Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama!

"Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastani 42. 

"Käes on aeg tuua rahva ette Delegatsioon K viies ülevaatenäitus pealkirjaga "Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum".

Delegatsioon K koosneb neljast Tartuga seotud naiskunstnikust: Kairo, Kristina Viin, Kärt Rebane ja Kudrun Vungi.

Kairo ütleb ise, et eelmiseks ülevaatenäituseks suutis ta lõpetada vaid kaks maali ja vaevles olmeängistuse käes. Vahepeal on ta saanud rohkem maatoitu, päikesepaistet ja L-türoksiini. Pilte valmis pauhti 12, mitme näituse jagu, paljud uutest ripuvad praegugi Ruhnu rahvamajas. Kairo tänab möödunud aastat metseeni eest, kellele kuulub lõviosa eksponeeritud töödest. Elagu!

Kristina Viin on jätkanud illustreerimistöödega, aga õppinud ka hulgaliselt võõrkeeli ja sukeldunud orientalistikasse. Delegatsioon K mullusel ülevaatenäitusel rippunud Kristina töö põhjustas Tartu kunstielumaastikul eelmise aasta lõpus pisitormi veeklaasis, sellise armsa ja nunnu. Saavutuseks saab lugeda seda, et Kristina tegi oma esimese ja eduka raamatuküljenduse.

Kärt Rebane on viimase aasta jooksul "pööraselt, hardcore'ilt, märatsevalt, katustlennutavalt edevalt ja kuulsust ihaledes" üheksast viieni tööl käinud, vanem õde ja tädi olnud, kanu toitnud, käe kipsi kukkunud ning mõned asjaarmastaja maalid teinud.

Kudrun Vungi elu on läinud möödunuga võrreldes ülesmäge. Kudrun surfab õnnelainel ja küllap kajastub see ka tema dekoratiivsetes, värviküllastes piltides. Õitseb õnn, õitseb armastus ja õitsevad kaunid naised lõuendil."

(Tekst: Kärt Rebane. toim).

Ühepildinäitus Physicumi galeriis

Ühepildinäitus
Physicumi galeriis
16. – 30. jaanuar 2017
Kristina Viin „Ma olen vaikne järv“

Kristina Viin on 1985. aastal sündinud Võrumaalt pärit kunstnik, illustraator ja luuletaja. Ta on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptorina. Õpingud EKA magistrantuuris jäid pooleli, praegu õpib ta Tartu Ülikoolis usuteadust ning kõrvalerialana Ida-Aasia kultuure ja keeli.

KV: „Kaasaegses kunstis on palju küsimusi, kriitikat ja valu. Kuna olen sellest kõigest (ka elus) pisut väsinud, püüan praegu maalides pigem vastuseid leida, kujutada positiivset – meelerahu seisundit ja ja mittedualistlikku kõiksusetunnetust näiteks. See maal ongi tehtud teadlikult väga hea tunde ja mõttega, positiivse energiaga töötades. Konkreetne visioon tekkis tegelikult läinud kevad-talvel jooga tunnis savasana – asendis täielikus meelerahus keset pimedat ruumi lesides. Tundsin ennast nagu vaikne, tasase pinnaga metsajärv niiskelt lõhnavade samblamätaste vahel. Niisiis püüdsin seda nägemust akrüülvärvidega lõuendile luua. Kuna olen suur metsa-armastaja, siis selline see siis saigi, pisut ka inspireerituna tiibeti tankadest. Mulle meeldis hea õpetaja ja religiooniloolase, klassikalise filoloogi Marju Lepajõe kommentaar maali kohta: „esimest korda ma näen, et naist on kujutatud totaalselt subjektina, mitte objektina.“ Nõnda ma püüdsin ka tõepoolest kujutada. Mida ma aga Marjule ei öelnud, kuid mis on tõenäoliselt ilmne – tegelikult polegi minu jaoks oluline, kas inimest markeerib pildil mees või naine. Maalil on inimene täiuslikus olemises, sugu pole oluline. Erootikaga pole siin suurt pistmist. See, et tegemist on naisega, on puhas juhus – sest ma ise olen naine. „
Maal „Ma olen vaikne järv“ oli esmakordselt eksponeeritud kunstirühmituse Delegatsioon K ühisnäitusel Tartu Genialistide klubis eelmise aasta sügisel ja pälvis tähelepanu sotsiaalmeedias seoses Tartu kunsti aastanäitusega 2016. Ühepildinäitus on sissejuhatuseks 2017 sügiseks kavandatud KV näitusele Physicumi galeriis.
Vaga vesi, sügav põhi.

