem on õpetada lapsele, kuidas oma emotsioonidega ümber käia. Ma kah kantseldan siis last iseendas ja püüan talle õpetada, kuidas rahutust mõista ja talitseda. Nagu me kõik.

kolmapäev, 22. oktoober 2008

Lõuna ajal lugesin paari tunni jooksul kiiruga läbi hunniku Tartu Kõrgema Kunstikooli diplomitöid. Viited kasutatud kirjandusele, autoritele, kordusid. Näiteks vähemalt 4-5 inimest tsiteerisid Kelomeest. Kelomees on popp. Või on artiklikirjutaja teemad lihtsalt aktuaalsed? Või on diplomandidele ühed ja samad materjalid ette söödetud? Või ongi Kelomees väga hea kirjutaja? Igaljuhul on see lahe. Kelomees on lahe.

esmaspäev, 20. oktoober 2008

Reedel etendati FERRODRUMis perfokaid. Ühtlasi avati näitus "Abi kosmosest". Kõige vingema performance' iga sai hakkama Aive Kalmus, kes tuletas meelde vana vahvat arvutimängu, kus hunt korviga mune püüab.
Kahest laes olevast avausest lendas kümne minuti jooksul alla 300 toorest kanamuna, mida siis kunstnik, hundikõrvadega gaasimask peas, meeleheitlikult korvi püüda üritas. Loomulikult kukkus enamus mune põrandale lödiks ja need vähesed, mille Aive kinni napsas, venisid kollaka ilana korvipõhjast läbi. Publik oli naerukrampides, minagi pühkisin silmanurgast pisaraid.

Ah jaa. Samal õhtul sõi Raatuse Comarketi juures olev pangaautomaat mu kaardi ära.


Laupäeval toimus Kirjanike Majas Vaino Vahingu mälestuspäev.Psühhiaater Mehilane leidis, et Vahingu leivatöö käis talle üle jõu, loovisikule omase tundlikkuse, siiruse ja avatuse tõttu. Üle jõu mitte selles mõttes, et ta oleks kehv arst olnud, vaid selles, et filoloogi vms haridus oleks talle paremini sobinud. Samuti leidis ta, et painavas tunnustusevajaduses piinlev Vahing põdes kroonilist depressiooni, mida talle aga kunagi ei diagnoositud, küll aga paljut muud, alkoholismi näiteks.
Ivar Põllu arvas, et Vahingu tekste ei tahetud omal ajal eriti etendada, sest need tundusid sellel roosakashallil nõukaajal liiga segased. Tänapäeval aga olevatki kõik head etendused eeskätt segased, selles mõttes oli Vahing ajast ees.
Vahingu viimane naine kiitis Jüri Arrakut, kuna Vaints oli elukaaslasele tunnistanud, et justnimelt Arrakut oli ta oma parimaks sõbraks pidanud.



Ja minu väikesed tülid.


neljapäev, 16. oktoober 2008

Nüüd peaks vist piinlik hakkama. Mina virisen, et pean aeg-ajalt praekartuleid sööma, aga Contra kiidab neid siin taevani. Muide, praekartulid sibulaga on vist ka Alberti lemmiksöök. Või valmistab ta seda rooga pigem olude sunnil. Selline lihtne hea toit, mis seal salata.

Kui kartuleid ja sibulat praadida koos tomativiiludega, sisada maitseks basiilikut, tilli ja pipart ning katta see riivjuustuga, saab üsna nämma õhtusöögi. Veel maitsvam, kui segada kartulid singitükikestega. Aga see on juba mõnevõrra kulukam.

Mõtlesin, et kui parasjagu ikka midagi muud asjalikku kirjutada ei ole; ja teemad juba raha ning praekartulite peale üle lähevad, siis on see juba looma tasemel mäletsemine. Sel päeval oleks vist targem blögimisest hoiduda. Muidu läheb asi tuimaks kätte.

Aga no mis sa teed kui nii suur häda klaviatuuri klõbistada on.

kolmapäev, 15. oktoober 2008

Eile elasin praekartulitest ja sibulast. Täna saatis vanaema natuke raha. Olen tänulik. Natuke piinlik on küll, et ikka veel majanduslikult omal käel päris hakkama ei saa. Juhuslikke otsi on, aga need on ikka üsna juhuslikud. Ma ei tea, kas saaksin kooli kõrvalt igapäevase töölkäimisega hakkama. Olen selleks liiga laialivalguv. Isa ütles, et hakaku ma ilusaid pilte tegema ja müüma. Heheheh.

