laupÀev, 23. oktoober 2010

see sĂŒgis

See sĂŒgis



NĂ€tsked niisked sĂŒgisesed lehed
nagu elatud pĂ€evad ja lĂŒhike lapsepĂ”lv.
Kollased, punased, oranĆŸid ja pruunid.
PÔhiliselt mÀletad iseenese emotsioone,
hirmu, hÀbi, kurbust ja rÔÔmu,
puude praginat koldes,
mitte seda, mis pÀriselt toimus
samaaegselt vÀljas
tuhandete toonide tihedas liikluses
vihmas ja tuules.

Vesi seob, Ôhk seob, maa seob elu
pÀikese paituses aegapidi edasi.
Tekivad uued mÔtted, uued oksad ja pungad.
Neis on lootust, loovust, lohutust.
Sina vÔid. Sina vÔid liigelda
puude taga metsas heletumeroheluste
vahelduvvoolus,
kuulata kulunud tihnikute sooje salasosinaid,
hoides pihus ĂŒhtainust tillukest lehte
siin ja praegu keset seda linna
vihmas ja tuules.


***


KOLLASED, PUNASED, oranĆŸid ja pruunid.
KÔik kÔduneb, kÔik kaob kÀest.
Ma pean siit pĂ”genema, see linn rebib mu tĂŒkkideks.
Rakkhaaval, tasahilju, vÀga aeglaselt.
Pakin asjad, sÔidan maale. Ei, mitte kauemaks
kui ainult paariks pÀevaks,sest linn
hoiab mind nĂ€htamatut nööripidi enese kĂŒljes kinni.
Ja seal, maal, kisuvad omaksed teistpidi lÔhki, sÔnadega.
SÔidan maale koera pÀrast.
Ja nende ĂŒksildaste uneluste pĂ€rast, mida koos loomaga
ikka mööda metsi ja kraavisid on pÔues kantud.
Vaatan bussiaknast mööduvat elu ja muretsen,
kas loom enam tunnebki mind Àra.
Nii ammu pole end nÀole nÀidanud.
Tegelikult vilksab see murelus minus
igal Ă”htul mööda. Siis pĂŒĂŒan mĂ”ttes
koeraga rÀÀkida. Et ta ei pahandaks,
et ta saaks hakkama ilma minuta,
sest niimoodi peab.

Vanematekodus on hubane ja soe.
Aga mul pole siin kohta.
Siin pole nurgakestki, mis oleks minu moodi,
kus saaksin rahus olla.
Ainult vÀljas, ainult metsas ja metsade taga,
seal linnas, nende katkiste andekate inimeste juures
on minul vÀheke ruumi.
Minu sÔbrad ja kaaslased, ainult nende kÔrval
saab pisut hingata.
Nemad on minu moodi. Neis on Ă”hku ja umbsust ĂŒheaegselt.
Neis on vabaduse paine.

Kollased, punased, oranĆŸid ja pruunid.
Alles hommikul saan loomaga kokku.
Öösel oli olnud ulapÀÀl.
Ema on mind ikka narrinud, et mina ja meie koer
oleme nii ĂŒhtemoodi.
Kui on vaja minna, siis on vaja minna
ja mitte miski ei saa takistada,
mitte keegi ei saa keelata. Siis on sööst.
Unesegasena, veel poole teadvusega und nÀhes kuulen
talitsematut segadust, rÔÔmu ja lÔÔtsutamist.
Tunnen kĂŒlma niisket niutsumist vastu oma pĂ”ske
ja sekundipÀrast on terve see hiigelsuur
must, porine, Àgisev, halisev,
kiljuv pika kĂŒlma ninaga olevus
minu kÔrval voodis.
„Sa tulid, sa oled elus, misasja,
ma suren kohe, ei ma ei sure,
ma ei anna sulle andeks, ei, kÔik annan andeks,
appi, appi, hurraa, tule, lĂ€hme nĂŒĂŒd,
lÀhme Ôue, metsa, koos, nendesse hetkedesse
kus ainult meie kaks oleme maailma kĂ”ige Ă”nnelikumad.”

Ent mina olin uuesti magama jÀÀnud.
Oli vaja veel unesid töödelda.
Siin voodis pole ammu magatud
ja vÔÔrsil on palju elatud.
Teiskorda Àrkan pÀrastlÔunal.
Pole kedagi. Koer on kusagile Ôue jooksnud.
Teen kohvi, tuima unelusega vaatan aknast
 neid sĂŒgisrĂ”skeid maastikke
ja sean end allaandnuna rahus Rilket lugema.

KÔik kÔduneb, kÔik kaob. Hakkab juba hÀmarduma.
JÀrsku tabab mind mÀÀratu sööst.
 Appi, hurraa, ma pean kohe minema Ă”ue,
kus on koer, kus olen mina,
ma tahan seda seda sĂŒgist,
seda kÔdu, neid oksi ja kaduvust,
seda vÀrskust, mida linnas ei ole.
Tahan pĂŒherdada selles kĂ”dus ja ligas ja lagas.
Tahan seda sĂŒgist enda ĂŒmber,
suus ja silmas ja ĂŒleni tunda.
Topin jalga kÔige suuremad kummikud,
pĂ€he isa vanunud suusamĂŒtsi
ja lÀhen ja kaon.

1 kommentaar:

Vahurman ĂŒtles ...

Kaunis! Vahetu ning lummav. Ja vÀgagi liigutav.
Loodan, et ka 16.oktoobri kirjutis on peagi taas avaldamiseks kĂŒps...

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.