Artikkel Tartu Postimehes. 

http://tartu.postimees.ee/3982977/zuerii-karm-otsus-toi-uehepildinaeituse

Täistekst:
 "Tasaselt voolanud Tartu kunstielujõgi muutus detsembri keskel üsna tormiliseks. Rahulolematuse põhjustas Tartu kunsti aastanäituse žürii karm otsus, mille tulemusel pääses vaatajate ette teoseid 59 kunstnikult. Näitusele soovis oma loominguga saada aga 96 autorit. Järellainetusena tekkis esmaspäeval Physicumi galeriis ühepildinäitus. Välja on pandud ainult üks teos – maal «Ma olen vaikne järv», mida žürii kunstimajas toimunud aastanäitusele vastu ei võtnud.

Ühepildinäituse taiese autor Kristina Viin valas jõulukuul oma kibeda pettumuse suhtlusmeedias välja ja avaldas seal ka teose repro.

Andekas mitmel alal

Ühepildinäituse autorit tutvustades tõi Physicumi galerii eestvedaja, Tartu ülikooli füüsikainstituudi direktor Jaak Kikas välja Kristina Viina andekuse mitmel alal: ta on akadeemilise hariduse poolest skulptor, tegutseb illustraatorina ja on avaldanud aastal 2014 luulekogu «Nõtkel elevandisammul».

Maali «Ma olen vaikne järv» korraldamist Physicumi galerii ühepildinäituseks põhjendas Kikas sellega, et teos on saanud palju tähelepanu, kuid on ka iseenesest mõjuv. «Ega see pilt päris üksikuks jää,» lisas ta. «Me oleme harjunud, et kunstinäitus toimub kompaktselt ühes ajas, sel on algus ja lõpp. Kristina ühepildinäitusele tuleb aga sügisel järg õige mitme pildina.»

Kristina Viin tegi enda sõnul teose «Ma olen vaikne järv» teadlikult väga hea tunde, mõtte ja positiivse energiaga töötades. Maalides püüab ta pigem vastuseid leida ja kujutada head, näiteks meelerahu ja mittedualistlikku kõiksusetunnetust, sest on elus ette tulevast kriitikast ja valust väsinud.

Kõnealuse pildi maalimisele eelnenud visioon tuli kunstnikul joogatunnis savasana-asendis täielikus meelerahus keset pimedat ruumi. «Tundsin ennast nagu vaikne, tasase pinnaga metsajärv niiskelt lõhnavate samblamätaste vahel,» kirjeldas ta. «Niisiis püüdsin seda nägemust akrüülvärvidega lõuendile luua.»

Silver Vahtre blogist

Kunstnik Silver Vahtre on üks neist peaaegu 40 kunstnikust, kelle tööd žürii Tartu kunsti aastanäitusele ei võtnud. Ta avaldas oma blogis Lahtiveeretaja 10. jaanuaril üsna krõbedalt kriitilise postituse, kus ta osutas aastanäituse kujunduslikele vajakajäämistele, aga ka sisulistele küsitavustele.

«Kas oleksin viitsinud kirjutada, kui mu tööd oleks näitusel väljas? Vaevalt. Kas oleksin sama kriitiline olnud? Ei ütle,» kirjutab ta blogis. «Igatahes ei tohiks grupp seltsimehi «Tartu kunsti aastanäitus 2016» nime all pakkuda administreeritud (lubatud ainult paberitega kunstnikule!), autorinäituse maiguga väljapanekut, selleks on neil vabad käed tervel jooksval aastal. Sellise nimega näitus peaks ju pigem näitama, mis asi on «tartu kunst».»