Ostsin kohe endale kaks väikest visandiplokki, ühe akvarelli ja teise joonistuste jaoks. Hakkan sinna suuri ja tähtsaid ideid kritseldama. Jaa! Mulle meeldib plaane teha, päeva- ja nädalaplaane, märkmeid üles tähendada, et oi- nüüd teen veel seda ja seda ja siis lähen sinna ja sinna. Siis tuleb selline mõnus kommimaik suhu. Nagu joonistadeski. Kuid ideid on palju ja laiskust niisamuti. Ei teagi kohe, millist mõtet neist kõigist tohuvabohudest teostama peaks. Tore oleks unistama jäädagi, aga nii ei jõua kuhugi. Muidugimõista eristab tark inimene olulist ebaolulisest. Tänapäeval on see ellujäämiseks hädavajalik, müra on lihtsalt nii palju. Ma pole kindel, et õigete valikute tegemises kuigi osav olekisin. Ikka takerdun detailidesse ja keskendun mitte just kõige pakilisematesse toimetustesse. Paldrok ütles hästi, aga üleolevalt, midagi niisugust: "Näed, meie, pärnakad(nongratakad) teeme enne kunsti ja siis hakkame jooma. Tartlasi ajab juba puhas inspiratsioon jooma, kunstini ei taheta nagu jõudagi." Selles osas tahaksin olla küll pigem pärnakas kui tartlane.

Kuu oli täna Tartu kohal suur ja ümmargune, laiutas uhkelt madalal jõe kohal. Ma polegi vist varem nii suurt kuud näinud. Koolitee on pikk. kodutee veel pikem. Narvamäest alla Karlovasse ja tagasi. Hommikuti meeldib mulle mööda Emajõe äärt üle Kaarsilla tormata, õhtuti unelen aga läbi Rüütli tänava, kiikan botaanikaeda ja sealt edasi üle Kroonuaia silla. Sel sillal on hea seisatada ja horisonti vahtida, algul sinnapoole, kus häälitseb linn, siis teisele poole, kus päike loojub puude varju ja paneb Emajõe õhetama.

Kingadest on kahju. Mul jätkub neid tavaliselt ainult üheks aastaks. Ma ei oska kuidagi inimesemoodi käia. Üsna ruttu kuluvad kontsad lõhki ja ninad irvakile. Nagu oleksin mõni metsloom! Kapjadega. Siiski, tore on kingi kanda. Neis tunnen end kuidagi väärtuslikumana, naisemana. Ikka on parem kontsi klõbistada kui tenniseid järel lohistada.


