Sipelgapesa suutra

Vammika Sutta
Sipelgapesa suutra

Kristina Viin

04.06.2017

Leidsin oma ettekande jaoks Sipelgapesa nimelise suutra Madžhimanikajast ehk teisisõnu keskmiste õpetussõnade kogust, mis kuulub Suttapitaka õpetussõnade korvi. Tipitakasse ehk kolmikkorvi kuuluvad Vinajapitaka, mis sisaldab mungaelu reeglistikku, seejärel Suttapitaka ehk suutrate korv ning kolmas, Abhidhammapitaka ehk Ülima Seadmuse Korv, mis on peamiselt psühholoogilise sisuga, see sisaldab Abidharma õpetusi, analüüsi ja klassifikatsioone. Suttapitaka ehk suutrate korv on Tipitaka mahukaim ja mõtterikkaim ning ühtlasi kunstipäraseim osa. See koosneb omakorda viiest nikajast ehk kogust, mis omakorda jagunevad paljudeks suuremal või vähemal määral iseseisvateks teosteks. Suttapitaka on koostatud kolmandal kuni teisel sajandil e.m.a. Majjhima Nikaya on selles sisalduvaist kogumikest.

Majjhima Nikaya ehk tõlkes „keskmine kogu“ või kogumik keskmise pikkusega arutlusi, on budistlik pühakiri, teine viiest nikayast Sutta Pitaka korvis. Madžhimanikaja ise sisaldab 152 suutrat, mis tõusevad esile mõttesügavuse poolest. Põhiliselt sisaldab Majjhima Nikaja Buddha ja tema õpilaste arutlusi ja kujundlikke mõistukõnesid, mis puudutavad kõiki Buddha õpetuse aspekte.

Vammika Sutta
Sipelgapesa

Vammika Sutta ehk Sipelgapesa suutra valisin välja kõigepealt kutsuva pealkirja pärast, siis aga leidsin eest huvitava mõistuloo. See suutra on kindlasti huvitav neile, keda huvitab psühholoogia ja unenägude tõlgendamise kunst. Just läbi tähendusliku unenäo tõlgendamise annab Buddha selles tekstis oma õpetust antakse selles tekstis edasi.

Buddha järgija, bhikšu Kumara Kassapa juurde ilmub unes üks jumalus, kes esitab talle kujundliku sisuga loo ning soovitab Buddhal unenäo tähenduse kohta järele pärida. Hommikul läheb bhikšu Buddha juurde ja Nõndaläinu seletab talle nähtud sümbolite tagused tähendused isiksuse koostisosade ja budistliku munga elu kohta.
Unenäos näeb Kassapa ennast seismas sipelgapesa kõrval. See sipelgapesa suitseb öösel ja leegitseb päeval. Ilmub braahman, tark mees, kes käseb Kassapal sipelgapesa noaga kaevata. Kassapa teeb seda ning järjestikku leiab sealt erinevaid asju, mida braahman käsib tal kõrvale heita. Lõpuks leiab ta Naga mao. Braahman ütleb, et jätku ta madu rahule, ta ei tohi madu kahjustada, vaid mees hoopis austagu teda.

Nõnda olen ma kuulnud. Ükskord elas Õnnis (Bhagavat) Šravastis Džeta metsas Anathapindika pargis. Juhtumisi elas ka auväärne Kumara Kassapa Pimeda Mehe salus. (Kommentaarides on öeldud, et Kassapa ema läks nunnaks ehk bhikšuniks, teadmata, et oli tol ajal rase. Tulevase mungaõpilase adopteeris Kosala kuningas Pasenadi.)
Siis, kui öö oli käes, ilmus üks kindel kauni välimusega jumalus, kes valgustas tervet salu, kõrgeaulise Kumara Kassapa juurde ja seisis tema kõrvale. Nii seistes, ütles jumalus talle: „Bhikšu, bhikšu, see sipelgapesa suitseb öösel ja leegitseb päeval.
„Nõnda kõneles braahman: „Kaeva noaga,sina tark. Noaga kaevates nägi tark kaigast: „Üks kaigas, oo, auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska kaigas välja; Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark kärnkonna: „Üks kärnkonn, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska kärnkonn välja. Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark kahvlit: „Üks kahvel, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska kahvel välja; Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark sõela: „Üks sõel, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska sõel välja; Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark kilpkonna: „Üks kilpkonn, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska kilpkonn välja; Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark lihuniku nuga ja pakku: „Üks lihuniku nuga ja pakk, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska lihuniku nuga ja pakk välja; Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark lihatükki: „Üks lihatükk, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Viska lihatükk välja; Kaeva noaga, sina, tark.“ Noaga kaevates nägi tark Naga madu: „Üks Naga madu, oo auväärne isand.“
Nõnda kõneles braahman: „Jäta Naga madu, ära tee Naga maole kahju; austa Naga madu.“
„Bhikšu, sa peaksid minema õndsa Bhagavati juurde ja temalt selle mõistatuse kohta järele pärima. Seda, mida Õnnis sulle ütleb, peaksid sa meelde jätma. Bhikšu, peale Tathagata (Nõndaläinu) või tema õpilaste või tolle, kes on neilt õppinud, ei näe ma ühtki selles maailmas, üheskoos selle jumalate, Marade ja Brahmadega, selles põlvkonnas üheskoos selle erakute ja braahmanitega, selle vürstide ja nende rahvastega, kelle seletus sellele mõistujutule võiks minu meelt rahuldada.“