Kristina Viina ühepildinäitust kommenteerides ütles Vahtre eile, et see on muu hulgas hea selle pärast, et võib ehk anda aimu kunstimaja näituse etteantud formaadist, kujunduse laadist, millest žürii pidi lähtuma aastanäituse piltide valikul.

Galeriis veel üks näitus

Physicumi galeriis saab praegu vaadata ka üht täiesti erilaadset väljapanekut. «Tekkis idee, et füüsikainstituudi laborid võiksid oma kokkuvõtted aasta lõpuks teha sedapuhku kunstilises vormis,» selgitas direktor Jaak Kikas. «Žanriliselt on see näitus mitmekesine ja ulatub minimalismist realismini.»"

Raimu Hanson

Märkmeid

teist korda järjest
avad külmkapi nagu
sigiks seal miskit
kontrollima peab ju mis
seljataga tehakse
*

ma ei näe
vaatan, aga ei näe
valgus kõrvetab nahka
naha pinnal on närvid
pikad õrnrohelised tundlad
haaravad vaid elektrit
tundmuste spektris
segamini on värvid
mööda jahedat treppi
tukslen nagu liblikas
ja ei mõista takti
kuumas vees
jahutan seda pimedust
upun omaenese
püüdluste soos
*

November 26 at 1:34pm · 

Koristan hommikul kööki ja... panen jõulutuledki toa aknale põlema, et lapsel oleks armsam ärgata. Mõne aja pärast ilmub magamistoast üks eriliselt pahur tegelane ning pistab kohe pragama: "Nii, kes jättis jõulutuled põlema? Emme, kas sina panid need põlema või? Jõulutuled on vaja kohe välja lülitada, muidu patarei saab ju tühjaks. Pane kohe tuled kinni! Täna sellisel päeval ei saa tuled niimoodi põleda." "No aga selleks need tuled ju ongi, et nad põleksid." "Ei. Ainult siis tohib põlema panna, kui õige jõulupäev on ja jõuluvana tuleb. Muidu jõuluvana tuleb ja näed... ei olegi tulesid..." Ja nõnda edasi. Oleks ta ainult poes kah sama kokkuhoidliku mõtteviisiga...
*

November 19 at 6:17pm · 

Kondasime täna lapsega Viljandis Uueveski orus ringi. Kui mööda teed jalutasime ning treppide ja avara vaateni jõudsime, hõiskas laps: Uaau! Tule vaata! See on "Käsmu mere ääres"! Kas sa mäletad? See on väga ilus! See kõik on minu tehtud!

*

November 16 at 5:50am · 

kuigi mõtlen, et hiina keel on õppimata ja vaja veel natuke äratuskellani magada.
Siis veel mõned sekeldused inimestega ja jõuan hobusetalli.
Seal istun karjateel, mis on elektrikarjusega ääristatud, keset suviseid välju, nuusutan rammusat õhku ja kogun julgust,
et ujudes läbida lomp, kust viib porine tee üles hobusekarja juurde, kes mind ei tunne,
nad sõbralikult nuhutavad mind, annan neile kätt, silitan koonusid, kuigi leiba kaasas ei ole. Nad lasevad mind läbi, jõuan tagasi majja, nii, väga hea, nüüd on aju vist mingid andmed jõudnud ära protsessida, võib ärgata.
Kell on pool kuus, heliseb äratuskell, sest õhtul ei jõudnud õppida
pesen silmad ära, kohvi ei joo ja asun tööle.
Muidugi, kõikideks aineteks ei jõua ikkagi valmistuda.
*

November 13 at 9:12pm ·

(Melaneesia Dobu rahvast.

