Hingamisest
Kirjutaks lihtsalt hingamisest. Kõige lihtsamad, elementaarsemad asjad on tihti need, mida inimene tähele ei pane. Olen proovinud erinevaid hingamistehnikaid, aga alles siin hiljaaegu olen hakanud tähele panema oma argist hingamist erinevates hetkedes. Kui olen ärev ja tunnen hirmu, märkan, et ma ei hinga. Hingamine on muutunud hillitsevaks, pindmiseks. Stressis ja pingeseisundis inimene tõmbub kapslisse, ta ei hinga. Ja saladus, mida neis seisundites ette võtta, ongi imelihtne – lihtsalt hinga! Välist käitumist ei pea muutma, kui tükk aega korrapäraselt ja sügavalt sisse ja välja hingata, muutub enesetunne paremaks, hirm kaob. Kõik teavad seda. Elementaarne ju. Aga äratundmine seisis justnimelt selles, et ma mitte ei hinga, sest olen ärev, vaid olen ärev, sest ma ei hinga. Kuid lihtne teadvustamine, et ei maksa unustada hingamist. On ehmatav sukelduda kargesse merre, kui eelnevalt ei hinga sügavalt sisse ja seejärel välja. Tuhude talumine paljudel naistel ilma sügava korrapärase hingamiseta on üsna väljakannatamatu. Hingamata on raske võimelda. Ja mis on hingamispäev? Siis ei ole stressi, inimene ei unusta hingata. Puhkav inimene hingab sügavalt ja rahulikult. Kui keegi sind salvab, ei pea kohe mõtlema, mida võiks talle andekalt vastu äsada. Lihtsalt hinga. Miks muidu öeldakse, hinga, loe kümneni ja siis vasta? Hingamisega meel selgineb, emotsionaalne filter õheneb. Kui siit, lihtsamast lihtsaimast edasi mediteerida, võiks nii mõnegi halva harjumuse maha jätta. Kui täiega teadvustatakse näiteks, et iga sissetõmmatud sõõm tubakasuitsu on šokk kehale. Aga teadmine ei ole teoreetiline arusaamine asjadest. Teadmine on läbitunnetatus. Kui see hetk tuleb, oled õnnega koos. Head hingamist.