See oli jumaluse öeldu, kes seepeale korraga haihtus.
Siis, kui öö oli möödas, läks auväärne Kumara Kassapa õndsa Bhagavati juurde. Pärast austuse avaldamist Õndsale, istus ta tema kõrvale ja jutustas Bhagavatile, mis oli ilmnenud. Seejärel ta küsis: „Kõrgeauline isand, mis on sipelgapesa, mis on öine suitsemine, mis on päevane leegitsemine? Kes on braahman, kes on see tark? Mis on nuga, mis on kaevamine, mis on toigas, mis on kärnkonn, mis on kahvel, mis on sõel, mis on kilpkonn, mis on lihuniku nuga ja pakk, mis on tükk liha ja mis on Naga madu?“
„Bhikšu, sipelgapesa sümboliseerib seda keha, mis on tehtud materiaalsest vormist, mis sisaldab nelja suurt elementi, mille on sigitanud ema ja isa, üles ehitatud keedetud riisist ja pudrust, ja allub püsitusele, ärakantusele ja minemapühitusele, haihtumisele ja lagunemisele.
„Millest mõeldakse ja juureldakse öösel päevaste tegevuste põhjal, see on öine suitsemine. Tegevused, mis võetakse ette päeva jooksul keha, kõne ja meele poolt pärast öist mõtlemist ja juurdlemist, on päevane leegitsemine.“
„Braahman on Tathagata sümbol, kes on täiustunud ja täielikult valgustunud. Tark on bhikšu sümbol, kes teeb kõrgemaid harjutusi. Nuga on õilsa teadmise sümbol. Kaevamine on energia tõstmise sümbol.
„Roigas on nõmeduse sümbol. „Viska välja roigas, hülga nõmedus. Kaeva noaga, sina, tark.“ See on tähendus.
„Konn on viha ja ärrituse sümbol. „Viska välja konn: hülga viha ja ärritus. Kaeva noaga, sina, tark.“ See on tähendus.
„Kahvel on kahtluse sümbol. „Viska välja kahvel: hülga kahtlus. Kaeva noaga, sina, tark.“ See on tähendus.
„Sõel on viie takistuse sümbol (pañca nīvaraṇāni), nimelt sensuaalse iha takistus, pahatahtlikkuse takistus, laiskuse ja loiduse takistus, rahutuse ja vaimse murelikkuse takistus ning kahtlemise takistus. „Viska sõel välja: hülga viis takistust. Kaeva noaga, sina, tark.“ See on tähendus.

„Kilpkonn on viie kuhja, viie isiksuse koostisosa sümbol, mis on mõjutatud klammerdumisest, nimelt materiaalne kuju, mis on mõjutatud klammerdumisest, tunnete kuhi, mis on mõjutatud klammerdumisest, kujutluste kuhi, mis on mõjutatud klammerdumisest, mõistete kuhi, mis on mõjutatud klammerdumisest ja teadvuse kuhi, mis on mõjutatud klammerdumisest.
„Viska kilpkonn välja, hülga viis kuhja, mis on mõjutatud klammerdumisest. Kaeva noaga, sina, tark. See on tähendus.
„Lihunikunuga ja pakk on meeleliste naudingute viis valda – silmaga mõistetud vormid, mida soovitakse, ihatakse, mis on meelepärased ja meeldivad, ühendatud meelelise ihaga ja kutsuvad välja lõbujanu; kõrvaga äratuntavad helid... ninaga äratuntavad lõhnad, keelega tuntavad maitsed... kehaga tuntavad kombatavad asjad, mida soovitakse, ihatakse, mis on meelepärased ja meeldivad, ühendatud meelelise ihaga ja kutsuvad välja lõbujanu. Viska välja lihunikunuga ja pakk: hülga meeleliste naudingute viis valda. Kaeva noaga, sina, tark. See on tähendus.
Lihatükk on naudingu ja lõbu sümbol. Viska välja lihatükk, hülga nauding ja lõbu. Kaeva noaga, sina, tark. See on tähendus.
„Naga madu on bhikšu sümbol, kes on hävitanud meeleplekid. Jäta Naga madu; ära tee Naga maole liiga, austa Naga madu. See on tähendus.
 