"Abielu sõlmitakse muidugi inimesega, kes tuleb väljastpoolt seda usaldusväärset ringi. Jäädes lokaalrühma sisse, liidab abielu seetõttu kahte küla, kelle vahel valitseb ilmselge vaenulikkus. Abielu ei too kaasa mingit vaenulikkuse leevenemist. Seda ümbritsevad tavad tekitavad juba algusest peale kahe rühma vahel konflikti ja halbu tundeid. Abiellumise algatab ämma vaenulik akt. Ta tõkestab kehaga oma maja väljapääsu, kus nooruk tema tütrega magab, ning seega on nooruk lõksus ja avalik kihlustseremoonia saab alata. Enne seda on poiss murdeeast alates igal ööl vallaliste tüdrukute juures maganud. Tava kohaselt on tema enda maja tema jaoks suletud. Ta väldib vahelejäämist hulk aastaid, sõbrustab paljude tüdrukutega ning lahkub alati majast aegsasti enne päevavalgust. Kui ta lõpuks lõksu püütakse, siis juhtub see harilikult sellepärast, et ta on ringiuitamisest väsinud ning ühe kaaslase juurde püsivamalt paigale jäänud. Ta ei ole enam nii hoolikas hommikuse ärkamise suhtes. Siiski ei arvata mitte kunagi, et ta on valmis abieluga kaasas käivaks häbistavaks kohtlemiseks ning et pigem sunnib selle talle peale ukseavas seisev vana nõiamoor ehk tema tulevane ämm. Kui külaelanikud, kelleks on tüdruku emapoolne suguvõsa, näevad vana naist liikumatult oma ukseavas seismas, kogunevad nad kokku ja publiku põrnitseva pilgu all laskuvad poiss ja tüdruk alla ning istuvad maas olevale matile. Külaelanikud põrnitsevad neid pool tundi ja lähevad siis järk-järgult laiali ning midagi muud ei toimu; paar on ametlikult kihlatud."

(Ruth Benedict "Kultuurimustrid", lk 156-157)

*

 Delegatsioon K näitus Hullunud Tartu festivalil 2016. Aare Pilve ja Jaak Kikase pildid.

November 26 at 2:42am · 

found objects art? pesa, kus enam istuda ei saa. vähemalt ma lõikasin tomativarred täna lõpuks akna pealt ära ja pesin ülemise korruse aknaid.

Hullud Tartu naised

NaNa ehk Naivistid ja Naiivitarid Naiivis 15. jaanuarini

Näitus "Pildi lugu" Jakobi galeriis

http://klassikaraadio.err.ee/v/delta/loigud/f19887ab-dae2-46bb-aa64-80c4f04c173c

"Omaeluloolisus: Kes ma olen?"

TKK galeriis Noorus: Omaeluloolisus: Kes ma olen?

Teisipäeval, 6. detsembril avati Tartu Kõrgema Kunstikooli galeriis
Noorus näitus "Omaeluloolisus: Kes ma olen?" Näituse
uurimisobjektiks on oma elu looks kirjutamine. Seda ülesannet täites
kerkivad esile erinevad, huvitavad, edasiviivad küsimused, kuid peamiseks
on ja jääb: kes ma olen?
Elulookirjutus (inglise keeles: life writing studies) on praktika, mis
mängib suurt ja olulist rolli kultuuri toimimismehhanismina. Kirjutatud
ehk fikseeritud tekst on meedium, mõistmaks maailmas toimuvat ja toimivat.
Tekstiks võib olla nii kirjatähtede formaat, kui ka visuaal: video, foto
või heli. Tekst on kui keha, (kes) mis suhtleb mänglevalt, jutustavalt või
hoopiski ilma sõnadeta.
Olen elu-uurija. Elu kui selle protsessi eksploratsiooni avastaja
ja kinnipüüdja. Külmutatud mälestushetked (i.k. frozen memories) on võtnud
omale uue elu - siin, galerii pinnal, seinal - kirjas, pildis, -
ütleb näituse kuraator Kristina Kivirand näitust iseloomustades.

Näitusel osalevad kunstnikud: Inge Baauw, Margot Kask, Kristina Kivirand,
Veiko Klemmer, Paavo Käämbre, Wim Lamboo, Kristina Viin ja Nina Potrykis.



Näituse kuraator on Kristina Kivirand.

