see sügis

See sügis



Nätsked niisked sügisesed lehed
nagu elatud päevad ja lühike lapsepõlv.
Kollased, punased, oranžid ja pruunid.
Põhiliselt mäletad iseenese emotsioone,
hirmu, häbi, kurbust ja rõõmu,
puude praginat koldes,
mitte seda, mis päriselt toimus
samaaegselt väljas
tuhandete toonide tihedas liikluses
vihmas ja tuules.

Vesi seob, õhk seob, maa seob elu
päikese paituses aegapidi edasi.
Tekivad uued mõtted, uued oksad ja pungad.
Neis on lootust, loovust, lohutust.
Sina võid. Sina võid liigelda
puude taga metsas heletumeroheluste
vahelduvvoolus,
kuulata kulunud tihnikute sooje salasosinaid,
hoides pihus ühtainust tillukest lehte
siin ja praegu keset seda linna
vihmas ja tuules.


***


KOLLASED, PUNASED, oranžid ja pruunid.
Kõik kõduneb, kõik kaob käest.
Ma pean siit põgenema, see linn rebib mu tükkideks.
Rakkhaaval, tasahilju, väga aeglaselt.
Pakin asjad, sõidan maale. Ei, mitte kauemaks
kui ainult paariks päevaks,sest linn
hoiab mind nähtamatut nööripidi enese küljes kinni.
Ja seal, maal, kisuvad omaksed teistpidi lõhki, sõnadega.
Sõidan maale koera pärast.
Ja nende üksildaste uneluste pärast, mida koos loomaga
ikka mööda metsi ja kraavisid on põues kantud.
Vaatan bussiaknast mööduvat elu ja muretsen,
kas loom enam tunnebki mind ära.
Nii ammu pole end näole näidanud.
Tegelikult vilksab see murelus minus
igal õhtul mööda. Siis püüan mõttes
koeraga rääkida. Et ta ei pahandaks,
et ta saaks hakkama ilma minuta,
sest niimoodi peab.

Vanematekodus on hubane ja soe.
Aga mul pole siin kohta.
Siin pole nurgakestki, mis oleks minu moodi,
kus saaksin rahus olla.
Ainult väljas, ainult metsas ja metsade taga,
seal linnas, nende katkiste andekate inimeste juures
on minul väheke ruumi.
Minu sõbrad ja kaaslased, ainult nende kõrval
saab pisut hingata.
Nemad on minu moodi. Neis on õhku ja umbsust üheaegselt.
Neis on vabaduse paine.

Kollased, punased, oranžid ja pruunid.
Alles hommikul saan loomaga kokku.
Öösel oli olnud ulapääl.
Ema on mind ikka narrinud, et mina ja meie koer
oleme nii ühtemoodi.
Kui on vaja minna, siis on vaja minna
ja mitte miski ei saa takistada,
mitte keegi ei saa keelata. Siis on sööst.
Unesegasena, veel poole teadvusega und nähes kuulen
talitsematut segadust, rõõmu ja lõõtsutamist.
Tunnen külma niisket niutsumist vastu oma põske
ja sekundipärast on terve see hiigelsuur
must, porine, ägisev, halisev,
kiljuv pika külma ninaga olevus
minu kõrval voodis.
„Sa tulid, sa oled elus, misasja,
ma suren kohe, ei ma ei sure,
ma ei anna sulle andeks, ei, kõik annan andeks,
appi, appi, hurraa, tule, lähme nüüd,
lähme õue, metsa, koos, nendesse hetkedesse
kus ainult meie kaks oleme maailma kõige õnnelikumad.”

Ent mina olin uuesti magama jäänud.
Oli vaja veel unesid töödelda.
Siin voodis pole ammu magatud
ja võõrsil on palju elatud.
Teiskorda ärkan pärastlõunal.
Pole kedagi. Koer on kusagile õue jooksnud.
Teen kohvi, tuima unelusega vaatan aknast
 neid sügisrõskeid maastikke
ja sean end allaandnuna rahus Rilket lugema.

Kõik kõduneb, kõik kaob. Hakkab juba hämarduma.
Järsku tabab mind määratu sööst.
 Appi, hurraa, ma pean kohe minema õue,
kus on koer, kus olen mina,
ma tahan seda seda sügist,
seda kõdu, neid oksi ja kaduvust,
seda värskust, mida linnas ei ole.
Tahan püherdada selles kõdus ja ligas ja lagas.
Tahan seda sügist enda ümber,
suus ja silmas ja üleni tunda.
Topin jalga kõige suuremad kummikud,
pähe isa vanunud suusamütsi
ja lähen ja kaon.