See on, mida Õnnis ütles. Austusväärne Kumara Kassapa oli rahul ja rõõmus Õndsa sõnade üle.

Selle lihtsa sisuga jutu sümbolism on külluslik. Suutra kirjeldab meeleplekkidest vabanemise protsessi etappe, milles inimene peab kõrvaldama erinevad takistused vaimse kasvamise käigus. Kaigas sümboliseerib täielikku eitamist ja nõmedust, keeldumist vaatamast oma käitumise sisse. Kärnkonn sümboliseerib meeleheidet ja viha. Kilpkonn sümboliseerib viit skandhat. Kommentaarides on öeldud, et kilpkonna pea ja neli jalga on sarnased viie isiksuse koostisosaga. Lihunikunuga ja puupakk sümboliseerivad klammerdumist ja sensuaalseid naudinguid. Suutra kommentaarides on kirjas: „Olendid, kes ihalevad sensuaalseid naudinguid, raiutakse tükkideks sensuaalsete ihade lihunikunoa poolt tajuobjektide paku peal.“ Lihatükk sümboliseerib himu. See esindab toorest energiat, mis veab meid klammerdumisse. Kokkuvõttes kujutab see jutuke isiksuse kaitsekihtide eemaldamise protsessi, mis kulmineerub Naga mao avastamisega sipelgapesa põhjas. Naga esindab inimese spirituaalset energiat, mis on vabanenud klammerdumisest ning on terviklik. Ning samuti viitab madu meeleplekkidest vabanenud bhikšule enesele ning õpetusele, budistlikule dharmale. See oli sissevaade Sipelgapesa suutrasse, mis on Majjhima Nikaya 23. suutra.

Teemaja

Autorist

Kirjanik Lao She

Kodanikunimi Shu Qingchun

Sündis 3. veebruaril 1899. aastal Pekingis vaesunud mandžu aadliku, keisri kaardiväelase pojana.

Tema isa hukkus Bokserite ülestõusu ajal kokkupõrkes inglise sõduritega, kui tulevane kirjanik oli 2-aastane.

Lao She alustas oma teadlikku elu murrangulisel ajal. Kuueaastaselt alustas ta oma haridusteed veel keisririigi ajal eraõpetaja juures, õppides seal traditsioonilisel viisil iidset kirjakeelt wenyan´i  ja konfutsianistlikke klassikuid. Aga õige pea vahetus traditsiooniline elukorraldus uue korra vastu. Ta astus uue vabariigi ajal riiklikku algkooli, kus õpetati juba kaasaegse pedagoogika meetodite järgi. Üsna varsti lõpetas ta ka õpetajate seminari, 18-aastaselt sai temast Pekingi algkooli direktor, hiljem ametnik ja hiina keele ja kirjanduse õpetaja Tianjinis.
Pekingis hakkas ta käima Yanjingi ülikoolis vabakuulajana loengutel. 1924. aastal viis elutee Lao She Inglismaale, kus ta õpetas alguses Londonis, hiljem Oxfordis hiina keelt ja kirjandust ning õppis ise inglise keelt.
Inglismaa-aastatel saab temast kirjanik Lao She, kus ta oma esikromaaniga „Auväärse Zhangi filosoofia“ äratas Hiina tähelepanu.
Sõja-aastatel lülitub Lao She Hiinas vastupanuliikumisse. 30. aastate lõpul hakkab ta Wuhanis välja andma partiootilii kirjanduslik-propagandistlikke ajakirju ning juhtima Guomindangi valitsuse ajutises pealinnas Chongqingis Ülehiinalise Kirjandus-ja Kunstitöötajate Vastupanuliiga tegevust ning kirjutab patriootlikku ilukirjandust.
1949. aasta 1. oktoobril Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamise liitub ta Hiina Rahvavabariigi ülesehitajate ideoloogi, täis usku ja lootust. Kommunistlikud võimud külvavad ta üle aunimetuste ja ametitega. Ta saab „rahvakunstniku“ tiitli ning saab Hiina RV sotsialistliku parlamendi liikmeks, kirjanike ja kunstitöötatajate liidu juhatusse ning  kirjandusajakirja „Beijing wenyi“ peatoimetajaks.
Ei ole teada, kui palju läks Lao She režiimiga kaasa tegelikult  heauskselt ja kui palju teda selleks sunniti.
Tema elu lõppes traagiliselt. Kui ta 1966. aasta 23. augustil pärast haiglasviibimise perioodi naases enda juhitava ajakirja toimetusse, leidis ta eest märatsevad punasõdurid hungveipingid, kes peksavad ta poolsurnuks ning anti ametivõimudele üle. Ühe päeva möödudes leiti tema laip Pekingi äärelinnast Taipinghu järvest.  Toimus Mao Zedongi kultuurirevolutsioon.

