Kena kevade

Katsetan digikunsti... mõnna:)

Hele hommik Tartus

Lihtsad asjad, siirad tunded.

Seiklen Tartu ja Tallinna vahet.Vaja koolis käia, tarvis näitusi külastada(viimati Orlan-Eestis!). Elu on päris tore.
Aga mõte liigub ka Võrumaa poole. Ikka ja jälle meenub tore koerake, Lotte, kes mind ootab.
Jällenägemised on rõõmupöörased, pikalipillavad. Koer ei ole loll- kaks kuud pole nähtud-, aga mäletab! Ja kiunub. Ja hullub.
Kui esmane vaimustus möödas on, tirib Lotte mind mööda küla kondama, võsavahele, tihnikuisse ja lagendikele. Koos on tore maid avastada, mööda mättaid nuuskida. Joovastavad tunnid mälusoppides.
Kui metsas käidud, on silm selgem, hing helgem, ise endale lähedam. Maalaps jääb maalapseks.

Fotod suvest 2006.

Ma ei oska üldse arvutada. Ma ei oska üldse vene keelt. Ma ei oska anekdoote rääkida. Ma oskan ainult joonistada ja lollusi välja mõelda. :) Andke tööd. Raha on otsas.

neutraalselt niriseda nirvaanasse

aeg-ajalt ei ole üldse mõistust peas
siis suudan ma vaid kokutada ja nokutada*
nivelleerides normaalset kahekõnet
muidugi mõistes et midagi öelda pole
kuigi tahaks

vaikses ruumis
naelutatult neelatada
kui peab vait olema
närviliselt naeratada
kui nõutakse kommentaare
oma pildile näituse avamisel
või midagi muud

kui nähtav olles tahaks nägemata olla
kodus teki all
mõeldes
milleks kõik see tühi jutt
ja tuju üht !

neetud naiivne naine
ei teagi kas kaineks
ka kunagi saan
selles elus
neutraalselt niriseda nirvaanasse


*nokutada- mõelda nokudest ja kadestada meessugu, et mul nokut pole. K.V

Kas juua täna või siis mõnel teisel päeval, selles on küsimus.

Emojõgi (kuivnõel, 2007)