https://www.muurileht.ee/kirikusse-metsa-voi-kaubanduskeskusesse/
Eestlased loevad ennast küll kristliku kultuuriruumi täieõiguslikeks liikmeteks, kuid religioosseid kogemusi käiakse vaarisade kombel endiselt otsimas metsast, kus puudub kogudus ja liturgilise atribuutika moodustavad puud ja sammal.
Konverentsil
"Maarjamaa
- ajaloo teadmusega eilsest homsesse"
Tartu Ülikooli aulas, mida minagi tudengina kuulamas käisin, pani
EELK peapiiskop kolleegidele südamele, et kuna luteri kirikus on
rahvast hõredavõitu ja pühapäeviti eelistavad inimesed hoopis
supermarketites kolada, tuleb ametivendadel astuda kantslist alla ja
minna rahva sekka, tegema misjonitööd otse põllule, sinna, kus on
inimesed, kaubanduskeskustesse (nagu näiteks LHV oma kliente kogub?)
ja sotsiaalmeedia võrgustikesse ning kõnetada kristluse alal
kirjaoskamatuid neile arusaadavamas, algkristlikus keeles.
Minu
mõtted kandusid samal ajal hetkeks hoopis teistele teedele,
arutlesin hoopis oma metsaskäikude üle tänases päevas,
lapsepõlves, keskkooliajal. Mina ei ole kasvanud kristlikus peres,
lapsena sattusin kirikusse harva (kuigi minagi sain 8-aastaselt
vanaema ettevõtmisel, keda vahest ainsana meie lähikonnas tol ajal
need teemad huvitasid, Sangaste kirikus ristitud). Mul olid omad
kondamised. Kirikus käimise asemel uitasin nädalavahetustel mööda
metsi ja võsastikke, kus avastasin enda jaoks uusi maailmu,
leiutasin lugusid ja sain kehale ja hingele kosutust. Ma ei oska
praegu hinnata, kas sellist omaette metsas kondamist võiks päriselt
hinnata kui religioosset kogemust, aga sarnase elamuse olen ma sealt
saanud nagu pärast jumalateenistusel käimistki. Üksi metsas
seigeldes saab inimene täiesti transtsendentse kogemuse. Ta tunnetab
looduse vägevust, iseenda väiksust, on poole jalaga nagu teispool
ja väljaspool tsivilisatsiooni, justnagu teisi inimesi ei
eksteerikski. On ainult mina, looja ja loodus. Seal sa kõneled
endaga, kompad oma hingeasju, mõtiskled, mediteerid, vahel
loitsidki. Kogu meeltega tajutav atribuutika uhkeks liturgiaks on
olemas, samuti tühjuse tunnetamiseks, muutunud teadvuseseisundiks,
maagiaks ja müstikaks. Väiksena istusin ikka omaette kuskil
perifeerias puu otsas, kus laulsin või luuletasin. Meenus, et olen
kunagi ühes tekstis sel teemal ka kirjutanud: “toetan selja vastu
puud / mu selgroog / hingus ja luud / on temale meediumiks / olen
metsausku / ta tuules äiutav lööv / on minule kloostriks”.
Tuleb nentida, et Valdur Mikita on eestlase soomeugriliku
maagilise mõtlemise ja loodususu taibanud üsna täpselt ja
värvikalt oma “Lingvistilises metsas” kokku võtta. See teos
jõudis tõelise hitina massidesse, sest inimesed tundsid ennast
nendes kirjeldustes ära.
Ometi
ma ei tunne, et peaks seepärast siis kohe kuhugi sekti või
maausuliste sekka jooksma ning ennast mingile institutsioonile
allutama, laskma teisel inimesel midagi nii intiimset, suurt ja
salajast kontrollida. Need on väga isiklikud asjad - kuigi meid
õpetatakse praegu usuteaduskonnas individuaalset religioossust väga
kritiseerima. Kristlus tunneb ennast praeguste sündmuste juures
ohustatuna ja eks ta ongi ohus - kuid eks teisalt jookseb peagi
samast hirmust ajendatuna rohkem inimesi ise kristluse rüppe, püüdes
hoida õhtumaist kultuuri.
Siiski, suurem osa Euroopast on
metsast lage. Vahest pole Euroopas meist lõunapool lihtsalt metsi
enam alles, kuhu oma vaimlisi asju toimetama minna? Paratamatult
oleme me kõik sünkretistid, mis iganes konfessioon ka kellelgi on
või ei ole, meid mõjutab meie kasvukeskkond, meedia, ilukirjandus,
uusvaimne ruum, pärimus jne. Viimane on samuti segu nii kristlusest
kui maausust. Mul on hea meel, et meil on usuvabadus ja igaüks võib
valida/leiutada endale ise tõeliselt kõnetavad mütoloogiad ja
isiklike spirituaalsete kogemuste ja tunnetuse läbi vastava
religiooni või filosoofia.
Tulles tagasi peapiiskopi kõne
juurde, leian, et selles on tal õigus - inimesi on vaja harida
religioossetes küsimustes, arvestades praegust kriitilist olukorda
maailmas. Tänapäeva noored ei saa enam kristlusest ega euroopa
kultuuriruumi taustast aru. Kuid ma ei leia, et kellelegi meeldiks,
kui neid poodlemiste juures usuasjadega häiritaks. Pigem võiks
pikkida religioonialaseid saateid riigitelevisiooni kavadesse,
tööpäeva õhtutel näiteks 8 – 9 paiku, siis, kui inimesed endid
kõige sagedamini telerite ette sätivad.