Looming

Lao She hakkas kirjutama juba teismeeas,mil ta katsetas wenyani traditsioonilises kirjakeeles luuletusi ja novelle.
Kirjandusteadlased räägivad kahest Lao Shest, sõjaeelsest suurest romaanikirjanikust ja sõjajärgsest propagandakirjanikust. Tema tekstide paremik jääb sõjaeelsesse aega, eriti 30ndatesse.
Lao She kirjutaski palju üleminekuaja inimeste traagilisi elusaatusi ja vasanduvaid inimtüüpe läbi peene huumoriprisma.  Läbi inimsaatuste kirjeldas ta ajastu vaimu.

 „Teemaja“ on samuti sõjavastane patriootliku sisuga näidend, kus ta kasutab iidsele jutuvestjate kunstile iseloomulikke muusika ja trummi saatel retsiteerimise võtteid.  Õieti tähendabki sõna „romaan“ hiina keeles „xiao shuo“ „väike ütlema“ või „väike jutt“, mis tuleneb otse iidsest suulise jutuvestmise traditsioonist. Ilukirjandus oli kuni üsna hilise ajani Hiinas lihtrahva lõbu, mida esitasid jutuvestjad. Kõrgem ja haritum seltskond tegeles muinasjuttude asemel filosoofia ja poliitikaga.

Näidend „Teemaja“

„Teemaja“ ilmus 1957. aastal. Näidendi kese ja sündmuspaik on üks PekingiTeemaja nimega „Yutai“ , mis kuidagiviisi elab üle kolm näidendis käsitletud ajastut ja iga vaatus kirjeldab ühte neist.

1)      1898 Esimene vaatus algab Qingi dünastia lagunemisega, mil keiserDe Zongi uuendusmeelne peaministri Kang Youwei reformiliikumine on lüüa saanud ja Hiinat on laastanud just Hiina-Jaapani sõda. Ähvardab Bokserite ülestõus 1899-1901. Paljud inimesed on võõraste vastu väga üles ärritatud. 1911 langes Qingi dünastia leskkeisrinna tagurlikkuse tõttu.

2)      1916 Teine vaatus räägib juba Vabariigi aegsest Hiinast.

3)      1948 Kolmandas toimub Hiina kodusõda Goumindangi (Hiina Vabariigi valitsusele lojaalsed jõud)  ja kommunistliku partei vahel

Tegelased kui ajastu tüübid

Teemaja on väga erinevatest ühiskonnakihtidest pärit inimeste kokkusaamiskoht, tegelased ise ongi ajastu erinevad tüübid.  Lao She peegeldabki läbi tegelaste elusündmuste ühiskonnas toimuvaid muutusi ja poliitilisi päevasündmusi. Näidend hõlmab endas 50 aastat

Teemaja peremees on Wang Lifa, nutikas, uuendusmeelne, rahumeelne mees. Majas käivad teed joomas vaesunud aadlikud, üks kupeldaja, nuhid, kes läbi kolme vaatuse vastavalt valitsevale võimule oma ülemusi vahetavad, heidikud, allilmategelased, sõdurid, keisrikoja eunuhh Pang, kes ostab endale Teemajast noore nälginud tüdruku naiseks, löömamehed ja muidu veidrikud. On segased ajad  toimub dekadentlik aja surnuks löömine ja arvete klaarimine. Kõigi kolme vaatuse  ajal on Teemaja seinal silt, „Riigiasjade arutamine keelatud!“ mis iga kord on aina suuremalt ja värvilisemalt välja maalitud.