Lühike video monteerimisõpetus


[0:01:41] Kristina Viin: aa, nüüd leidsin
[0:02:13] Kristina Viin: aga kuidas ma nüüd eest saan ära lõigata selle
[0:02:53] r: jaa
[0:03:17] r.: see playhead tuleb asetada sinna kust tahad lõigata
[0:04:58] r: siis võtad paremalt zhiletti meenutava tooli, paremal
[0:05:08] r: ja naksad ära
[0:05:23] r: said?
[0:06:32] Kristina Viin: eee
[0:07:12] Kristina Viin: mismoodi ma mille ära naksan
[0:07:31] Kristina Viin: razor tool?
[0:07:39] Kristina Viin: jah, aga mis ma teen sellega
[0:09:41] r: sealt kus see playhead seisab lõikad
[0:09:56] Kristina Viin: mis see playhead on
[0:10:09] Kristina Viin: ega ma ikka ei jaga neid nuppe
[0:10:40] : see mis liigub timelinil kui video käima paned
[0:11:02] Kristina Viin: ja kuidas ma sellega ära naksan siis
[0:11:21] r: lihtsalt
[0:11:33] Kristina Viin: pildi alt?
[0:12:55] r: peale, see video timelinile, riba, mis ongi video, seda lõikad nagu vorsti
[0:13:12] Kristina Viin: aga ei tule ju
[0:13:18] Kristina Viin: küljest
[0:13:21] Kristina Viin: :D
[0:14:34] Kristina Viin: no aga järgmine kord, kui play, siis paneb jälle otsast peale
[0:14:54] r: tuleb praegu sisse?
[0:15:03] r: pragu
[0:15:24] r: lõhe, kriipis
[0:15:26] r: kriips
[0:15:43] Kristina Viin: ei näe
[0:18:56] r: peab tekkkima kriips sinna videoribale timelinil
[0:19:16] Kristina Viin: no punane kriips on ainult
[0:19:59] r: ütle seda, kas see video on sul ikka timelinil?
[0:20:10] r: seas asjatada võib ka lihtsalt videole klikkides
[0:20:23] r: kas tõstsid ta sinna
[0:20:24] r: ?
[0:20:30] Kristina Viin: eee ma ei tea
[0:20:38] r: siis tõsta
[0:20:43] r: sii tekib riba
[0:20:55] Kristina Viin: ei tõstnud vist
[0:21:15] r: võta videost ja tõsta
[0:21:54] Kristina Viin: tõstsin. väike kastike tuli timelinele
[0:22:15] r: seda kastikest saab vorstikeseks venitada.
[0:22:46] r: vt selle timelini kõige all vasakul skaala, liiguta seal toda noolekest, see venitab vorstiks
[0:23:11] r: see nagu zoom
[0:26:22] Kristina Viin: ah ei ma ei saa millestki aru. eelmine kord tegin midagi, siis sain
[0:26:26] Kristina Viin: ükskord
[0:35:49] Kristina Viin: vabandust, et hakkasin sind tüütama
[0:36:12] Kristina Viin: ma ei tüüta.
[0:46:22] Kristina Viin: öelnud siis head öödki
[0:46:23] Kristina Viin: head ööd

esmaspäev, 13. oktoober 2008

Täna tundsin end kurva ja väsinuna. Läksin Gulgile külla. Alberti pilk oli hajevil ja olemine umbne. Ta kurtis mulle elu mõtte puudumisest ja rääkis surmast. Et võiks juba tulla. Võtsin tal käest kinni. Vaatasin ainiti kunstniku hiigelsuurt fantastilist õlimaali, ja ei osanud talle kuidagi nõu anda. Küsisin, et kas tal siis ühtegi ilusat unistust pole, või missiooni, salajast pakitsust, midagi, mis annaks elule mõtte. Ei.

Taustaks mängis Sven Grünbergi muusika filmist "Hukkunud alpinisti hotell". Muusika pani maali voogama, süvendas ruumilisust ja elustas tegelased selles. Hoidsin Alberti kätt,vahtisin ainiti sinirohelist maali, mu silmad tõmbusid niiskeks. Oleksin tahtnud ulguma hakata, aga austusest Alberti vastu hoidsin end tagasi. Mõtlesin, et annaks jumal mulle eluteele tarkust ja avarat hinge. Avarat silma. Südant. Siis läksin ära.

http://www.youtube.com/watch?v=EDIaNZR7_eA


Kuidas kaitsta kunstnikku üksildusse ja alkoholi uppumise eest?

Noh, Runnel ehitaks kurbade kaitseks kurbade linna, aga...
Eile mõtlesime Mehisega Miliusele külla minna, et tema käest ühte Leedu reisi videot laenata. Helistasin siis Miliusele. Ütles, et tema plaat on katki, küsigu ma Kiisi käest.
Siis aga lajatas, et tulgu ma kolmapäeval külla, andku üks oma joonistus talle ning võtku ma kindlasti Raivo ka kaasa. Noore naisterahva keeruline elu.


Paldroki sünna, Pärnu Fideofest, Non Grata, Moira Tierney
http://www.parnupostimees.ee/141008/kultuur/10089972.php

















kolmapäev, 8. oktoober 2008

Meil on käimas arhitektuuriloengud, mida annavad kaks toredat kutti, Tartu linnaarhitektid Tiit Sild ja Tõnis Kimmel.
Kui kedagi huvitab Tartu nüüdisarhitektuur, näiteks uued põnevad korterelamud Emajõe käänus Siili tänaval; Vabadussilla II preemia töö, mis on palju vingem ja mängulisem kui väljavalitud variant; Lotte lasteaia planeering Hiinalinnas; Tartu rahu tähisala ideevõistluse tööd, Pärmivabriku ala planeering, Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurivõistluse kavandid jne jne jne.
Klikake lingil: www.tartu.ee/aeo

Väga põnev!
klõbistan klaviatuuri...
Klaviaator!

