laupäev, 23. oktoober 2010

see sügis

See sügis



Nätsked niisked sügisesed lehed
nagu elatud päevad ja lühike lapsepõlv.
Kollased, punased, oranžid ja pruunid.
Põhiliselt mäletad iseenese emotsioone,
hirmu, häbi, kurbust ja rõõmu,
puude praginat koldes,
mitte seda, mis päriselt toimus
samaaegselt väljas
tuhandete toonide tihedas liikluses
vihmas ja tuules.

Vesi seob, õhk seob, maa seob elu
päikese paituses aegapidi edasi.
Tekivad uued mõtted, uued oksad ja pungad.
Neis on lootust, loovust, lohutust.
Sina võid. Sina võid liigelda
puude taga metsas heletumeroheluste
vahelduvvoolus,
kuulata kulunud tihnikute sooje salasosinaid,
hoides pihus ühtainust tillukest lehte
siin ja praegu keset seda linna
vihmas ja tuules.


***


KOLLASED, PUNASED, oranžid ja pruunid.
Kõik kõduneb, kõik kaob käest.
Ma pean siit põgenema, see linn rebib mu tükkideks.
Rakkhaaval, tasahilju, väga aeglaselt.
Pakin asjad, sõidan maale. Ei, mitte kauemaks
kui ainult paariks päevaks,sest linn
hoiab mind nähtamatut nööripidi enese küljes kinni.
Ja seal, maal, kisuvad omaksed teistpidi lõhki, sõnadega.
Sõidan maale koera pärast.
Ja nende üksildaste uneluste pärast, mida koos loomaga
ikka mööda metsi ja kraavisid on põues kantud.
Vaatan bussiaknast mööduvat elu ja muretsen,
kas loom enam tunnebki mind ära.
Nii ammu pole end näole näidanud.
Tegelikult vilksab see murelus minus
igal õhtul mööda. Siis püüan mõttes
koeraga rääkida. Et ta ei pahandaks,
et ta saaks hakkama ilma minuta,
sest niimoodi peab.

Vanematekodus on hubane ja soe.
Aga mul pole siin kohta.
Siin pole nurgakestki, mis oleks minu moodi,
kus saaksin rahus olla.
Ainult väljas, ainult metsas ja metsade taga,
seal linnas, nende katkiste andekate inimeste juures
on minul väheke ruumi.
Minu sõbrad ja kaaslased, ainult nende kõrval
saab pisut hingata.
Nemad on minu moodi. Neis on õhku ja umbsust üheaegselt.
Neis on vabaduse paine.

Kollased, punased, oranžid ja pruunid.
Alles hommikul saan loomaga kokku.
Öösel oli olnud ulapääl.
Ema on mind ikka narrinud, et mina ja meie koer
oleme nii ühtemoodi.
Kui on vaja minna, siis on vaja minna
ja mitte miski ei saa takistada,
mitte keegi ei saa keelata. Siis on sööst.
Unesegasena, veel poole teadvusega und nähes kuulen
talitsematut segadust, rõõmu ja lõõtsutamist.
Tunnen külma niisket niutsumist vastu oma põske
ja sekundipärast on terve see hiigelsuur
must, porine, ägisev, halisev,
kiljuv pika külma ninaga olevus
minu kõrval voodis.
„Sa tulid, sa oled elus, misasja,
ma suren kohe, ei ma ei sure,
ma ei anna sulle andeks, ei, kõik annan andeks,
appi, appi, hurraa, tule, lähme nüüd,
lähme õue, metsa, koos, nendesse hetkedesse
kus ainult meie kaks oleme maailma kõige õnnelikumad.”

Ent mina olin uuesti magama jäänud.
Oli vaja veel unesid töödelda.
Siin voodis pole ammu magatud
ja võõrsil on palju elatud.
Teiskorda ärkan pärastlõunal.
Pole kedagi. Koer on kusagile õue jooksnud.
Teen kohvi, tuima unelusega vaatan aknast
 neid sügisrõskeid maastikke
ja sean end allaandnuna rahus Rilket lugema.

Kõik kõduneb, kõik kaob. Hakkab juba hämarduma.
Järsku tabab mind määratu sööst.
 Appi, hurraa, ma pean kohe minema õue,
kus on koer, kus olen mina,
ma tahan seda seda sügist,
seda kõdu, neid oksi ja kaduvust,
seda värskust, mida linnas ei ole.
Tahan püherdada selles kõdus ja ligas ja lagas.
Tahan seda sügist enda ümber,
suus ja silmas ja üleni tunda.
Topin jalga kõige suuremad kummikud,
pähe isa vanunud suusamütsi
ja lähen ja kaon.

laupäev, 16. oktoober 2010

KALLIS KUI SA VÄHEGI SAAD
ära enam kunagi armu
ära jookse tallinna bussile
öösel kell kolm
ära joo ennast silmini täis
selleks et öelda tere
ära saada sellele
vanale kõrbehundile
tobedaid kirju tal on
niigi tegemist
ära poe sellele heale
patsidega poisile
kaissu kui on kurb ja külm
ära enam kunagi lase selle
kirjaniku uksekella ihuüksi
pimedas ja tuisus
ära vaiki koos selle teisega
kaks tundi vastu hommikut
tilkuva räästa all
ära mitte mõtlegi
meeleliigutusest nutma hakata
kui taevast langeb
esimest lund
selles pole kunagi midagi uut
romantika on ogar
varjumäng koopaseinal
ära ole rumal
ära tee mitte midagi
püsi paigal armasta end ise
elu on niigi raske

reede, 8. oktoober 2010

NAKatus!

                          Plakati autor Marja-Liisa Plats


Rühmitus Tartu NAK pole ammugi enam pelgalt kirjameeste selts.  Läbi aastate on NAKi ringis liikunud kauneid ja andekaid kunstnikisikuid.  Nii mõnigi NAKi igiliige on muuseas tuntud ka visuaalkunstnikuna.  Aapo Ilves oli suurepärane graafik enne kui hakkas geniaalseks fotomanipulaatoriks. Koos Vahur Afanasjeviga, kes on harrastanud filmikunsti,  teeb Ilves kaastööd kuulsa kunstniku Allah Pugatschova blogis (http://pugatchova.blogspot.com/ ).  Priit Salumaa on tuntud fotograafina. NAKlased on üleüldse kirglikud fotograafid, meelisteemaks  akt.  Alates aastast 2008 on NAKiga liitunud kursilane Albert Gulk  ning tänaseks Kõrgema Kunstikooli lõpetanud noored kunstnikud Marja- Liisa Plats, HUUPI ja Kristina Viin.
Olete oodatud avamisele  14.10.2010 kell 17.00

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...