Esimeses vaatuses on interjöör traditsiooniline, pakutakse hautatud lihaga nuudleid ja teed, inimesed käivad oma puurilindudega, mängivad malet jutustavad omavahel imelugusid ja elutarkusi, näiteks seda, kuidas on kõige parem oopiumit suitsetada ja kaubeldakse igasugu imevidinatega. Esimese vaatuse lõpusmüüakse üks nälgiv külatüdruk peaaegu olematu raha eest keisrikoja vaesuvale eunuhhile maha.

Teises vaatuses, Vabariigi aegses Hiinas on teemaja juba oluliselt muutunud. Kui kõik teised teemajad on juba kinni pandud, siis leidlik ja uuendustega kaasaminev teemaja peremees Wang Lifa on  on oma „Yutai“ nimelise teemaja pansionaadiks ümber korraldanud. Enam nuudleid ja liha ei pakuta, ainult teed ja mangoseemneid. President Yuan Shikai on sel ajal oma eluaastate lõpul ja ähvardab ennast keisriks kuulutada. Seintelt on koristatud jumaluste pildid ja asendatud välismaiste tubakareklaamide kaunitaridega. Pansionaadis elavad põhiliselt üliõpilased, sest nemad pidid olema ainukesed, keda usaldada saab ja kes kindlasti üüri ära maksavad. Endised aadlikud on täiesti vaesunud,  salapolitesei nuhid, kes nüüd Vabariigi poolele üle on läinud, otsivad endiselt saaki ja laostunud eunuhhile müüdud naine naaseb teemajja, et sealt tööd paluda ja koka-koristajana tööle asuda. Kõigil on vaesus käes ja ka nuhid peavad süütuid inimesi iga vähegi eksliku lause pärast väejooksikutena üles andma. Ohvitseridele antakse üles kupeldaja Rõugearmiline Liu ja paar üliõpilast ka. Wangi majaperemees läheb kapitalistlike ideedega kaasa ja asutab kõrvale tehase. Mõned  on ühinenud rahvusliku ja keisrimeelse Bokserite liikumisega „Õigluse ja ühtsuse liiga“.

Kolmandas vaatuses on aasta 1948. Käimas Hiina kodusõda. Jaapanlased on võidetud ja kommunistid jõudnud Pekingi alla. Linnas märatsevad Guomindangi eriüksused ja ameerika sõdurid. Teemaja ei näe enam nii hea välja kui esimeses kahes vaatuses, toolid on asendunud järdega, interjöör on tume ja kulunud. Ainus silmatorkav asi ruumis on silt „Riigiasjade rääkimine keelatud“, mis nüüd on veel suurem kui varem. Ning lisaks on üles pandud silt „Tee eest ettemaks“. Õpetajad streigivad ja neid karistatakse selle eest. Ühelt poolt ähvardab üks Emand Pang, eunuhh Pangi vennapoja naine ,kes tahab keisrinnaks saada, teemaja põhja ajada, teiselt poolt üritab  Kupeldaja poeg noor kupeldaja Rõugearmiline Liu  punavõimudega koostööd tehes Teemajast pordumaja teha ja see Wang Lifalt käest haarata. Ja lõpuks kommunistliku ülemus Sheni, sõjaväepolitsei osakonnajuhataja heakskiidul see tal ka õnnestub. Teemaja pidaja Wang aga poob ennast tagaruumis vaikselt üles.

Varsti peale seda kuulutatakse välja Hiina Rahvavabariik.

Igaljuhul trööstitu lugu. 50 aasta jooksul käib alla nii traditsioonline Hiina kultuur, kui teemaja kui inimeste elud. Eks Lao She oli ise paljugi  kogenud ning napis järelsõnas tunnistabki Lao She, et ta kirjutabki põhiliselt sellest, mida on näinud  ning ütleb, et „mida elus olemas ei ole, seda ei saa keeles väljendada.

„Teemaja“ on maailmas tuntuim hiina kaasaegne draamateos. Lao She kuulsa näidendi auks avati 1988 . aastal Pekingi südalinnas meelelahutuskoht „Lao She teemaja“, mis on küll rohkem turistidele suunatud kommertslik koht. Kuigi seal on traditsiooniline interjöör ja rahvuslikud muusika- ja akrobaatikaetendused.