Kas siis selle maa keel laulutuules ei või Youtube´s igavikku omale otsida?

Aga mina tulin Võrumaale oma ema mängima,
ema saatsin enda asemel Tarbatu pääle ringi... vaatama.
Tema hakkas umbes aasta eest, nii nelikümmend plussiselt, maalikunstnikuks.
Isa vaatab kusagil Ridali kohal taevast alla,
seda on ta umbes terve elu teinud vist.
Vend kukub üldse vaata et iga päev kusagil taevast alla,
õde korjab soomes maasikatest koolirahasid.
Koer rullub ringi ja rebased närivad kassidel sabad soengusse.
Üksik papagoi norutab puuris ja tal ei ole oma eluga üldse miskit peale hakata.

(no ja siis lasen mina üksikuksjäänud papagoile juutjuubist teiste liigikaaslaste laule, kuigi ma pole kindel, kas see nüüd rõõmustab teda või kurvastab just, aga kuidagi loomulikumalt käituma hakkas ta küll ja virtuaallindudele oma viisijuppe vastu jorutama.)

(selle eest, et ma sinu juurest ära jooksin, lükati mind lõpuks kolinal trepist alla. kas sellel mingit mõtet ka oli, ma ei tea, sest luud-kondid jäid ju terveks. aga hoiatusest sain ma aru küll- ei maksa ummisjalu põgeneda kogu aeg kõige eest kõikjale.)

Ma olin Tartus ja mul oli seal kogu aeg süda paha.
Seepärast sõitsin Tallinnasse ja mul hakkas pea valutama.
Siis tulin Tartusse tagasi ja mul valutas pea ja süda oli ka paha.
Alkoholitagi.

Ma olin Tartus ja mul polnud õhku, mida hingata.
Seepärast sõitsin Tallinnasse ja nägin, et kõik on õhk.
Siis tulin Tartusse tagasi ja mul jäi hing kinni.
Hingamatagi.

Aga kui ma läheksin Võrumaale,
eksiksin kodumetsa ära,
leiaksin sealt pudeli eetrit,
jooksin selle ära, lendaksin puu otsa
ja hakkaksin käo kombel kukkuma.

Ühelt ma küsisin, mida ta kardab.
Ta vastas, et kardab kaotada kontrolli oma elu üle.
Teiselt ei küsinud ma midagi.
Ta vastas, et kardab naisi.
Üks ütles, et ta armastab mind väga. Kuigi ta seda ei tahaks.
Teine ütles, et ta ei armasta mind. Kuigi ta seda väga tahaks.
„Väga“ on üks naljakas sõna, mõtlesin ma.
Ühe juurde läksin, et põgeneda viletsuse eest.
Teise juurde ma läksin, et õppida viletsust tundma.

Kõik need rumalusest või mugavusest tehtud valikud,
juubeldus- ja kannatushetked, kired, meeleheide,
joomingud ja pohmellid kaotatud ajas
ei oma mitte mingit tähtsust loomingu kõrval,
mida kõige selle arvelt veel sünnitatud või välja oksendatud pole,
õigemini öeldes, loomingu eelaimdus ongi ainus,
mis kunstniku heitluste, seikluste ja veidruste ajalugu õigustab.
Elatud elu on toetus, varasalv, sõnaraamat ja käskija
kunstiteose sünniks.

Laulupidu polnud minu arvates üldse tore. Esiteks küsisid nad lollakalt suurt piletiraha. Teiseks polnud seal ruutmeetritki istumisruumi ja kui tekkis vajadus liikuda, olin sunnitud üle teiste ronima. Üleüldse meenutas väljak hiigelsuurt ringisiblivat sipelgakuhilat. Kolmandaks sadas kõvasti vihma ja neljandaks ei olnud sealt, kuhu mina ligi pääsesin, suurt midagi kuulda. Viiendaks pole mulle kunagi mingisugused massipsühhoosid ja -üritused kunagi meeldinud. Kuuendaks ei saa ma aru, mille üle meil nii väga rõõmustada on. Ise kooris laulda oleks ehk ülev tunne küll, aga niisama pealt vahtida, kuidas hunnik inimesi üheaegselt ühtemoodi suud maigutab, pole küll eriti vaimustav elamus. Aga muidu on see ju kena traditsioon. Igatahes etem ja inimlikum kui härjavõitlused hispaanlastel või mingid muud veidrad riitused mõnedel teistel rahvustel.
Ülo Õuna näitus KUMUs vaimustas rohkem.