https://www.muurileht.ee/kirikusse-metsa-voi-kaubanduskeskusesse/
Eestlased loevad ennast kĂŒll kristliku kultuuriruumi tĂ€ieĂ”iguslikeks liikmeteks, kuid religioosseid kogemusi kĂ€iakse vaarisade kombel endiselt otsimas metsast, kus puudub kogudus ja liturgilise atribuutika moodustavad puud ja sammal.
Konverentsil
"Maarjamaa
- ajaloo teadmusega eilsest homsesse"
Tartu Ălikooli aulas, mida minagi tudengina kuulamas kĂ€isin, pani
EELK peapiiskop kolleegidele sĂŒdamele, et kuna luteri kirikus on
rahvast hĂ”redavĂ”itu ja pĂŒhapĂ€eviti eelistavad inimesed hoopis
supermarketites kolada, tuleb ametivendadel astuda kantslist alla ja
minna rahva sekka, tegema misjonitööd otse pÔllule, sinna, kus on
inimesed, kaubanduskeskustesse (nagu nÀiteks LHV oma kliente kogub?)
ja sotsiaalmeedia vÔrgustikesse ning kÔnetada kristluse alal
kirjaoskamatuid neile arusaadavamas, algkristlikus keeles.
Minu
mÔtted kandusid samal ajal hetkeks hoopis teistele teedele,
arutlesin hoopis oma metsaskĂ€ikude ĂŒle tĂ€nases pĂ€evas,
lapsepÔlves, keskkooliajal. Mina ei ole kasvanud kristlikus peres,
lapsena sattusin kirikusse harva (kuigi minagi sain 8-aastaselt
vanaema ettevÔtmisel, keda vahest ainsana meie lÀhikonnas tol ajal
need teemad huvitasid, Sangaste kirikus ristitud). Mul olid omad
kondamised. Kirikus kÀimise asemel uitasin nÀdalavahetustel mööda
metsi ja vÔsastikke, kus avastasin enda jaoks uusi maailmu,
leiutasin lugusid ja sain kehale ja hingele kosutust. Ma ei oska
praegu hinnata, kas sellist omaette metsas kondamist vÔiks pÀriselt
hinnata kui religioosset kogemust, aga sarnase elamuse olen ma sealt
saanud nagu pĂ€rast jumalateenistusel kĂ€imistki. Ăksi metsas
seigeldes saab inimene tÀiesti transtsendentse kogemuse. Ta tunnetab
looduse vÀgevust, iseenda vÀiksust, on poole jalaga nagu teispool
ja vÀljaspool tsivilisatsiooni, justnagu teisi inimesi ei
eksteerikski. On ainult mina, looja ja loodus. Seal sa kÔneled
endaga, kompad oma hingeasju, mÔtiskled, mediteerid, vahel
loitsidki. Kogu meeltega tajutav atribuutika uhkeks liturgiaks on
olemas, samuti tĂŒhjuse tunnetamiseks, muutunud teadvuseseisundiks,
maagiaks ja mĂŒstikaks. VĂ€iksena istusin ikka omaette kuskil
perifeerias puu otsas, kus laulsin vÔi luuletasin. Meenus, et olen
kunagi ĂŒhes tekstis sel teemal ka kirjutanud: “toetan selja vastu
puud / mu selgroog / hingus ja luud / on temale meediumiks / olen
metsausku / ta tuules Ă€iutav lööv / on minule kloostriks”.
Tuleb nentida, et Valdur Mikita on eestlase soomeugriliku
maagilise mĂ”tlemise ja loodususu taibanud ĂŒsna tĂ€pselt ja
vĂ€rvikalt oma “Lingvistilises metsas” kokku vĂ”tta. See teos
jÔudis tÔelise hitina massidesse, sest inimesed tundsid ennast
nendes kirjeldustes Àra.
Ometi
ma ei tunne, et peaks seepÀrast siis kohe kuhugi sekti vÔi
maausuliste sekka jooksma ning ennast mingile institutsioonile
allutama, laskma teisel inimesel midagi nii intiimset, suurt ja
salajast kontrollida. Need on vÀga isiklikud asjad - kuigi meid
Ôpetatakse praegu usuteaduskonnas individuaalset religioossust vÀga
kritiseerima. Kristlus tunneb ennast praeguste sĂŒndmuste juures
ohustatuna ja eks ta ongi ohus - kuid eks teisalt jookseb peagi
samast hirmust ajendatuna rohkem inimesi ise kristluse rĂŒppe, pĂŒĂŒdes
hoida Ôhtumaist kultuuri.
Siiski, suurem osa Euroopast on
metsast lage. Vahest pole Euroopas meist lÔunapool lihtsalt metsi
enam alles, kuhu oma vaimlisi asju toimetama minna? Paratamatult
oleme me kĂ”ik sĂŒnkretistid, mis iganes konfessioon ka kellelgi on
vÔi ei ole, meid mÔjutab meie kasvukeskkond, meedia, ilukirjandus,
uusvaimne ruum, pÀrimus jne. Viimane on samuti segu nii kristlusest
kui maausust. Mul on hea meel, et meil on usuvabadus ja igaĂŒks vĂ”ib
valida/leiutada endale ise tĂ”eliselt kĂ”netavad mĂŒtoloogiad ja
isiklike spirituaalsete kogemuste ja tunnetuse lÀbi vastava
religiooni vÔi filosoofia.
Tulles tagasi peapiiskopi kÔne
juurde, leian, et selles on tal Ôigus - inimesi on vaja harida
religioossetes kĂŒsimustes, arvestades praegust kriitilist olukorda
maailmas. TÀnapÀeva noored ei saa enam kristlusest ega euroopa
kultuuriruumi taustast aru. Kuid ma ei leia, et kellelegi meeldiks,
kui neid poodlemiste juures usuasjadega hÀiritaks. Pigem vÔiks
pikkida religioonialaseid saateid riigitelevisiooni kavadesse,
tööpĂ€eva Ă”htutel nĂ€iteks 8 – 9 paiku, siis, kui inimesed endid
kÔige sagedamini telerite ette sÀtivad.