Näitus on avatud kuni 23. detsembrini.
Galerii Noorus asub Tartus, Riia 11 ja on avatud T-L kl 12-19. Näituse
külastamine on tasuta.

Hullunud Tartu

11. novembril

TÜ vanas anatoomikumis (Lossi 38)

18.00 näituse avamine
19.00 teatrietendus „Õudukas” (E .A. Poe ainetel) – esitab Altermanni Teatritrupp

12. novembril

TÜ vanas anatoomikumis (Lossi 38)

16.00 esimene kogus kirjarahvast: Andres Ehin, Ervin Õunapuu oma filmiga “Taevavõti”, Mehis Heinsaar, Marko Kompus
17.20 Helena Tulve pala “Silmaja” esitab kandlel Kristi Mühling
17.30 teine kogus kirjarahvast: Triin Soomets, Urmas Vadi, Peter Sragher (Rumeenia), Maarja Pärtna
18.50 DAstrugistenDA: Philip Meersman (Belgia), Peter Waugh (UK/Austria), Sergej Birjukov (Vene/Saksa), Fjorton (Belgia), Luulur + KreatiivRoomet
20.10 Carolina Pihelgase raamatu “Õnnekangestus” esitlus: Carolina Pihelgas & Sven Vabar
20.45 neljas kogus kirjarahvast: Asko Künnap, Karl-Martin Sinijärv, Valdur Mikita, Elo Viiding
22.00 Mart Siimeri kooripala “Võrusse ehk Võrru” maailma esiettekanne (segakoor MaSk ja Vanemuise keelpillikvartett)
22.15-22.45 siirdumine Kirjanduse Maja krüpti (Vanemuise 19; sissepääs hoovi poolt)

Kirjanduse Maja krüptis

22:45 DJ-d Mart Velsker, Jaak Tomberg, Chungin Han Minjujui, Berk Vaher

Festivali toimumise ajal on üleval kaks näitust – TÜ vanas anatoomikumis ja Kirjanduse Maja Krüptis. Kas mõlemal või ühel pool on esindatud Kristina Viin, Enn Põldroos, Priit Pangsepp, Priit Pajos, Jaan Toomik, Anne Rudanovski, Rauno Thomas Moss, Asko Künnap ja Albert Gulk.

“Hullunud Tartu” kuraatoriks on Jaan Malin, korraldajateks Eesti Kirjanduse Selts ning Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond.

NAKatus!

                          Plakati autor Marja-Liisa Plats

Rühmitus Tartu NAK pole ammugi enam pelgalt kirjameeste selts.  Läbi aastate on NAKi ringis liikunud kauneid ja andekaid kunstnikisikuid.  Nii mõnigi NAKi igiliige on muuseas tuntud ka visuaalkunstnikuna.  Aapo Ilves oli suurepärane graafik enne kui hakkas geniaalseks fotomanipulaatoriks. Koos Vahur Afanasjeviga, kes on harrastanud filmikunsti,  teeb Ilves kaastööd kuulsa kunstniku Allah Pugatschova blogis (http://pugatchova.blogspot.com/ ).  Priit Salumaa on tuntud fotograafina. NAKlased on üleüldse kirglikud fotograafid, meelisteemaks  akt.  Alates aastast 2008 on NAKiga liitunud kursilane Albert Gulk  ning tänaseks Kõrgema Kunstikooli lõpetanud noored kunstnikud Marja- Liisa Plats, HUUPI ja Kristina Viin.

Olete oodatud avamisele  14.10.2010 kell 17.00

Al Paldrock nonGratast Tartus. Pöörast kunsti!

Oksjon

Meie teosed

Nalja saab: Tartu restoranis saab katteriide alt vulvat piiluda.

Oksjon

Olete oodatud Tartu noore kunsti kevadoksjoni näituse AKT! avamisele
restoranis Volga 6. mail kl 17.
Oksjonitöödega saab tutvuda alates näituse avamisest Volga restoranis
ja internetiaadressil www.lmk.ee/akt.

Oksjon toimub 27. mail kl 19. Oksjoni viib läbi Georg Poslawski.


