esmaspäev, 31. märts 2008

Fake or real? Teekond unelma lõppu.

Mõned päevad tagasi haigestusin mingisse rõvedasse kurguvalu-palaviku-grippi. Ei saanud neelata, üldine nõrkustunne. Ühtlasi lugesin netist, et paari päeva pärast avatakse üks ühisnäitus, kus oli ka minu nimi osalejana kirjas. Mul polnud sellest õrna aimugi. Kuraator polnud mind näituse ajavahemikust informeerinud, ka mina polnud oma kindlat sõna andnud, et lähiajal üldse midagi valmis jõuan. Ma pole kuigi palju näituseformaadis töid teinud, st SUURI pilte. Mäletan vaid paari talvist vestlust Margus Kiisiga, kus ta mainis, et kevadel, millalgi aprillis-mais on mõni näitus tulemas, kus ka mina osaleda võiksin.
Nii ta läks. Pärast kerget šokki võtsin end kokku ja hakkasin kurguvalu ja palaviku seguses olekus pilti vorpima, jättes kõrvale koolikohustused ja pakilised õppevõlgnevused, mis ikka veel kuklasse hingavad.
Pildi sain valmis, tervis on parem, näitus avatakse Tartu Lastekunstikooli galeriis homme õhtul, 1. aprillil kell kuus.

Täna vaatasin sõber Vahur Afanasjevi uut filmi ''Teekond unelma lõppu''. Esmalt koos sõbratar Pillega, hiljem omaette. Hea film. Tapvalt paljastav, autobiograafiline, ekshibitsionistlik, visuaalselt põnev, musikaalselt kaasahaarav, sotsiaalselt intrigeeriv. Kas autor tõmbas selle teosega endale vee peale või pigem ülistas end kaaskondlaste silmis? Või mõlemat? Eks saame näha.
Aga kindlasti ta päästis oma hinge, iseenda jaoks vähemalt.


reede, 28. märts 2008

Contral uus luulekogu ''Tahaksin olla autobuss''





Minu pildid!

Aimee Mullins










Sõpruse kinos USA kunstifilmide nädalal linastunud Matthew Barney filmis CREMASTER 3 kohtasin ühe imelik-imelist naistegelast. Kord kandis ta allpool põlvi läbipaistvaid plastmasssääri, kord kitsenesid need kõver-graatsilisteks gepardijalgadeks... Siis vaevasin pead küsimusega- on see mingi eriefekt või ongi leitud spetsiaalne näitlejanna, kelle jalad on altpoolt põlvi amputeeritud?

Uurisin järele- USA meedias hiilgabki niisugune jalaproteese kandev näitlejanna- Aimee Mullins (sünd. 1976), keda ajakiri People on määranud maailma 50 kauneima inimese hulka.
Mis veel põnevam- Aimee mullins tipib kergejalgselt moelavadel ja tegeleb kergejõustikuga. 1996.aastal püstitas ta Paraolümpiamõngudel rekordi kaugushüppes ja 100 meetri jooksus. Samuti on ta praegune president organisatsioonis nimega Women's Sports Foundation.

Ta on näidelnud mitmes linateoses, näiteks etles ta reporterit filmis World Trade Center ja Agatha Cristie mõrvamüsteeriumis Five Little Pigs.
Ja mida kõike veel... Sitke hakkaja!

neljapäev, 6. märts 2008

Tegin disaini...




Kuidas see nüüd oligi.... Agressiivse loomuga inimestest saavad sportlased,...
kõrge libiidoga tüübid hakkavad kunstnikeks ja kirjanikeks.
Disainisin niisuguse pudeli. Ha-haa :)
Vaha, klaas.

teisipäev, 4. märts 2008

Kurjajuurikas, Kitupunn ja Pugeja







Heiki Vilep
Kurjajuurikas, Kitupunn ja Pugeja


jutukogu lastele alates 7 - ...

Ilmumise aeg: veebruar 2008
Tiraazh: 1000
Lk-de arv: 64
ISBN: 978-9985-9718-3-3
Formaat: A-5
Illustratsioonid: Kristina Viin
Kujundus: Margus Nõmm
Trükkis: AS Greif



















pühapäev, 2. märts 2008

Kolisime kappe.

