reede, 8. juuli 2016

Pakamägi


Raikküla kärajad 800

Käsmu



Lootsin küll kirjutada, aga kogu töine aeg läks tellimuspildi joonistamise peale.



 Gruuvin rattaga mööda metsavahet, arutlen endamisi pühaduse mõiste üle, peas kummitab miskipärast Nick Cave´i "They call me the Wild Rose", käin meres ujumas ja siis avastan rannalt uhked kibuvitsapõõsad, südamekujulised õielehed mätastel maas. Ohh, milline ilu! Ahh, kui äge! Ja kukun pildistama.


































Krisztaga tegime sadamas tai-chi´d.











Riiulist leidsin ühe 2008. aasta Loomingu. Mind kõnetas Ellen Niidu tekst väga:
Ellen Niit
Jaanile 25. oktoobril 2006. aastal

Siin seisame nüüd õhtu valguses,
õlg vastu õlga, silmad ehakumal -
kui ahteaegu, päris alguses,
just mõistnud: armastus, see ongi jumal.
Su niudemahl mu üska tormates
lõi uusi kõiksusi ja igavikke.
Nii täiusega tühjust korvates
me saime osaks looja au ja ikke.
Kaks tolmukübet ühte sulatus
ja teine teise varal äkki adus
maailma lõpmatuse ulatust.
Kõik kaduviku hirm me meeltest kadus.
Umbtihnikuis öö, päeva vahemail
meid saadab üha armastuse valgus
ja surma hirmutavail ahelail
on küllap lõppki, kui neil kord on algus.
(Looming 7/2008)
Kes heitleb üksi, kes kahekesi. Inimene pelgab elus. Pelgab surma. Püüab õnne. Klammerdub kaaslase külge. See ka ei päästa. Lähevad kõik. Kõige hullem on vist üksi jäämine kui ollakse aastakümnete jooksul ühte kasvatud. Üks naine rääkis mulle, et pärast mehe surma jäi ta haigeks, närvid on läbi, kuidagi olla ei oska, tunne nagu käsi oleks otsast lõigatud. Nii kohaneb vist enamus elu lõpul taas iseenesega kahekesi olema, tõele näkku vaatama. Salamisi lootes, et teispoolsuses kohtutakse teisega taas.

kolmapäev, 6. juuli 2016

Väljasõit Pakamäele, Raikküla mõisa ja Jürile külla.

Stalker/ Lehtmees; Munga koobas







































      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...