Külli Hansen
Tartu Loomemajanduskeskus
510 6865

Kaisa Eiche
Tartu Kunstikuu
510 5575

Kiwa
näituse kuraator
5399 4864

Autoportree

Tartu Kõrgema Kunstikooli noored skulptorid ja Soome Saimaa Rakenduskõrgkkooli kaunite kunstide osakonna tudengid on vorminud oma põnevaimad ideed ja tundmused küll kivisse ja pronksi, küll kipsi ja paperisse, küll silikooni ja puitu ja rauda ja tulle ja... – Võru Linnagalerii avarad näitusesaalid teavad, millesse veel.

Täna on kõik need teosed just Sinu jaoks kohad sisse võtnud, et haarata Sind oma lustakasse vestlusringi. Nii et ära ole nagu kinnine ja tukkuv kolmemõõtmeline objekt, astu aga uksest sisse, ütle selge ja kõlava häälega ”Tere päevast!” ning asu koos vastärganud eksponaatide ning võimalusel koos teiste näitusekülastajatega agarasti diskuteerima!

Vestluse teemad on jäetud targu vaikimisi, kohapeal kunstiteostega tõtt vaadates üles tõstatamiseks. Kui tekib vastupandamatu tung arutleda teemadel ”Kas see siis ongi kaasaegne kunst???”, ”Millest mõtleb noor kunstnik?” või ”Millisest Emajõe lõigust latikas kõige paremini võtab?” või paelub teid hoopis millal Euro tuleb - kõik on lubatud. Võib juhtuda, et oled kidakeelne diskuteerija, ka sellest pole lugu - kunstiteosed räägivad iseenda eest ning isekeskiski üsna häälekalt. Ja tee või tina - enamasti räägivad nad
tõtt.

Tartu ja Soome tudengite ühisnäitus on varem olnud üleval ka Tartus Y galeriis ja galeriis Noorus. Siiski on näitus igas kohas eriilmeline,sellel on erinev lähenemine ja teema.

Näituse kuraatoriks on Kristina Viin, noor kunstnik Võrust.

Näitused ootavad huvilisi E-R kella 12-18:30. Näitus on Võru Linnagaleriis avatud kuni 16. aprillini 2010. Näituse külastamine on tasuta.

Minu oivaline seiklus Tamperes

Ehk hullus ja arutus.


Käisime PARAlastega, no tegelikult üsna eakate härradega Tamperes näitust avamas. Vastuvõtt oli võrratu- palju süüa, palju juua, palju külastajaid. Avamisel tegin tutvust ühe noortekambaga, kes olid ilmselgelt kunstitudengid. Neid on kerge muust massist eristada. Küsisin neilt, kas keegi tunneb Tiina Raaterovat, kes oli eelmisel aastal Tartu Kõrgemas Kunstikoolis vahetusüliõpilane. Ennäe, neil oligi number varnast võtta, ja poole tunni pärast sain Tiinaga kokku.

Jätkasime veinijoomist ööbimiskohas. Mina ja minu endine vana peika R suutsime end kogematakombel nii pildituks juua, et läks suisa käsikähmluseks. Kui olime juba arutuseni vaielnud teemadel, millest kumbki midagi ei mäleta, leidis ta, et nüüd oleks paras aeg minuga vahekorda astuda. Kuna mina aga keeldusin ja minu vastumeelsus teda veelgi enam sütitas, olin sunnitud teda näkku lööma. Mispeale R lajatas mulle paraja litaka vastu põske.

Et mulle nõnda häbitul kombel liiga oli tehtud, võtsin oma kompsud, tormasin ummisjalu välja ja astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse baari. Kui olin seal mõnda aega vahtinud, leidsin, et ega mul seal suurt midagi teha pole ja tahtsin lahkuda. Kahjuks ei leidnud ma ühtegi ust, mis viitaks väljapääsule. Ma ei saanud sellest neetud urkast välja. "EXCUSE ME, HOW CAN I GET OUT OF THIS BAR?" küsisin inimestelt inglise keeles, sest mina kui lõunaeestlane ju soome keelt ei kõnele. Kuna mitte keegi minu abipalvet tõsiselt ei võtnud,(arvasid vist, et tegin nalja), otsustasin ühe õlle tellida ja seltskonda maha istuda.(Hiljem vaatasin tšeki pealt, et see maksis 8,9 eurot.) Ja tütarlaste kambale järgnedes ma sealt mõne aja pärast ka välja pääsesin.