See on Tartus oldud aja jooksul juba kuues kolimine: poolteist aastat Kalda teel, kaheksa kuud Tolstoi tänaval, paar nädalat Kunstimaja monumentaalis, aasta korrus kõrgemal- Vanemuise 26-3-s, nädal Tiigi 6-s, kuus kuud Eha tänaval, reedel kolisime sama,viimase korteri tudengikambaga Peetri kiriku lähistele. Maja on uhiuus, meie võtame korterilt süütuse. Usun, et pärast seda elamispinda ei avane mul niipea võimalust nõnda korralikku korterit soodsalt üürile anda.
Elamine on kena ja kaaslased jätkuvalt toredad. Ainult tuba võiks avaram olla ning elutoast rõdule avanev klaasist sein annab edastab ohumärke. See-eestvalgust on palju ja mulje on chick.

Tahan kirjutada sektsioonkapist, mille üks korterikaaslastest meie uude elutuppa vedas. See on täpselt sama mudel, mis tolmas minu lapsepõlvekoduski. Ema ja isa tuba nimetasime magamistoaks, minu ja õe-venna tube ühise nimetajaga lastetoaks, suure kapiga elutuba suureks toaks. Seal ta tolmas- lakitud pinnaga nõuka-aegne mürakas, mida pidi kogu aeg lapiga üle pühkima, sest see lausa kiskus endale tolmu peale. Vihkasin seda. Ja vihkasin tema tumepruuni süngust, tema raskust, millega ta niigi kitsas, inimestevahelistest painetest umbses toas mulle peale ähvardas vajuda.

Seal olid isa sahtlid, mida oli keelatud uurida. Seal oli baarikapp, millest oli kiusatus kommi näpata kui neid oli. Klaasi taga olid suveniirid, kujukesed, mida ma kordagi ei puudutanud ja kapi peal põletatud savist õõva tekitava pilguga neegritari pea, mille all peitus magamistoa võti. Ema ja isa tuba oli alatasa lukus, kui neid kodus polnud. Ja muigugi raamatud! Riiulid olid täis tuubitud vanu raamatuid, mille nimed ja asukohad aastate jooksul mällu süübisid, kuigi paljusid neist ma kunagi ei avanud. Paaril korral püüdsin oma silmanägemist testida, otsides riiuleist kõige pisemaid tekste. Aga see oli mõttetu, sest teadsin tähtede järjestust juba ette. Ka Valev Mirtemi teoste ''Kaunid valged laigud'' ning ''Erootika läbi ajaloo'' asukohad olid mul välja uuritud. Neid raamatuid sirvisin salaja, kui kedagi kodus polnud. Kui põnev ja ohtlik ja erutav. Iga kord tundsin südame all valus-rasket kuuma, kui oli kuulda märke kellegi kojusaabumisest.

''Mees Vincist'' rasvased tähes seisid aastaid mu silme ees kui tugitoolis juhtustin istuma. Kõige kummastavam asja juures on fakt, et ma pole seda kunagi lugenud. Olin ju siis juba kunstihuviline, joonistasin, voolisin. Nüüd olen kunstitudeng, õpin skulptuuri läbi ja lõhki tundma, ka Leonardo da Vinci teoste ja avastustega on ammu tutvust tehtud. Kuid seda raamatut ma avanud pole. Rasvastest tähtedest sai justkui sümbol, mis pidigi üksi oma uhkuses raamaturiiulil hiilgama. Ehk nüüd on aeg teost lugeda. Võtan selle oma lähimaks eesmärgiks.

Täna seisab samasugune rarkepärane kapihunnik meie- tudengite uues korteris. Aga kui ma tugitooli vajun ja mööblimühakat silmitsen, valdab mind soe ja turvaline tunne. Mingisugune kodu-kindluse märk on tulnud lapsepõlvest tänapäeva, sugugi mitte ähvardavana, vaid igava osana minu igapäevastest visuaalidest. Niikaua kui elan siin, Narva maanteel.

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...