Rotaavia
via rotatsioon!
Jooned.

need joon ära.
ära joondu!

need more?
emo!
mida fakki
ikka saab
adim...dva

baas sakib
sajaga.
kibe!

jo-le-mi-na
ei ole mina
anime

eritud
must

aa nii meeletu
tulemina

teisipäev, 7. oktoober 2008



Sain loengus kopatäie Barbara Krugerit. :)

Näpin siin photoshoppi keset ööd.


Foto:Ilves Töötlus: Viin

kolmapäev, 1. oktoober 2008

Siin ta on, minu toas, minu voodis, minu embuses. Tema soe helendav keha hingab hämaras ruumis, minu keha vastas. Nagu kesköine ingel, kes on mu kõrvale laskunud, et oma tiibu puhata. Silitan ta puusa. Missugune kumerus, siidine kaar. Pigistan C rinda, see on minu pihus. See tuksleb ja väreleb nagu väike linnuke. Ma tahaksin teda pigistada nii kõvasti, et ta ära lämbuks. Et ta oleks lõpuni minu, minu, minu, see pehme rind.

C nurrub magusalt, ja pöörab siis oma õhetava näo minu poole. Naise silmad helgivad pimeduses. Pilk, mis mind joob, on täis andumust ja kirge. "Võta mind!" anuvad need silmad, "tee mind enda omaks, liida meid ühte!" Ta surub end tugevamini minu vastu, mu riist tuksatab ihast, tunnen, kuidas see verd täis valgub. Kriimustan ta selga. Naise tagumik tõuseb erutusest. Libistan käe üle ta väänleva ihu. Iga mu puudutus paneb ta keha tõmblema nagu maruse looma. Silitan tema reiepadjakesi, need on higised, palavad. Mu käsi jõuab ta häbemekinguni. Õhkub niisket soojust. Seal aurab troopika. Missugune lihav roos õilmitseb mu sõrmede all! Missugune elujanus lill! Tema nupp on paisunud ja mahlane. Ma ei suuda seda enam taluda, ma tahan temasse.

Juhin C käe oma peenisele. See on jäik, kuumav, valulevat kiima täis. C mudib seda hellalt. Pistan oma süljega niisutatud sõrme temasse. See põrgulikult palav metroo, see hullutav kiirtee on koondunud rulli ja imeb mu sõrme sügavamale, sügavamale. Naise tupp tõmbleb erutusest, C ohkab rütmiliselt. Kleepun tema külge, imen ta rinda, suudlen ta õhetavaid põski, tema kaela, sasin ta juukseid.

Ja juba ma lükkangi oma kõvastunud liikme temasse. "Aah!" karjatab C. Ma kepin teda. Ma vaevlen tema hukutavas soos, ma mõnulen selles mülkas, mida kõige rohkem ihalenud olen. Nagu siga soojas poris. Ei! Nagu patune ingli süles. Liiga ilus. Liiga hea. Ma tahan su purustada! Naise keha moondub ameerika raudteeks, ja mina kihutan selles surmasõlmi. "Aah!" oigab C. Naise hingamine kiireneb. Ta lõõtsutab nagu palavikuline.

C tõstab pea ja püüab mind suudelda. Imen ta huuli. Ma õõtsun ta kohal. Ja tema minu peal. Naise keha ratsub agoonias. Ta silmad on niisked, ta vaatab mind ekstaatilise kurbusega, tal on abiotsiva uppuja pilk. Ta huuled poetuvad, justkui tahaks midagi öelda. "Ma, ma... aah!" Naise rütm kaotab pidevuse, ta kargleb nagu arukaotanu mu seljas. Juuksed õgivad tema nägu, ta rinnad vappuvad meeleheitlikult. Ja siis ma tunnen, siis ma tunnen, et ma enam ei suuda. Ma purskun selle hullunud ingli kehasse just sel hetkel kui ta viimase jõuga minu peenise juureni laksatab. Mu armas, ta kukub väriseva ja võbelevana minu peale nagu sügisene lehesadu. Ja ei liiguta enam.

Me jääme teineteise peale roidunult lebama. Nagu meri ja liiv, liiv ja meri, sulame me hääletult ühte ja vajume käsikäes õnnestavasse unne.

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...