esmaspÀev, 7. detsember 2015

KIRIKUSSE, METSA VÕI KAUBANDUSKESKUSESSE

https://www.muurileht.ee/kirikusse-metsa-voi-kaubanduskeskusesse/


Kaader Luc Jacqueti filmist „Oli kord ĂŒks mets”.

KIRIKUSSE, METSA VÕI KAUBANDUSKESKUSESSE

Eestlased loevad ennast kĂŒll kristliku kultuuriruumi tĂ€ieĂ”iguslikeks liikmeteks, kuid religioosseid kogemusi kĂ€iakse vaarisade kombel endiselt otsimas metsast, kus puudub kogudus ja liturgilise atribuutika moodustavad puud ja sammal.

Konverentsil "Maarjamaa - ajaloo teadmusega eilsest homsesse"  Tartu Ülikooli aulas, mida minagi tudengina kuulamas kĂ€isin, pani EELK peapiiskop kolleegidele sĂŒdamele, et kuna luteri kirikus on rahvast hĂ”redavĂ”itu ja pĂŒhapĂ€eviti eelistavad inimesed hoopis supermarketites kolada, tuleb ametivendadel astuda kantslist alla ja minna rahva sekka, tegema misjonitööd otse pĂ”llule, sinna, kus on inimesed, kaubanduskeskustesse (nagu nĂ€iteks LHV oma kliente kogub?) ja sotsiaalmeedia vĂ”rgustikesse ning kĂ”netada kristluse alal kirjaoskamatuid neile arusaadavamas, algkristlikus keeles.

Minu mĂ”tted kandusid samal ajal hetkeks hoopis teistele teedele, arutlesin hoopis oma metsaskĂ€ikude ĂŒle tĂ€nases pĂ€evas, lapsepĂ”lves, keskkooliajal. Mina ei ole kasvanud kristlikus peres, lapsena sattusin kirikusse harva (kuigi minagi sain 8-aastaselt vanaema ettevĂ”tmisel, keda vahest ainsana meie lĂ€hikonnas tol ajal need teemad huvitasid, Sangaste kirikus ristitud). Mul olid omad kondamised. Kirikus kĂ€imise asemel uitasin nĂ€dalavahetustel mööda metsi ja vĂ”sastikke, kus avastasin enda jaoks uusi maailmu, leiutasin lugusid ja sain kehale ja hingele kosutust. Ma ei oska praegu hinnata, kas sellist omaette metsas kondamist vĂ”iks pĂ€riselt hinnata kui religioosset kogemust, aga sarnase elamuse olen ma sealt saanud nagu pĂ€rast jumalateenistusel kĂ€imistki. Üksi metsas seigeldes saab inimene tĂ€iesti transtsendentse kogemuse. Ta tunnetab looduse vĂ€gevust, iseenda vĂ€iksust, on poole jalaga nagu teispool ja vĂ€ljaspool tsivilisatsiooni, justnagu teisi inimesi ei eksteerikski. On ainult mina, looja ja loodus. Seal sa kĂ”neled endaga, kompad oma hingeasju, mĂ”tiskled, mediteerid, vahel loitsidki. Kogu meeltega tajutav atribuutika uhkeks liturgiaks on olemas, samuti tĂŒhjuse tunnetamiseks, muutunud teadvuseseisundiks, maagiaks ja mĂŒstikaks. VĂ€iksena istusin ikka omaette kuskil perifeerias puu otsas, kus laulsin vĂ”i luuletasin. Meenus, et olen kunagi ĂŒhes tekstis sel teemal ka kirjutanud: “toetan selja vastu puud / mu selgroog / hingus ja luud / on temale meediumiks / olen metsausku / ta tuules Ă€iutav lööv / on minule kloostriks”.
Tuleb nentida, et Valdur Mikita on eestlase soomeugriliku maagilise mĂ”tlemise ja loodususu taibanud ĂŒsna tĂ€pselt ja vĂ€rvikalt oma “Lingvistilises metsas” kokku vĂ”tta. See teos jĂ”udis tĂ”elise hitina massidesse, sest inimesed tundsid ennast nendes kirjeldustes Ă€ra.
Ometi ma ei tunne, et peaks seepĂ€rast siis kohe kuhugi sekti vĂ”i maausuliste sekka jooksma ning ennast mingile institutsioonile allutama, laskma teisel inimesel midagi nii intiimset, suurt ja salajast kontrollida. Need on vĂ€ga isiklikud asjad - kuigi meid Ă”petatakse praegu usuteaduskonnas individuaalset religioossust vĂ€ga kritiseerima. Kristlus tunneb ennast praeguste sĂŒndmuste juures ohustatuna ja eks ta ongi ohus - kuid eks teisalt jookseb peagi samast hirmust ajendatuna rohkem inimesi ise kristluse rĂŒppe, pĂŒĂŒdes hoida Ă”htumaist kultuuri.

Siiski, suurem osa Euroopast on metsast lage. Vahest pole Euroopas meist lĂ”unapool lihtsalt metsi enam alles, kuhu oma vaimlisi asju toimetama minna? Paratamatult oleme me kĂ”ik sĂŒnkretistid, mis iganes konfessioon ka kellelgi on vĂ”i ei ole, meid mĂ”jutab meie kasvukeskkond, meedia, ilukirjandus, uusvaimne ruum, pĂ€rimus jne. Viimane on samuti segu nii kristlusest kui maausust. Mul on hea meel, et meil on usuvabadus ja igaĂŒks vĂ”ib valida/leiutada endale ise tĂ”eliselt kĂ”netavad mĂŒtoloogiad ja isiklike spirituaalsete kogemuste ja tunnetuse lĂ€bi vastava religiooni vĂ”i filosoofia.
Tulles tagasi peapiiskopi kĂ”ne juurde, leian, et selles on tal Ă”igus - inimesi on vaja harida religioossetes kĂŒsimustes, arvestades praegust kriitilist olukorda maailmas. TĂ€napĂ€eva noored ei saa enam kristlusest ega euroopa kultuuriruumi taustast aru. Kuid ma ei leia, et kellelegi meeldiks, kui neid poodlemiste juures usuasjadega hĂ€iritaks. Pigem vĂ”iks pikkida religioonialaseid saateid riigitelevisiooni kavadesse, tööpĂ€eva Ă”htutel nĂ€iteks 8 – 9 paiku, siis, kui inimesed endid kĂ”ige sagedamini telerite ette sĂ€tivad.














4 kommentaari:

TT ĂŒtles ...

Metsas lihtsalt on lahe olla, ei seostaks seda kuidagi religioossusega, pigem sooviga mĂ”neks ajaks massidest eemale tĂ”mbuda. Usuvendadest kĂ”ige tĂŒĂŒtumad on need, kes oma arusaamisi ĂŒritavad peale suruda. Me oleme 21 sajandis ja las iga inimene teeb selles valdkonnas oma Ă€ranĂ€gemise jĂ€rgi ilma vĂ€lispidise propaganda vĂ”i surveta.

valper ĂŒtles ...

tore, et kool vÔi misiganes on sind jÀlle siin kirjutama pannud.

valper ĂŒtles ...

tore, et kool vÔi misiganes on sind jÀlle siia kirjutama pannud.

Kristina Viin ĂŒtles ...

Tore, et keegi ikka veel loeb. :-)

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.