Ööbimispaika naastes haaras mind enneolematu ja ohjeldamatu kättemaksutung. Minust oli saanud fuuria. Kuna R ja härra Luuk magasid korteri ülemisel korrusel ja mina koos nende maise varaga alumisel, asusin segamatult asja kallale. Rebisin ribadeks särgi, mida pidasin kahtlemata R omaks, seejärel haarasin ühed saapad ja valasin need kraani all vett täis. Viimaks pillasin asjad R kotist südamerahus mööda tuba laiali. Korraks käis peast läbi mõte ka läptop aknast alla visata, aga õnneks leidus minus veel inimlikkust. Oma koti aga võtsin igaks juhuks kaissu.

Hommik oli ilmutuslik. Ärgates aimasin midagi halba. Igaks juhuks ei pistnud enneaegselt pead teki alt välja. Järsku kuulsin härra Luugi nördinud häält: "Kes mu särgi ära on lõhkunud? See oli minu ainus, ilus kollane särk. MIKS MU SAAPAD MÄRJAD ON?"
Olin vist midagi sassi ajanud. Olin vist öösel hulluks läinud. Need ei olnud mitte R, vaid Luugi saapad ja särk. Ja ohvriks langes täiesti süütu inimene.
Õnneks kannatanu väga ei pahandanudki. Pigem oli kõigil naljakas. Eeskätt R, kes ütles, et ta polnud juba ammu nii palju naernud. Rga olime sõbrad edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Tegova irvitas ja mina ei suutnud naerupurskeid terve päeva tagasi hoida. Aga häbi oli küll. Õudselt piinlik. Vaese härra Luugi ees, kes pidi korduvalt ajalehti saabastesse toppima ja külma Soome talveilma niisketes jalanõudes taluma. Aga ma kingin talle ükskord uue ja ilusa särgi. Kindlapeale.

Kuidas ma nüüd oma kuriteosse suhtuma peaksin, pole veel otsustanud. Mis tehtud, see tehtud. Aga nüüd tean, et võin mõnikord ka väga kuri olla. Ent siiski- oli see ju sürrealistliku näituse avamine.
Nüüd ma sukeldun Harmsi.



Kiasma
Härra doktorant Luuk ja Jüri Palmi maal

Mehis Heinsaare, Jaan Malini ja Marko Kompuse näituse avamine Tampere majas- kolm luuletajat visuaalses maailmas. "Sisejuured" 08.01 2009



Kompus Seda assamblaaži-maali ma tahaks endale,ise ka päris täpselt ei tea, miks. Aga Kompus oli võib-olla isegi nõus vahetama.


Milius
Madis ja tore Aivar
Mehis



Mehis
Mehis
Mehis

Malin

Love

Ma vaatasin just Pasolini filmi "Salo e Soodoma 120 päeva." Ja mul hakkas sellest halb. Sõber,kellelt plaadi laenasin, küsis: "Huvitav, miks sa just nüüd seda vaadata tahtsid?" Mõtlesin. Vastasin: "Ma ei tea,tegin hiljuti töö, mis on praegu tartu kunstnike aastalõpunäitusel üleval. Ja mulle tundus, et selles on midagi sarnast Pasoliniga, kardan,et püüdsin väljendada sarnast valu. Tahtsin teada, miks ma sellise lollaka töö tegin,miks ostsin modelleeringust vormi võtmiseks 700 krooni eest silikooni ja miks ma söandasin selle jaburduse näitusele viia."

Pasolini film jutustab äärmuslikult rõvedal kujul sellest, mida võim võib teha inimese ja ühiskonnaga. Armastust ei ole, see on välistatud. Ja meeletud seks-orgiad, mis ei väljenda seksuaalsust,vaid võimusuhteid. Alandamine. Ja nauding võimust inimese üle läbi piinamise, vigastamise, lõpetades ohvri tapmisega.

