teisipÀev, 23. detsember 2008

Love


Ma vaatasin just Pasolini filmi "Salo e Soodoma 120 pĂ€eva." Ja mul hakkas sellest halb. SĂ”ber,kellelt plaadi laenasin, kĂŒsis: "Huvitav, miks sa just nĂŒĂŒd seda vaadata tahtsid?" MĂ”tlesin. Vastasin: "Ma ei tea,tegin hiljuti töö, mis on praegu tartu kunstnike aastalĂ”punĂ€itusel ĂŒleval. Ja mulle tundus, et selles on midagi sarnast Pasoliniga, kardan,et pĂŒĂŒdsin vĂ€ljendada sarnast valu. Tahtsin teada, miks ma sellise lollaka töö tegin,miks ostsin modelleeringust vormi vĂ”tmiseks 700 krooni eest silikooni ja miks ma söandasin selle jaburduse nĂ€itusele viia."

Pasolini film jutustab ÀÀrmuslikult rĂ”vedal kujul sellest, mida vĂ”im vĂ”ib teha inimese ja ĂŒhiskonnaga. Armastust ei ole, see on vĂ€listatud. Ja meeletud seks-orgiad, mis ei vĂ€ljenda seksuaalsust,vaid vĂ”imusuhteid. Alandamine. Ja nauding vĂ”imust inimese ĂŒle lĂ€bi piinamise, vigastamise, lĂ”petades ohvri tapmisega.

Tegin ĂŒhe skulptuur-insllatsiooni. LÀÀge roosa silikoonist pihustiga pudel, mis on tĂŒhjaks pigistatud, pritsitud. Pudeli peale on kirjutatud "LOVE". Postament, millel see seisab, on kaetud piltidega prostituutidest, kelle nĂ€od spermat tĂ€is pritsitakse. Kes pĂ”lvitavad selle ees, mida ei ole. TĂŒhja pudeli ees. Meessoost vĂ”imu ees. Naised, kes ootavad,suu ammuli,justkui suurt armastust, mis neile pĂ€he vĂ”iks sadada,saavad sele asemel hoopis laadungi spermat nĂ€kku ja suhu ja silma.

MiskipĂ€rast lĂ”ppeb enamus pornokaid naise nĂ€o tĂ€ispritsimisega. Niipalju kui nĂ€inud olen. MĂ”lemad asjaosalised nĂ€ivad sellest ÀÀrmist rahuldust tundvat. Naine paistab olevat Ă”nnelik. Oigab tĂ€nulikkusest, et lĂ”puks ometi nĂ€kku sai. Heh. Tegelikult ei paku see akt ĂŒhelegi normaalsele inimesele naudingut. Siin ei ole jĂ€llegi seksuaalsususega, veel vĂ€hem armastustundega midagi pistmist. Aga sĂŒmboolselt on naine sellega alistatud,alandatud,hĂ€bistatud,vĂ”idetud. See on vĂ”imu nĂ€itamine partneri, antud juhul naise ĂŒle. Ja pornokate sihtgrupp on ju meessugu. Aga pornotööstus ei ole minu töö probleem. Vaid midagi muud.

VĂ”im, meetodid selle saavutamiseks, vĂ€givald ning armastuse puudujÀÀk inimsuhetes ja ĂŒhiskonnas on ilmselt teemad, mis mulle korda lĂ€hevad. Kohati tunnetan seda isegi öökimajavalt perverssena. Pasolini eesmĂ€rk oligi vĂ”imu olemust ilmselt vĂ€ljakannatamatult ĆĄokeerivana(lĂ€bi de Sade´i fantaasite) rahvale ette sööta. Et asja uba selle lĂ€bi kohale jĂ”uaks? Kuid kas see on eetiline?
Kas vaatajaskond on selle vĂ€lja teeninud, et kunstnik oma isiklikku valu jultunult, lollakal ent ĂŒkskĂ”iksel moel ette söödab? Minu eesmĂ€rk ei olnud teha head kunsti, vaid vĂ”imalikult kiiresti vĂ€ljenduda,millestki vabaneda. Sest mingid aspektid elus, mida olen ise kogenud vĂ”i kĂ”rvalt nĂ€inud,on öökimaajavad, vĂ€ljakannatamatud. Ent kas see asjaolu vabandab vĂ€lja kunstniku teose, mis ajab lihtsalt öökima? (mis vĂ”ibki olla teose eesmĂ€rk,(viini aktsionistid nt)
Kas reaalse elu valupunktidele viitamine peab vĂ€ljenduma lĂ€bi nende peegeldamise kunstis? Jaa, miks mitte. See nĂ€ib olevat kĂ”ige tĂ”husam viis millegi mĂ”ista andmiseks. Teisalt, niisugune kĂ€itumisviis ju kahekordistab seda negatiivset, mis niigi olemas. Kui muidu tĂ€hele ei pannud, siis nĂŒĂŒd nĂ€ed ja topelt! Aga tĂ”de on hea. Sest tĂ”de on pĂ€ris ja tĂ”de on areng. Illusioon on seisak ja seiskumist ei ole. SĂŒrrealism ja dada tekkisid kĂ€sikĂ€es sĂ”jakoledustega. See oli negatiivne peegeldus negatiivsest. Kaose eest pĂ”genemine kaosesse. Teised peitusid koleda reaalsuse eest turvalisse illusiooni ja tegid lihtsalt ilusaid pildikesi. Ja teevad tĂ€nagi.

Igal juhul,Pasolini "Soodoma 120 pĂ€eva" ĂŒletas mu valulĂ€ve. Mina nĂ€iteks ei suutnud seda lĂ”puni vaadata. Ja kĂ”ike ei olegi vaja vaadata, mis tehtud ja tunnustust pĂ€lvinud. Hea tervise nimel. NĂ€iteks.


silikoon, makrofleks

1 kommentaar:

Peeter Piiri ĂŒtles ...

kristina, ma arvan et see on sinu vĂ”ibolla ĂŒks parimaid töid. sest see lĂ€heb otse asja olemuse kallale. nagu kuul pĂ€he.

ja Àra muretse selle pÀrast et vÀgivalla nÀitamine vÀgivalda kasvatab. pigem on vastupidi. enamus vÀgivallast on nagu jÀÀmÀgi, teadvustamata, tuim, inertne, iseenesestmÔistetav. ta armastab varjus, passida, tubli humaanse maailmakodaniku heaolutunde taga. kui ta valguse kÀtte tirida on ehk vÔimalus et keegi mÔtleb jÀrele.

kuigi ei tea ei tea. kunst kindlasti ei saa eriti kasvatada selle masendava vÀgivaldse tuimuse hulka, aga ta kardetavasti ei saa seda ka vÀhendada...

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.