Tegin ühe skulptuur-insllatsiooni. Lääge roosa silikoonist pihustiga pudel, mis on tühjaks pigistatud, pritsitud. Pudeli peale on kirjutatud "LOVE". Postament, millel see seisab, on kaetud piltidega prostituutidest, kelle näod spermat täis pritsitakse. Kes põlvitavad selle ees, mida ei ole. Tühja pudeli ees. Meessoost võimu ees. Naised, kes ootavad,suu ammuli,justkui suurt armastust, mis neile pähe võiks sadada,saavad sele asemel hoopis laadungi spermat näkku ja suhu ja silma.

Miskipärast lõppeb enamus pornokaid naise näo täispritsimisega. Niipalju kui näinud olen. Mõlemad asjaosalised näivad sellest äärmist rahuldust tundvat. Naine paistab olevat õnnelik. Oigab tänulikkusest, et lõpuks ometi näkku sai. Heh. Tegelikult ei paku see akt ühelegi normaalsele inimesele naudingut. Siin ei ole jällegi seksuaalsususega, veel vähem armastustundega midagi pistmist. Aga sümboolselt on naine sellega alistatud,alandatud,häbistatud,võidetud. See on võimu näitamine partneri, antud juhul naise üle. Ja pornokate sihtgrupp on ju meessugu. Aga pornotööstus ei ole minu töö probleem. Vaid midagi muud.

Võim, meetodid selle saavutamiseks, vägivald ning armastuse puudujääk inimsuhetes ja ühiskonnas on ilmselt teemad, mis mulle korda lähevad. Kohati tunnetan seda isegi öökimajavalt perverssena. Pasolini eesmärk oligi võimu olemust ilmselt väljakannatamatult šokeerivana(läbi de Sade´i fantaasite) rahvale ette sööta. Et asja uba selle läbi kohale jõuaks? Kuid kas see on eetiline?
Kas vaatajaskond on selle välja teeninud, et kunstnik oma isiklikku valu jultunult, lollakal ent ükskõiksel moel ette söödab? Minu eesmärk ei olnud teha head kunsti, vaid võimalikult kiiresti väljenduda,millestki vabaneda. Sest mingid aspektid elus, mida olen ise kogenud või kõrvalt näinud,on öökimaajavad, väljakannatamatud. Ent kas see asjaolu vabandab välja kunstniku teose, mis ajab lihtsalt öökima? (mis võibki olla teose eesmärk,(viini aktsionistid nt)
Kas reaalse elu valupunktidele viitamine peab väljenduma läbi nende peegeldamise kunstis? Jaa, miks mitte. See näib olevat kõige tõhusam viis millegi mõista andmiseks. Teisalt, niisugune käitumisviis ju kahekordistab seda negatiivset, mis niigi olemas. Kui muidu tähele ei pannud, siis nüüd näed ja topelt! Aga tõde on hea. Sest tõde on päris ja tõde on areng. Illusioon on seisak ja seiskumist ei ole. Sürrealism ja dada tekkisid käsikäes sõjakoledustega. See oli negatiivne peegeldus negatiivsest. Kaose eest põgenemine kaosesse. Teised peitusid koleda reaalsuse eest turvalisse illusiooni ja tegid lihtsalt ilusaid pildikesi. Ja teevad tänagi.

Igal juhul,Pasolini "Soodoma 120 päeva" ületas mu valuläve. Mina näiteks ei suutnud seda lõpuni vaadata. Ja kõike ei olegi vaja vaadata, mis tehtud ja tunnustust pälvinud. Hea tervise nimel. Näiteks.


silikoon, makrofleks

Seltsis segased.



Luuk, Ehin, mina ja Jaanika

Kelomehe maalid. Esimesed maalid pärast kümneaastast pausi.
Vello Vinn ja Elo Järv
Tegova
Ahti Seppet

Luuk ja Martini
Veiniklaasiga Maailmas kiikumas